FANDOM


Bra alt

Zhou–Chu sõda oli Zhou dünastia kuninga Zhao juhitud sõjakäik Chu riigi vastu aastatel 961957 eKr. Vaatamata algsele edule said Zhou dünastia väed lõpuks hävitavalt lüüa. Langes üle poole Zhou dünastia sõduritest, teiste seas kuningas Zhao. Sõjaga lõppes Lääne-Zhou dünastia varaste vallutussõdade ajastu, misjärel pidi riik asuma end kaitsma põhjast, läänest ja lõunast ähvardavate sissetungijate eest. Teisel pool kindlustas Chu riik faktilise iseseisvuse ja võis jätkata arenemist üheks Hiina võimsamaks riigiks.

Eellugu Edit

King Zhao of Zhou

Sarnaselt oma eelkäijatega soovis kuningas Zhao laiendada Zhou kuningriiki vallutussõdadega

Pärast Kolme Valvuri mässu allasurumist algas Zhou dünastias stabiilne periood ja alustati vallutussõdu territooriumi suurendamiseks. Kuningas Chengi võimu ajal võimaldas kuningriigi kasvav sõjaline tugevus vallutada ja koloniseerida Lääne-Shandongi ja suunduda Huai jõest põhjapoolsetele aladele. Tema eelkäija, kuningas Kang, juhtis võidukaid sõjakäike tänapäevase Shanxi provintsi aladel elanud guifang'i hõimu vastu ja Põhja-Shaanxis, jätkates samas sõda tänapäevase Shandongi provintsi idaosas elanud dongyi' hõimu vastu. Kuningas Zhao valitsusajal pöördus aga Zhou õukonna fookus idast ja põhjast Jangtse keskosa piirkonda.

Sellel piirkonnal oli pikem pronksiaegse kultuuriga ajalugu ja riik kui dongyi'l ning see oli sellega majanduslikult, tehnoloogiliselt ja poliitiliselt enam arenenud. Kõige mõjuvõimsam riik Jangtse keskosa piirkonnas oli vallutussõdadega haaratud Chu riik, mille valitsejad väitsid end olevat legendaarse Põhja-Xia dünastia järeltulijad. Chu riik oli moodustunud põlisrahvastest koosnenud hõimuliidust, mida mõjutas põhjapoolne kultuur. Chu riik oli olemas juba hilisel Shangi dünastial ning valitses arvukaid vasallriike ja hõime.

Enne kuningas Zhao valitsusaega oli Chu ja Zhou riigil pikk ühise koostöö ajalugu. Yuxiongi valitsetud Chu konföderatsioon abistas väidetavalt Zhoud selle sõjakäigul Shangi dünastias. Chu valitseja Xiong Yi allus kuningas Chengile, kes läänistas ta vastutasuks. Kuningas Kangi valitsusajal sai Xiong Yi isegi üheks viiest olulisemast ministriks Zhou õukonnas. Vahepeal laienes Chu riik kiiresti ning tõenäoliselt ühendas see Hani jõe ja Jangtse keskosa orud enda kontrolli alla. Chu riigi laienemine langes aga kokku Zhou dünastia nõudega lõunapoolsetele maavaradele, mille hulka kuulusid kuld, vask ja tina, samuti soov laialt avatud maale lõunas. See viis lõpuks kahe riigi vaheliste suhete halvenemisele. Tulemusena võisid Chu valitsejad endale hakata võtma kuninga tiitli. Tänu tehnoloogilisele ja sõjalisele tugevusele suutis Chu avaldada palju rohkem vastupanu kui ükski teine riik, millega Zhou kuningriik silmitsi seisnud oli.

Sõda Edit

Sõda algas umbes 961. aastal eKr, mil kestis kuningas Zhao kuueteistkümnes valitsusaasta. Sõda sai alguse, kui üks Chu vasallriikidest ründas Zhou territooriumi või alustas Zhao ise ennetavat lööki. Zhou väed alistasid alguses Hani jõe orus asunud 26 riiki ja rüüstasid neid, röövides eriti väärismetalle. See toetab teooriat, mille kohaselt oli Zhou riigi üksi lõunasse laienemise põhjusi nõudlus maakide pärast. Kuningas Zhao ei suutnud või ei tahtnud Chu riiki hävitada, kuid sel viisil suutis Chu oma jõu taastada. Kolme aasta pärast alustas kuningas Zhao teist suurt sõjakäiku Jangtse keskosa piirkonda. Sõjakäiguga oli haaratud pool Zhou riigi kuninglikest vägedest. See tohutu rünnak võis osutada Zhao soovile saada Jangtse keskosa piirkond püsivalt enda kontrolli alla. Sõjakäik lõppes Zhou jaoks aga katastroofiga, kui Zhou väed said lüüa ja peaaegu kõik sõdurid tapeti. Väidetavalt uppus kuningas Zhao ülejäänud vägedega üle Hani jõe taganedes.

Järgnevad sündmused Edit

Chinese plain 5c. BC-et

Pärast võitu Zhou riigi üle ja E riigi vallutamist, sai Chu üheks Kevadete-sügiste ja sõdivate riikide ajastu mõjuvõimsamaks riigiks

Kuningas Zhao katastroofiline kaotus oli Zhou dünastiale tõsine tagasilöök. Sõjakäigul sai kuninglikest vägedest surma peaaegu pool, tõenäoliselt üle 75 000 sõduri. See peatas Zhou kuningriigi vallutussõjad, misjärel pidi riik asuma end kaitsma, kui püüti oma tugevust taastada. Zhou riik ei teinud sealtpeale enam mitte ühtegi tõsist sõjakäiku lõunasse, Jangtse jõe piirkonda. Samuti seiskusid sõjakäigud dongyi'de vastu ja lõppesid pärast poole täiesti. Vaatamata oma alandavale lõpule tunnustati mõnikord siiski kuningas Zhaod tema sõjakäikude poolest lõunasse, kuna ta oli kehtestanud poliitilise domineerimise vähemalt Jangtse jõest põhjas ja Hani jõest idas olevas piirkonnas. Zhao järeltulija, kuningas Mu valitsusajal suudeti Zhou riigi armee taas üles ehitada ja edukalt kuningriiki kaitsta järgnevate võõrsissetungide eest.

Need sissetungid andsid aga märku Lääne-Zhou dünastia langusest. Palju enam tõsisem kui sõjalised kaotused oli Zhou kaotust tingitud kaugeleulatuv psüühiline mõju. Zhou riigi rahvale oleks vaevalt olnud halvem enne, kui Taeva Poja kurjakuulutav surm lõunapoolsete barbarite käes. Zhou kuningriik ei olnud enam võitmatu ja sellest ajast alates ei kõhelnud vaenlased mil iganes oma tugevust proovida. Zhou riik ei taastunud kunagi sellest kaotusest. Järgmiste kuningate valitsusajal muutusid vasallriikide ülestõusud ja võõrsissetungid Zhou maadele üha sagedasemaks.

Pärast võitu tunnistas Chu konföderatsioon vahepeal Zhou kuningate võimu vaid nimeliselt, kuid selle valitsejad hoidusid kuninglike tiitlite kasutamisest. Kuna Chu oli kindlalt saavutanud autonoomia ja kontrolli Jangtse keskosa piirkonna üle, ei olnud enam vajadust avalikult Zhou monarhidele vastu hakata. Pärast oma isa surma juhtis Mu karistuseks konföderatsiooni vastu sõjakäiku, et sundida see täielikult Zhou riigile alluma, kuid ebaõnnestunult. Chu säilitas vaieldamatu iseseisvuse. Tõenäoliselt konföderatsiooni laienemise kontrollimiseks viis Zhou dünastia oma vasallriigi E Nanyangi nõosse Chu riigist põhjas. Kuni kuninga Liwangi valitsusajani oli E ilmselt kõige mõjuvõimsam riik Jangtse keskosa piirkonnas ja tagas Zhou julgeoleku lõunas. 863 eKr alustas E mässu, mille aga Zhou maha surus, lubades sellega ala Chu valdusse, mis kasvas sellega veel tugevamaks. Pärast viimast sõda Zhouga 823 eKr lõi Chu riik täielikult Zhou kuningriigist lahku. Pärast aastat 703 eKr kuulutasid Chu valitsejad end lõpuks kuningateks ja võrdseteks Zhou valitsejatega.