Zioni kanjon vaadatuna Angels Landingi tipust päikeseloojangul
Zioni rahvuspark on rahvuspark USA-s Utah' osariigi edelaosas.
Rahvuspargi pindala on 593 km². Rahvuspark on tuntud Virgini jõe ja selle harude liivakivisse uuristatud sügavate kanjonite poolest. Rahvuspark asub Colorado platoo, Suure nõo ja Mojave kõrbe kokkupuutekohas. Rahvuspargi elustik on tänu vaheldusrikkale maastikule mitmekesine. Seal elutseb 78 liiki imetajaid, 291 liiki linde ja 44 liiki roomajaid. Rahvuspargis on esindatud üle 900 taimeliigi alates kõrbetes kasvavatest kaktustest kuni mägistes piirkondades esinevate okaspuudeni välja.
Inimasustus tekkis rahvuspargi alale umbes 8000 aastat tagasi. 5.–12. sajandil elasid piirkonnas Anasazi ja Fremonti kultuuri rahvad, kelle järel saabusid paiutid. Esimeste eurooplastena jõudsid Utah' edelaossa 19. sajandi teisel poolel mormoonid. 31. juulil 1909 loodi Mukuntuweapi rahvusmonument, mis sai 19. novembril 1919 rahvuspargiks. Rahvuspark nimetati muiste Jeruusalemma linna Siioni järgi. Rahvuspargi loodus- ja kultuuririkkusi kaitseb ja säilitab Rahvusparkide Teenistus. Rahvusparki külastab aastas üle kahe miljoni turisti.
Geograafia[]
Rahvuspark asub Utah' osariigi edelaosas Washingtoni, Ironi ja Kane'i maakonna alal. Lähimad suurlinnad on Las Vegas 250 km kaugusel edelas, Salt Lake City 500 km kaugusel kirdes ja Denver üle 800 km kaugusel idas. Rahvusparki on võimalik jõuda maantee Utah State Route 9 ja kiirtee Interstate 15 kaudu. Rahvuspargi kogupindala on 593,26 km². Selle pikkus põhjast lõunasse on umbes 40 km ja laius 5–23 km.
Pinnamood[]
Kolm Patriarhi (The Three Patriarchs) on kolm üle 2000 meetri kõrgusel merepinnast asuvat kaljut Zioni rahvuspargis
Rahvuspargi kõrgeim tipp on Horse Ranch Mountain, mis asub merepinnast 2659 meetri kõrgusel. See mägi asub rahvuspargi loodeosas Kolobi kanjonites ning kuulub Colorado platoo koosseisu. Zioni kanjon asub rahvuspargi kaguosas ning see on uuristunud peamiselt Colorado platoo koosseisu kuuluvasse Markagunti platoosse. Madalaim koht on rahvuspargi edelaosas kõrbes asuv Coal Pits Wash, mis asub merepinnast 1117 meetri kõrgusel.
Mõnele rahvuspargis asuvale erilise kujuga kaljule on varajased maadeuurijad ja asunikud andnud nime religioossete mõistete järgi; nendeks on näiteks Angels Landing ehk Ingli Maandumispaik (1763 m), Great White Throne ehk Suur Valge Troon (2055 m) ja Three Patriarchs ehk Kolm Patriarhi, mis koosneb kolmest kaljust: Abraham (2130 m), Iisak (2080 m) ja Jaakob (2082 m). Checkerboard Mesa on mesa, mille pind sarnaneb erosiooni tulemusena malelauaga.
Kliima[]
Zioni kanjon
Piirkonda mõjutab nii mandriline, alpiinne kui ka ariidne kliima. Õhutemperatuurid erinevad tugevalt sõltuvalt kõrgusest merepinnast. Kõige madalam mõõdetud õhutemperatuur on –18,8 °C ja kõige kõrgem 46,1 °C. Miinuskraade võib esineda oktoobrist maini, kuid tavaliselt püsib õhutemperatuur märtsist detsembrini üle nulli.
Sademeid langeb rahvuspargis kogu aasta jooksul küll võrdlemisi ühtlaselt, kuid mitte palju – aastas keskmiselt 411 mm. Peamiselt Vaikselt ookeanilt tuleva niiskuse peatab Sierra Nevada mäeahelik. Sierra Nevada ja rahvuspargi vahele Colorado platoo koosseisu jäävad madalamad alad on varjulisemad ning seal sajab vähem. Merepinnast kõrgemal paiknevatel platoodel esineb sademeid aga rohkem. Kõige vähem esineb sademeid mais ja juunis ning kõige rohkem sajab jaanuarist aprillini. Suvedele on iseloomulik Ameerika Ühendriikide keskosa kõrbelistel aladel esinev Põhja-Ameerika mussoon. See toob iseäranis augusti pärastlõunatel kaasa tugeva, kuid lühiajalise paduvihma – vihmaveed jooksevad kokku kanjonisse, sest puudub sademeid imav mullakiht ning seetõttu võib kanjonites tekkida kiiresti üleujutus. Talved on pehmed. Kõrgemates paikades merepinnast langevad talvel sademed enamasti lumena. Selgetel päevadel talvel võib õhutemperatuur tõusta aga kuni 15 °C-ni.
Hüdrograafia[]
Rahvuspargis voolavad Virgini jõgi ja selle harujõed, mis kuuluvad Colorado jõe jõgikonda. Need jõed voolavad rahvuspargis lääne- ja edelasuunaliselt. Virgini jõgi suubub Colorado jõkke Nevadas. Viimane, mis saab alguse Kaljumäestikus, voolab edelasuunaliselt ja suubub umbes 2250 km kaugusel lähtest Mehhikos California lahte.
Virgini jõgi ja selle põhjaharu (North Fork Virgin River) saavad alguse rahvuspargist kirde pool. Virgini jõgi voolab läbi Zioni kanjoni lõuna- ja edelasuunaliselt ning sellesse suubuvad mitmed harujõed. Virgini jõe üks tähtsamaid harusid East Fork Virgin River suubub peajõkke rahvuspargi lõunaosa juures. Kolobi kanjonid on uuristunud paljude erinevate harujõgede poolt, mis suubuvad Virgini jõkke rahvuspargist lääne pool. Virgini jõe lang on rahvuspargis 9,5–15,2 m/km, mis on üks suurimaid Põhja-Ameerikas.
Geoloogia[]
Checkerboard Mesa on näide Dakota kihistust
Zioni ja Kolobi kanjonite piirkonna pinnas koosneb üheksast geoloogilisest paljanduvast kihistust. Nendeks on Dakota, Carmeli, Temple Capi, Navajo, Kayenta, Moenave, Chinle, Moenkopi ja Kaibabi kihistu. Need kivimkompleksid esindavad umbes 150 miljonit aastat kestnud peamiselt Mesosoikumi-aegset, kuid Permi ajastul alguse saanud (umbes 270 miljonit aastat tagasi) settimist Põhja-Ameerikas.
Need kihistud (kokku umbes 3000 meetrit) on osa suuremast kihtide kogust Grand Staircase ehk Suur Trepikoda, mille vanimad kihid on vaadeldavad Suures kanjonis ja nooremad Bryce'i kanjonis. Setted on sadestunud erinevates keskkondades: soojades ookeanides, järvedes, jõgedes, kõrbetes või rannikualadel. Miljonite aastate möödudes settekihid kivistusid. Merepõhjas tekkinud setetest said kivistumisel lubjakivi ning kõrbetes olnud liivast sai liivakivi. Setted koosnevad erinevatest mineraalidest, mis on andnud praegu nähtaval olevatele kivimitele eredad värvused. Näiteks esinevad punakad kivimid tänu neis sisalduvad raudoksiididele.
13 miljonit aastat tagasi hakkas geoloogiline kihistus laamade liikumise tulemusena aeglaselt tõusma. Algselt merepinnaga samal tasemel asunud kihid on nüüdseks tõusnud merepinnast üle 3000 meetri kõrgusele. Laamade liikumine esineb ka 21. sajandil, mis põhjustab piirkonnas maavärinaid. Näiteks mõõdeti 1992. aastal Zioni rahvuspargis maavärina tugevuseks 5,8 magnituudi Richteri skaalal.
Piirkonnas langenud sademetest on alguse saanud jõed, mis on aastate jooksul uuristanud sügavaid kanjoneid. Kanjonites on paljandunud geoloogilised kihid, mis olid miljonite aastate jooksul sadestunud. Rahvuspargis asub samuti arvukalt looduslikke kaari. Üks tuntumaid neist rahvuspargis asuvatest on Kolobi kaar, mis on üks maailma suurimaid.
Elustik[]
Rahvuspark asub Colorado platoo, Suure nõo ja Mojave kõrbe kokkupuutekohal, kus erinevad maastikud, pinnased ja ebaühtlane kättesaadavus veele pakuvad selles piirkonnas elavatele taimedele ja loomadele mitmekesiseid elupaiku.
Loomastik[]
Rahvuspargis elutseb 78 liiki imetajaid, 291 liiki linde, 44 liiki roomajaid ja kahepaikseid ning kaheksa liiki kalu. Ohustatud liikidest on esindatud tähnikkakk, paju-salutikat ja kaevur-kilpkonn.
Imetajatest on esindatud tosin liiki käsitiivalisi, näiteks Myotis californicus ja Antrozous pallidus. Närilistest elutsevad ameerika viiksjänes, jäneslane Sylvilagus nuttallii, kollakõht-ümiseja ja oravlane Otospermophilus variegatus. Kiskjatest on esindatud koiott, haruldane puuma ja baribal. Suurematest taimtoidulistest loomadest on esindatud vapiti, mustsaba-hirv ja lumelammas, kuigi nad kõik on haruldased.
.jpg "Nuttall's Cottontail (Sylvilagus nuttallii).jpg (183 KB)")
1962. aastal kirjutas Ameerika ökoloog Rachel Carson sensatsioonilise raamatu "Hääletu kevad" ("Silent Spring"), milles tõstis esile pestitsiidide kahjulikku mõju rabapistrikele. Aastaks 1970 oli Ameerika põhiosale jäänud ainult 39 rabapistrike paari. 21. sajandi alguses oli nende arvukus tõusnud 4000 paarini, kellest osad pesitsevad ka Zioni rahvuspargis. Kaitsealustest liikidest on rahvuspargis lisaks esindatud kalifornia kondor ja valgepea-merikotkas. Rahvuspargis pesitseb kokku 291 linnuliiki, kellest levinumad on hangelind, suur-indigolind, hundinuia-turpial, koldnokk-vihmakägu, pugalpiiritaja, lääne-mahlarähn, näpprästas, mägitihane, hallpea-mägivint ja männisiisike. Veekogude ääres võib kohata suurpütti, sarvnokk-pelikani, prill-iibist, väike-merivarti ja paduruiki.
Sauromalus ater
Kahepaiksetest on rahvuspargis esindatud kärnkonlane Anaxyrus punctatus, lehekonlane Hyla arenicolor, konlane Lithobates pipiens ja tiiger-tömpsuu. Roomajatest on esindatud gekolane Coleonyx variegatus, pärisiguaanlane Sauromalus ater, žilatjee, nastiklane Pituophis catenifer, rästiklane Crotalus oreganus ja kaevur-kilpkonn.
Tarantel
Rahvuspargi jõgedes elutseb neli endeemset kalaliiki. Nendeks on neitsijõe ogateibik (Lepidomeda mollispinis), tähniline vöötnina (Rhinichthys osculus), laiuim-imikarp (Catostomus latipinnis) ja kõrbe-imikarp (Catostomus clarkii). Teised kalad on sissetoodud, kelleks on Clarki lõhe alamliik Oncorhynchus clarki utah, meriforell ja ameerika paalia.
Ühed paljudest rahvuspargis elavatest lülijalgsetest on liivaherilased. Neile võib rahvuspargis jahti pidada tarantel. Ämblikud on harva inimesi rahvuspargis hammustanud ja nende mürki ei peeta mürgiseks. Ämblikud tulevad tavaliselt välja öösiti ja neid võib kohata eriti paaritumishooajal, mis kestab hilissuvest varasügiseni.
Taimestik[]
Hallutsinogeene taim indiaani ogaõun
Taimestikus on esindatud umbes 900 liiki taimi. Kõrbetes domineerivad kaktused, muu hulgas kant-kiiskkaktus, teksase viigikaktus ja Opuntia basilaris. Märgalade juures kasvavatest sõnajalgadest on esindatud juusadiantum, Cheilanthes feei ja habras põisjalg. Samuti on tavaline põldosi.
Erinevates keskkondades kasvavad paljud rohttaimed kuuluvad teiste seas perekondadesse kammhein, preeriarohi, luste ja muulahein. Samuti on esindatud perekond luga. Rahvuspargis kasvab samuti arvukalt õistaimi, näiteks valgeõieline hallutsinogeene indiaani ogaõun, kollaseõieline Fremonti mahoonia, punaseõieline Rumex hymenosepalus, roosaõieline harilik kurekael ja kahvatulillade õitega lääne-tradeskantsia.
Läänekask eelistab kasvada jõgede kallastel. Arisoona küpress, kadakas Juniperus osteosperma, kaljukadakas, sile vaher, saarvaher ja tamm Quercus gambelii kasvavad erinevates keskkondades. Harilik ebatsuuga, kaljumägede mänd ehk pinjon, kollane mänd ja hall nulg eelistavad kasvada kõrgematel kõrgustel. Samuti on esindatud põõsastaimed, näiteks marjakas tääkliilia ja sile sumahh.
Metsatulekahjud[]
Enne 1960. aastaid pidasid rahvuspargi töötajad metsatulekahjusid tõsiseks ohuks. Hilisemad uuringud aga näitasid, et metsatulekahjudel on oluline roll ökosüsteemi uuenemise ja püsiva terviklikuse juures. Varasema metsatulekahjude ohjamiseks kasutatud põhimõtete järgi välditi laguneva surnud taimestiku põlema süttimist, mis oli senini metsatulekahjude ajal põlenud. Metsatulekahjud on sellele vaatamata väga olulised paljudele taimeliikidele, sest nad rikastavad mulda toitainetega. Pärast metsatulekahju on uue taimkate kasv tänu sellele paranenud ja nendest taimedest toituvate loomade populatsioon suureneb.
Rahvuspargil on enda tuletõrjeüksus, mis tegeleb metsatulekahjude kustutamisega ka teistel lähedal asuvatel looduskaitsealadel, milleks on muu hulgas Bryce'i kanjoni ja Capitol Reefi rahvuspark ning Cedar Breaksi rahvusmonument. Samuti tegeletakse metsatulekahjude ennetamisega, näiteks koristatakse metsadest kergestisüttivat looduslikku materjali, et ennetada tule levikut. Sellega välditakse olukordi, mil ilmastiku tingimused ei ole soodsad metsatulekahju kontrolli alla saamiseks.
Ajalugu[]
Inimesed elasid Zioni rahvuspargi alal juba vähemalt 6000 aastat tagasi eKr. Arheoloogid on jaganud selle piirkonna inimajaloo neljaks perioodiks. Neid eristatakse igale perioodile omaste sotsiaalsete ja tehniliste kohanemiste poolest.
Arhailine periood[]
Kaljujoonised ja teised säilmed annavad tõestust selle kohta, et inimesed elasid selles piirkonnas mitu tuhat aastat tagasi
Arhailise perioodi ajal (7. aastatuhat eKr – 5. sajand pKr) elatusid Colorado platoo lääneosas ja Suure nõo piirkonnas elanud väiksed hõimud küttimisest ning korjasid toiduks ka seemneid ja puuvilju. Need jahindusega tegelenud hõimud ja nomaadid jätsid endast maha vähesel hulgal arheoloogilisi jälgi, mida on leitud mõnest koobast ja matmiskohast. Sellel perioodil kasutati teravaotsalisi kivist tööriistu ja odasid, mida tarvitati küttimisel. 4. sajandist eKr hakati vähesel määral kasvatama maisi. Seejärel jäädi järk-järgult paiksemaks ning elamiseks kasutati koopaid.
Eelajalooline periood[]
Eelajaloolisel perioodil (aastatel 500–1300) intensiivistus põlluharimine. Seda perioodi iseloomutavad rahvuspargis kaks kultuuri: Anasazi ja Fremonti kultuur. Nende kultuuride rahvad elasid külades, mida nimetati pueblo'deks. See oli terrassiliselt kokkuehitatud maja-asula, mis ehitati lubisavist tellistest. Kõige olulisem põllukultuur oli jätkuvalt mais. Lisaks hakati tegelema keraamikaga ning külade vahel kaubeldi keraamiliste esemetega. Sel perioodil võeti kasutusele ka vibu. Arheoloogid on arvamusel, et Anasazi kultuuri rahvad elatusid ainult põlluharimisest, samas kui Fremonti kultuuri rahvad jätkasid küttimise ja korilusega. Anasazi külad asusid Virgini jõe ja selle tähtsamate harude kallastel. Fremonti kultuuri rahvad rajasid asulaid väiksemate jõeharude juurde, mis asusid jõgede lähtekohtades ning merepinnast kõrgemal kui Anasazi külad.
Uusarhailine periood[]
Paiutide hõimu liikmed
13. sajandil hääbusid vaheldumisi esinevate ränkade põudade ja üleujutuste ning maa ülekasutamise tõttu piirkonnas mõlemad kultuurid. Nende asemele asusid rändava eluviisiga paiutid, kes tegelesid küttimise ja korilusega ning sõltusid ilmastiku oludest vähem. Uusarhailine periood kestis 14. sajandist kuni 18. sajandi lõpuni. Mõned paiksemad paiutide hõimud kasvatasid maisi, päevalillesid ja kõrvitsat.
Koloniseerimisperiood[]
Neljas ja viimane periood algab 18. sajandi lõpul. Esimeste eurooplastena uurisid Lõuna-Utah' piirkonda hispaanlased. 13. oktoobril 1776 suundusid läbi Kolobi kanjonite piirkonna frantsiskaani misjonärid ning hispaania maadeuurijad Silvestre Vélez de Escalante ja Francisco Atanasio Domínguez. Aastal 1825 uuris American Fur Company karusnahakütt ja kaupmees Jedediah Smith piirkonda mööda Virgini jõge allavoolu. Mormoonid jõudsid Utah' alale 1847. aastal ning asusid tänapäevase Salt Lake City piirkonda. Aastal 1851 asustasid mormoonid praeguse Cedar City ümbruse. Mormoonid tegelesid Kolobi kanjonite alal metsaraiega ning kasvatasid seal karja. Samuti otsisid nad selles piirkonnas maavarasid ning juhtisid orus asunud põldude niisutamiseks vett. Nimi Kolob esineb mormoonide pühakirjas ja tähendab 'Jumalale kõige lähemal asuvat taevalikku paika'.
Frederick Samuel Dellenbaughi maal, millel on kujutatud Zioni kanjoni (1903).
Mormoonide asustus laienes üha edasi ning 1863. aastal asus mormooni talunik Isaac Behunin ja tema perekond suveks elama Zioni kanjoni ja talvitusid mujal. Behunin nimetas oru muiste Jeruusalemma linna Siioni järgi. Järgmistel aastatel asus sinna elama ka teisi perekondi, kes hakkasid tegelema karjakasvatusega. Zioni kanjonis tegeldi kuni 1909. aastani ka põlluharimisega. 1860. aastatel asutati Virgini jõe kaldal Springdale'i ja Graftoni linn. Aastal 1863 ehitas Isaac Behunin Zioni kanjoni esimese palkmaja. Kuid vähene maa ja sagedad üleujutused sundisid asunikke orust lahkuma. Inimesed lahkusid peagi Graftonist soojematesse paikadesse ja sellest sai kummituslinn.
1872. aastal külastas Zioni kanjoni John Wesley Powelli juhitud teadusekspeditsioon. Powell andis kanjonile indiaanlaste järgi nimeks Mukuntuweap. Ekspeditsiooniliikmed tegid aastatel 1872–1873 piirkonnast arvukalt fotosid. Maalikunstnik Frederick Samuel Dellenbaugh tegi kanjonist mitu maali, mida esitles 1904. aasta maailmanäitusel St. Louisis. Järgmisel aastal ajakirjas Scribner's Magazine ilmunud artiklis tõsteti esile piirkonna kaunist loodust. Aastal 1880 kirjeldas geoloog Clarence Dutton kanjoni järgmiselt:
"Ilukõne neile kujudele, mis ergutavad ainsa jõuga kujutlusvõimet ja süttivad mõtteis. Mitte miski ei suuda ületada Zioni imelist ilu […] skulptuuride suursugususe ja iluga ei saa midagi võrrelda."
Rahvuspargi ajalugu[]
Silt rahvuspargi idapoolse sissepääsu juures
20. sajandi alguses oli Lõuna-Utah tuntud oma looduskauni maastiku poolest ning rõhutati selle turismipotentsiaali. Artiklite, fotode, maalide ja muude kanjonit kajastavate kirjelduste toel rajas USA president William Howard Taft 31. juulil 1909 Zioni kanjoni Mukuntuweapi rahvusmonumendi (Mukuntuweap National Monument), mis hõlmas 61,5 km² suuruse ala. Suuremale osale külastajaile puudus sellele aga puudulike teede tõttu ligipääs. Lähim raudtee möödus sellest umbes 150 km kauguses. Seetõttu otsustati ehitada osariigi lõunaosasse maanteed. Samuti ehitati piirkonda Union Pacific Railroadi raudteeliin ning turistide jaoks seati valmis majutusvõimalused. Aastal 1917 oli võimalus kanjoni sõita juba autoga ning kaitseala esimene haldaja otsustas selle nime muuta Zion'ks, kuna Mukuntuweap ei olnud üldtuntud nimi. Aastal 1918 liitis Kongress kaitsealale veel umbes 311 km² suuruse ala ning nimetas selle Zioni rahvusmonumendiks. 19. novembril 1919 kuulutas president Woodrow Wilson selle rahvuspargiks. See sai Utah' esimeseks rahvuspargiks.
1920. aastatel suurenes tänu transpordivõimaluste paranemisele turistide arv. Turistidel oli võimalus korraga külastada nii Zioni, Bryce'i kui ka Suure kanjoni rahvusparki. 1925. aastal valmis majutuskeskus Zion Lodge. 1930. aastal valminud maantee Zion–Mt Carmel Highway võimaldas autoga kergemini Bryce'i kanjoni jõuda. Lisaks ehitati läbi kalju umbes 1,7 km pikkune tunnel, mille valmimist peeti omal ajal tõeliseks ehitusimeks. Esimesed arheoloogilised väljakaevamised viidi rahvuspargis läbi aastatel 1933 ja 1934. Väljakaevamistega püüti hankida teavet piirkonna esmaasukate eluviisi kohta. Paljud väljakaevamiste käigus leitud esemed on viidud hoiule rahvuspargi muuseumi. 1937. aastal lõi president Franklin Delano Roosevelt rahvuspargi lähedale Kolobi kanjonite juurde rahvusmonumendi, mis liideti Zioni rahvuspargiga 1956. aastal. Rahvuspargi külastajate arv aastas on tõusnud 21. sajandil kahe miljonini ja turism on saanud kohalikuks tähtsamaks majandusallikaks. Paiutid ja mormoonid elavad rahvuspargi läheduses siiani. 30. märtsil 2009 määrati rahvuspargi 503,45 km² suurune ala Zioni ürgloodusalaks (Zion Wilderness).
Haldus[]
Rahvusparki haldab Rahvusparkide Teenistus (National Park Service), mis allub Ameerika Ühendriikide Siseministeeriumile. Rahvusparkide Teenistuse iga-aastane eelarve on 2,361 miljardit dollarit (2005. aasta seisuga) ja see haldab rahvuslikke kaitsealasid, mille kogupindala on umbes 340 000 km².
Rahvusparkide Teenistuse ülesanne on säilitada ja kaitsta loodus- ja kultuuririkkusi. 25. augustil 1916 kinnitas Kongress seaduse National Park Service Organic Act, mis näeb Rahvusparkide Teenistusele ette edendada ja reguleerida rahvusparkide kasutamist, kaitstes maastikku, elustikku ja ajaloolisi paiku, et need jääks kahjustamata kujul ka tulevastele põlvkondale. Rahvuspargis on jahipidamine, kaevandamine, metsaraie ning looduslike ja kultuuriliste ressursside kasutamine seadusega keelatud. Samuti on ebaseaduslik nafta ja maagaasi ammutamine.
Zioni rahvuspargi töötajate ülesanded on hoolitseda külaliste vastuvõtu eest, säilitada infrastruktuuri ning kaitsta rahvuspargi looduslikke ja arheoloogilisi rikkusi. Samuti on mitmesuguste tööde juures abis vabatahtlikud. Rahvuspargis liiklemiseks püütakse avaldada keskkonnale võimalikult väiksest mõju, näiteks soovitatakse külastajatel rahvuspargis mitte kasutada oma sõidukeid vaid rahvuspargi poolt pakutavat tasuta transporditeenust.
Turism[]
Rahvuspark on tuntud oma värvirohke maastiku ja suursuguste kanjonite poolest, mis meelitavad igal aastal üle kahe miljoni turisti. 2011. aastal oli Zioni rahvuspark külastajate arvult Ameerika Ühendriikide 58 rahvuspargi seas seitsmendal kohal. Kõige külastatumad olid üle 9 miljoni külastajaga Great Smoky mägede rahvuspark ja üle 4 miljoni külastajaga Suure kanjoni rahvuspark. Rahvusparki on võimalik siseneda maantee kaudu, mis on avatud tänu heale infrastruktuurile aasta läbi, kuid välja arvatud mõne riigipüha ajal.
Ligipääsetavus[]
Lähim rahvusvaheline lennujaam asub Las Vegases umbes 250 km kaugusel. Rahvusparki ei ole võimalik jõuda ühistranspordi kaudu, mistõttu on ainus võimalus maanteed mööda. Oluline maantee Interstate 15 kulgeb rahvuspargist lääne pool. Rahvusparki viivad teed on kohati kitsad, eriti Zion–Mt Carmel Highway tunneli juures, kus on sisenevate sõidukite suurus piiratud. Jalgratturitel ja jalakäijatel ei ole rahvuspargis lubatud liigelda ainult maanteetunnelis. Rahvuspargil on kaks sissepääsu: lõunapoolne sissepääs, kust viib tee Zioni kanjoni, ja loodepoolne sissepääs, kust on võimalik külastada Kolobi kanjoneid. Aprillist oktoobrini on Zioni kanjonisse viival teel Floor of the Valley Road külastajatel võimalik liigelda ainult rahvuspargi pakutava transporditeenuse kaudu. Erasõidukitega on võimalik sõita mööda maanteed State Route 9, mis kulgeb läbi rahvuspargi. Alates 1997. aastast on liigse liikluskoormuse tõttu rahvuspargi transporditeenus tasuta. Rahvuspargis sõidavad propaani jõul liikuvad süstikbussid.
Infrastruktuur[]
Jalgtee järsakul
Majutusvõimalusi pakuvad rahvuspargis majutuskeskus Zion Lodge ja paljud hotellid ümberkaudsetes linnades. Rahvuspargis on samuti mitu telkimiskohta. Rahvuspargis asub mõni söögikoht, kuid enamik asuvad sellest väljaspool. Ujumine on lubatud ainult Virgini jões.
Pargivahid informeerivad turiste külastuskeskuses rahvuspargi lõunapoolse sissepääsu juures. Rahvuspargis asub inimajaloomuuseum, mille teemaks on inimajalugu rahvuspargis ja tema koostoimimine keskkonnaga. Muuseumis asub üle 1600 arheoloogilisest esemest koosnev kollektsioon, mis aitab paremini mõista esimeste asukate eluviisi.
Observation Pointi matkaraja lõpus asub vaade kanjonile umbes 2000 meetri kõrguselt merepinnast
Rahvuspargis on kokku umbes 240 km matkaradu, mis on sõltuvalt pikkusest ja kõrguste erinevusest erineva raskusastmega. Üks kergemaid matkaradu on Pa'rus Trail (5,6 km), mis kulgeb mööda Virgini jõge. Weeping Rocki matkarada (0,8 km) viib Weeping Rocki-nimelise (Nuttev kivi) kalju juurde, kust mööda kaljupinda niriseb alla allikavesi. Canyon Overlook on keskmise raskusastmega matkarada (1,6 km), mis kulgeb mööda sügava kanjoni kohal olevat järsku kaljurada. Angels Landingi järsk ja kitsas matkarada (8 km) viib samanimelise mäe tippu. Kolob Archi matkarada (22,5 km) pakub imposantse loodusliku kaare külastust. Zioni Narrows (26 km) on üks pikemaid matkaradu, mille läbimiseks tuleb ületada kitsas kuru ja minna läbi Virgini jõe. Matkaradade läbimine võtab varieeruvalt aega ühest kuni kaheksa tunnini. Võimalik on tegeleda ka mägironimisega.
Ümberkaudsed vaatamisväärsused[]
Rahvuspark on paljudele turistedele vaid üks peatuspaik, sest Lõuna-Utah's ja Põhja-Arizonas asub veel palju teisi vaatamisväärsusi. Zioni rahvuspargi lähedal asuvad Suure kanjoni rahvuspark, Bryce'i kanjoni rahvuspark, Capitol Reefi rahvuspark ja Coral Pink Sand Dunes State Park. Loodust võib nautida tervel sellel hõredalt asustatud piirkonnas, eriti hiigelsuurtel Dixie ja Kaibabi metsakaitsealadel. Powelli järve piirkond ja Glen Canyon National Recreation Area pakub palju puhkamisvõimalusi. Lisaks rahvusparkidele asub ümbruses mitu rahvusmonumenti: Grand Staircase-Escalante'i, Cedar Breaksi, Rainbow Bridge'i ja Vermilion Cliffsi rahvusmonument. Kõik need kohad on huvipakkuvad oma eriliste loodusmaastike ning arheoloogiliste, geoloogiliste ja paleontoloogiliste iseärasuste poolest.
Kirjandus[]
- (2016) Lonely Planet Zion & Bryce Canyon National Parks. Lonely Planet. ISBN 1-760341-30-4.
- (2009) Zion National Park Tour Guide. Waypoint Tours. ISBN 1-441484-78-7.