| ZIL-130 | |
|---|---|
 | |
| Ülevaade | |
| Valmistajamaa |  Nõukogude Liit |
| Valmistajatehas | ZIL |
| Tootmine | 1962–1994 |
| Eelkäija | ZIL-164 |
| Järeltulija | ZIL-4331 |
| Mõõtmed ja kiirus | |
| Kandejõud | 6000 kg |
| Tühikaal | 4300 kg |
| Pikkus | 6675 mm |
| Laius | 2500 mm |
| Kõrgus | 2400 mm |
| Teljevahe | 3800 mm |
| Kliirens | 275 mm |
| Max. kiirus | 90 km/h |
| Jõuallikas | |
| Mootor | 6,0L ZIL-130 V8 |
| Võimsus | 110 kW |
| Kütus | bensiin |
| Kütusepaagimaht | 170 l |
| Kütusekulu | 29 l/100 km |
| Ülekanne | 5-käiguline manuaal |
| Rattavalem | 4×2 |
ZIL-130 on Nõukogude Liidus aastatel 1962–1994 ZIL-i autotehases toodetud veoauto. Kahe teljega ZIL-130 kõrval toodeti veel ka kolme teljega veoautosid ZIL-133 ja ZIL-131.
ZIL-130 eksporditi paljudesse riikidesse ka väljaspool idablokki. Veidi kergema GAZ-53 või veidi suurema MAZ-500 kõrval oli ZIL-130 tüüpiline sõiduk Nõukogude Liidu liikluspildis mitu aastakümmet.
ZIL-130 esimene prototüüp valmis 1956. aastal, kuid sellele oli veel vähe tegemist hilisema mudeliga. 1959. aastal valmis järgmine prototüüp. Esimesed viis veoautot toodeti 1962. aasta septembris[1], kuid ZIL-130 hakati masstootma alles 1964. aastal.
1973. aastal anti mudelile Nõukogude Liidu kvaliteedimärk. Aasta hiljem valmis miljones ZIL-130. Samal ajal hakati tootma versiooni, mis oleks sobilik liiklemiseks Kaug-Põhja oludes. 1977. aastal tuli müügile märgatavalt suurema teljevahega versioon. 1980. aastate alguses hakati tootma ZIL-138, mis sõitis gaaskütusega.
Viimane ZIL-130 valmis Moskva autotehases 30. detsembril 1994. Seda tüüpi veoautot toodeti 32 aasta jooksul ligi 3,4 miljonit eksemplari. Hiljem jätkas ZIL-130 kabiinikujuga autode tootmise veel autotehas Amur, mis läks aga 2010. aastal pankrotti.
Galerii[]
