FANDOM


Utmarkt Guld
Grand prismatic no noise reduction

Grand Prismatic Spring, suurim kuumaveeallikas USA-s

800x520-USA-EDCP-A-H-R.jpg
Green pog.png
Yellowstone'i rahvuspargi asukoht USA-s

Yellowstone'i rahvuspark on USA-s asuv maailma esimene ja vanim rahvuspark. See paikneb suuremas osas Wyomingi osariigis, osaliselt ka Idaho ja Montana osariigis. Yellowstone asub peamiselt mägises piirkonnas, mida läbivad arvukad jõed, sh rahvuspargile nime andnud Yellowstone'i jõgi. Yellowstone asub geoloogiliselt aktiivises piirkonnas ja seal paikneb Yellowstone'i kaldeerana tuntud supervulkaan. Piirkonnas on lisaks palju geisreid ja kuumaveeallikad, muu hulgas üks maailma tuntumaid geisreid Old Faithful ehk Vana Ustav. Rahvuspark on tuntud mitmekesise looduse ja rikkaliku loomastiku poolest.

Rahvuspargi moodustas 3. märtsil 1872 president Ulysses S. Grant. 1978 kanti rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimistusse. Yellowstone on väga populaarne turismisihtkoht. See on USA kõige külastatuimaid rahvusparke ja igal aastal külastab seda üle 4 miljoni turisti.

Geograafia Edit

Yellowstone canyon not post processed image edit 1

Yellowstone'i jõgi voolab osaliselt läbi Suure Kanjoni

Yellowstone'i rahvuspargi pindala on 8983 km². Selle pikkus lõunast põhja on 101 km ja laius idast läände 87 km. Suurem osa (96%) asub sellest Wyomingi osariigis. Montanas paikneb kolm protsenti ja Idahos üks protsent pindalast. Yellowstone paikneb vulkaanilise tekkega platool, mille keskmine kõrgus merepinnast on umbes 2400 meetrit. Rahvuspargi kõrgeim koht on 3462 meetri kõrgune Eagle Peak, mis asub rahvuspargi kagunurgas. Madalaim koht asub põhjaosas ja see paikneb 1610 meetri kõrgusel merepinnast.

Yellowstone'i ülemjooksul on palju jõgesid. Rahvuspargis saab alguse muu hulgas kakskolmandikku Missouri jõe harudest, Columbia jõe lisajõgi Snake ja Yellowstone'i jõgi, mis on USA pikim tammistamata jõgi. Läbi rahvuspargi kaguosa kulgev Põhja-Ameerika suur veelahe jagab veestiku Vaikse ja Atlandi ookeani valglatesse. Näiteks voolavad rahvuspargi suurimad jõed eri suundadesse − Snake'i jõe vesi voolab Columbia jõe kaudu Vaiksesse ookeani ja Yellowstone Missouri kaudu Mehhiko lahte. Yellowstone on Snake'i jõest lühem; umbes 1144 km pikk. Snake'i jõgi on 1670 km pikk ja ta on Columbia pikim lisajõgi. Snake'i jõele ehitatud hüdroelektrijaamad on piirkonna olulisemad elektritootjad. Rahvuspargi jõed saavad oma vee peamiselt kevadel lumesulaveest.

Yellowstone lake

Yellowstone'i järv

Yellowstone'i järv on rahvuspargi suurim veekogu ja see on üks kõrgeimal paiknevaid järvi Põhja-Ameerikas; asub 2676 meetri kõrgusel merepinnast. Järve pindala on 136 km² ja sügavaim koht on umbes 130 meetrit. Kuna järv asetseb vulkaanilises piirkonnas ja osaliselt Yellowstone'i kaldeera alal, on selle kaldal geisreid ja kuumaveeallikaid. Hiljuti on järve põhi hakanud märgatavalt tõusma ja sellega on tõusnud kõrgemale ka veepind. Mõned rahvuspargi osad on seetõttu tulnud külastajatele sulgeda. Järve põhja tõus on ilmselt tingitud suurenenud vulkaanilisest aktiivsusest.

Vulkaanilise aktiivsus on moodustanud ka Yellowstone'i Suure kanjoni, mille põhjas Yellowstone'i jõgi osaliselt voolab. Kanjoni sügavus ulatub 275 meetrist kuni 800 meetrini. See tekkis ilmselt Yellowstone'i kaldeera plahvatamisel umbes 600 000 aastat tagasi, kui pursanud laava kattis maapinna. Kanjoni tekkimisele on kaasa aidanud erosioon. Samuti võis sellele kaasa aidata ka kivimikehade nihkumine. Sageli on arvatud, et rahvuspargi nimi on tulnud kanjoni kollakate seinte järgi, kuid tegelikult pärineb nimi Yellowstone'i jõe kollakalt kaldapealselt.

Geoloogia Edit

Yellowstone Castle Geysir Edit

Castle'i geisri purse Yellowstone'i rahvuspargis

Yellowstone asub Snake Riveri tasandiku kirdeosa ääres. Yellowstone'i suur vulkaaniline aktiivsus on tingitud asjaolust, et see asub kuuma täpi kohal. Rahvuspargis paikneb USA suurim vulkaaniline ala Yellowstone'i kaldeera, supervulkaani kokku varisenud kraater, mille läbimõõt on umbes 55×72 km. Esimest korda purskas see üle kahe miljoni aasta tagasi ja selle tagajärjel tekkis 50×80 kilomeetrise läbimõõduga kraater, mis oli mitusada meetrit sügav. Kraater on nüüdseks täitunud Huckleberry Ridge'i tuff. Yellowstone'i kaldeera pursetest Maa atmosfääri vabanevad gaasid ja tuhk võib põhjustada ilmastikuhäireid. Seega on vulkaanipursked põhjustanud mõne liigi väljasuremise Põhja-Ameerika mandril. Viimati purskas Yellowstone'i kaldeera umbes 13 000 aastat tagasi, tekitades viie kilomeetrise läbimõõduga kraatri.

Yellowstone'i kaldeera suur purse mõjuks tõenäoliselt Põhja-Ameerika elustikule katastroofiliselt. Purskele eelneksid võimsad maavärinad ja laava tõusmine maapinnale. Purskav supervulkaan paiskaks Maa atmosfääri suures koguses gaase ja tuhka, mis katataks atmosfääri täielikult. Päikeselt tulev kiirgus ei suudaks seda katet läbida, mis põhjustaks Maa õhutemperatuuri järsu languse. Tulemuseks oleks tuumatalv, mis viiks uue jääajani. Juba purse ise hävitaks palju maastiku ja organisme, kuid tuumatalve külmusel ja selle tõtt tekkival toidupuudusel oleksid katastroofilised tagajärjed. Algul mõjutaks purse vaid Põhja-Ameerikat, kuid selle mõju leviks kiiresti edasi ülejäänud maailma.

Old Faithful Rainbow

Geisri Old Faithfuli ehk Vana Ustava purse

Yellowstone'i piirkonnas on umbes 10 000 vulkaanilist objekti, millest ainult kolm protsenti on geisrid. Siiski asub Yellowstone'is suur osa maailma geisritest. Enamik geisreid on väikseid ja purskavad vaid mõne meetri kõrgusele, kuid kuus tuntumat geisrit purskavad regulaarselt üle 30 meetri kõrgusele. Yellowstone'i ilmselt kuulsaim geiser on Old Faithful ehk Vana Ustav, mis paiskab 14 000–32 000 liitrit keevat vett umbes 30–55 meetri kõrgusele. Old Faithful meelitab palju turiste, kuigi see ei ole siiski rahvuspargi suurim geiser. Geisri populaarsus ei tulene mitte selle suurusele vaid regulaarsele purskamisele: Old Faithful purskab iga 65–92 minuti järel umbes viis minutit. Rahvuspargis asuv suurim geiser Steamboat on ühtlasi maailma suurim geiser. Yellowstone'is on ka fumaroole, travertiinist terrasse, sooja muda lompe ja kuumaveeallikaid, mis on kõige levinumad vulkaanilised objektid rahvuspargis.

Kuna Põhja-Ameerika laam liigub aastas umbes 25 millimeetrit edelasse, eemaldub Yellowstone aja jooksul kuumast täpist eemale ja sellega kaugeneb vulkaanilisest alast. Kuum täpp oli 16 miljonit aastat tagasi Nevada ja Oregoni piiril, kuid see on sealt liikunud Snake Riveri tasandiku kirdeossa. Selle teekonnast on järel mitu laavavälja ja kaldeerat.

Kõik Yellowstone'i kivimid ei ole vulkaanilise päritoluga. Vanimad ja väga kõvad kivimid rahvuspargi kirdeosas on 2,7 miljardit aasta vanad ja pärinevad eelkambriumist. Merede taandumisega paleosoikumis ja mesosoikumis 570–66 miljonit aastat tagasi settisid liivakivi ja savikilt. Neid kivimeid esineb eriti Gallatini mäestikus ja Mount Evertsil.

Kliima Edit

Yellowstonewinter

Yellowstone'i rahvuspark talvel

Yellowstone'i rahvuspargis on võimalik eristada nelja aastaaega. Suvel tõuseb päevane õhutemperatuur sageli 25 kraadini, kuid öösel õhk jahtub ja kõrgemates kohtades võib õhutemperatuur langeda alla nulli. Äikesetormid on sagedased pärastlõunal. Tornaadosid esineb harva, kuigi 1987. aasta juulis tabas Yellowstone'i kõigi aegade tugevaim tornaado Wyomingis. Talvel langeb õhutemperatuur tavaliselt tugevalt alla nulli ja õhutemperatuur varieerub null kraadist −20 kraadini. Kevadel ja suvel on päevane õhutemperatuur nulli ja 20 kraadi vahel, kuid öösel võib õhutemperatuur sageli langeda nullist kuni −20 kraadini. Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur Yellowstone'i rahvuspargis on 37 °C, mis mõõdeti 2002. Madalaim temperatuur mõõdeti 1933, mil oli −54 °C külma.

Kaljumäestik takistab suuremat osa Vaikselt ookeanilt saabuvat niiskust ja seetõttu on rahvuspargis enamasti kuiv ilm. Aastane sademetehulk on umbes 380–510 mm. Kõige enam sajab mais ja juunis, kuigi erinevus sademete hulgas kuude lõikes on suhteliselt väike. Lumesadu esineb alates oktoobri lõpust ja lumikate püsib kuni aprillini. Lund sajab aastas keskmiselt 3,8 meetrit, kuid kõrgemates kohtades võib see arv olla kahekordne.

Elustik Edit

Taimestik Edit

Abronia ammophila

Abronia ammophila on Yellowstone'i endeem

Yellowstone'i taimestik on tüüpiline Kaljumäestikule. Mõnes kohas esineb ka Suure tasandiku ja Suure nõo taimkatet. Kokku kasvab rahvuspargis umbes 1150 katteseemnetaime. Rahvuspargis kasvab ka kaks endeemset liiki, imelilleliste hulka kuuluv Abronia ammophila ja kõrreliste hulka kuuluv Agrostis rossiae. Lisaks kasvab ainult Yellowstone'is üks tatraliste hulka kuuluva sarik-villtatari teisend.

Pine tree atop Signal Mountain

Keerdmänd on Yellowstone'i kõige levinum puuliik

Metsad katavad Yellowstone'i rahvuspargi pindalast umbes 80%. Kõige levinum puuliik on keerdmänd, mis moodustab 80% metsadest. Samuti on levinud Engelmanni kuusk ja sinihall ebatsuuga, eriti Absaroka mäestikus, kus pinnas sisaldab andesiiti. Kõrgemates mägedes kasvab ka valgetüvelist seedermändi. Metsapiirist kõrgemal on mägitundra. Madalamatel kõrgustel, eriti rahvuspargi põhjaosas kasvab harilik ebatsuuga. Metsaalune taimestik on keerdmännimetsades üsna hõre ning peamiselt on esindatud tarntaim Carex geyeri ja mustika perekonda kuuluv Vaccinium scoparium. Kastiku perekonda kuuluv Calamagrostis rubescens on tavaline ebatsuugametsades, kuid ta kasvab ka teistes niiskete pinnastega metsades.

Mänd, kuusk ja nulg on rahvuspargi vaeste pinnaseoludega hästi kohanenud okaspuud, kes taluvad hästi külma ja ei nõua palju niiskust. Need puud on samuti hästi kohanenud taluma piirkonnas puhkevaid metsatulekahjusid. Mõnda liiki, nagu nulge, kaitseb paks koor, kuid näiteks keerdmänni koor on õhuke. Selle asemel on keerdmännil teised kaitsemehhanismid: käbid avanevad metsatulekahjude kaasabil, kui kõrge temperatuur sulatab vaigu. Avanenud käbist langevad seemned maha ja nii saab keerdmänd oma populatsioon tule poolt kahjustatud metsades tõhusalt taastada.

Mountain meadow at Yellowstone National Park Picture 1196

Kaks vapitid Yellowstone'i mägikarjamaal rohtu söömas

Rahvuspargi põhjaosas on võsamaa, kus on valitsevateks liikideks pujud. Lisaks on sagedad kõrrelised. Märgalade taimed moodustavad 38% Yellowstone'i liikidest ja nende hulka kuuluvad pooled haruldastest taimedest. Mõned taimeliigid on kohanenud lisaks rahvuspargi kuumaveeallikatega. Sarnaselt puudele on teised taimed sunnitud kohanema Yellowstone'i oluliselt erinevate ja ebatavaliste tingimustega, näiteks kuivuse ja külmuse, kuid ka vulkaanilise pinnaga. Rahvuspargis kasvab nii metsalaluses taimestikus kui ka niitudel mitmesuguseid lilli. Rahvuspargi madalaim keskmine temperatuur on –1 °C ja talvel sajab mitu meetrit lund. Taimede vegetatsiooniperiood kestab vaid 60 päeva, mis on kolm korda väikseim kui Eestis. Lühike vegetatsiooniperiood on mõjutanud ka rahvuspargis kasvavaid puid. Lehtpuud, nagu vaher ja lääneplaatan, piirkonnas ei kasva ja nende asemele on tulnud eelnevalt mainitud paremini kohanenud okaspuud, näiteks kuused, männid ja nulud.

Rahvuspargis on 210 võõrliiki ja neist näiteks harilik võilill on levinud kogu rahvuspargis. Kõiki võõrliikide kontrolli all hoida ei ole võimalik ja seetõttu püütakse jälgida eeskätt kõige kahjulikema võõrliikide levikut. Võõrliikide hulka kuuluvad näiteks põldohakas, harilik rass ja kibe piimalill, mis võivad rahvuspargi põlisliigid täielikult välja tõrjuda. Lisaks takistab näiteks harilik härjasilm loomade ligipääsu toidule ja võib niitudelt välja tõrjuda põlisliigid. Hariliku härjasilma levikut on edukalt takistatud.

Taimefossiile uurides on leitud, et Yellowstone'i piirkonnas kasvas mets juba eotseenis umbes 58 miljonit aastat tagasi. Kliima püsis 25 miljonit aastat niiske ja soe; aastane sademete hulk oli 130–150 cm. Lamari orust leitud kivistunud puude põhjal on tuvastatud 27 eraldi kihti metsi. Hiljem, jääajal, võis Lamari oru mäed piirkonna isoleerida, kus taimestik jäi ellu jääga kaetud madalamal maapinnal.

Loomastik Edit

Yellowstone'i rahvuspargis elab kokku 67 erinevat imetajaliiki ja seal on mandri-USA suurim imetajate mitmekesisus. Liikidest on muu hulgas esindatud baribal, grisli, hunt ja seitse liiki põliseid sõralisi.

Bison near a hot spring in Yellowstone-750px

Piisonid kuumaveeallika ümber

Põhja-Ameerikas võis 19. sajandi alguses olla 30–60 miljonit ameerika piisonit. Läänest saabunud uusasunikud hävitasid neid nii palju, et liik oli sajandi lõpus väljasuremise äärel. Yellowstone'is asus piisonite ainus kaitseala ja 19. sajandi lõpus seati Yellowstone'is liigi säilimist turvama sõjavägi. Liigi arvukust ei suudetud siiski tõsta ja 1902. aastal oli ameerika piisoneid alles vaid paarkümmend. Aastatel 19061907 toodi Buffalo Ranchile hooldamiseks ja kasvatamiseks 21 looma. Sellest rühmas kasvas üle tuhandepealine kari. Piisonite arv on aastate jooksul vaatamata vähestele tõrgetele üsna ühtlaselt kasvanud ja tänapäeval on rahvuspargis neid umbes 4000 isendit.

Yellowstone-0170

Baribal Yellowstone'i rahvuspargis

Yellowstone'i rahvuspargis elab tuhatkond karu, kellest umbes pooled on baribalid ja teised grislid. Mõnikord on karud inimesi rünnanud ja neid haavanud, kuid seda juhtub väga harva. Aastatel 1980–2002 külastas rahvusparki enam kui 62 miljonit huvilist. Kuigi rahvuspargi reeglite järgi karusid ei toideta, teevad paljud külastajad seda siiski, meelitades karusid inimasustusega piirkondade juurde, millega kasvab oht, et karud võivad inimesi rünnata.

ElkYNP

Vapiti Yellowstone'i rahvuspargis

Yellowstone'i rahvuspargis elutsevad ka põder ja vapiti. Põtru võib kohta palju, kuid nad ei ole pärismaine liik, kuna eeldatavasti levisid nad sinna 1870. aastatel. 1980. aastatel oli hinnanguliselt vähem kui tuhat põtra. Vapiteid on suviti 10 000–20 000 ja talvisel ajal 5000 isendit. Vapiti on rahvuspargi kõige levinum suurimetaja. Teistest sõralistest on levinud mustsaba-hirv, valgesaba-pampahirv, lumelammas, lumekits ja harksarvik. Lumekits on suuruluk, kes levinud rahvuspargi põhjaosas, kuid ei ole rahvuspargis pärismaine.

Ilveseid on rahvuspargis väga vähe ja neid võib kohta harva. Samuti on puumasid vaid mõni isend. Nende koguarv on hinnanguliselt 18–24, kuid nende arvukus on kasvanud. Aastal 1995 toodi Kanadast rahvusparki hundid. Rahvuspargi pärismaised hundid tapeti kõik 20. sajandi alguses. Aastatel 1914–1926 kütiti rahvuspargis vähemalt 136 hunti. 1940. aastateks olid hundid muutunud haruldasteks. Praegu elab rahvuspargis umbes 120 hunti. Lisaks elutsevad rahvuspargis koiotid ja rebased.

Väikeimetajates elavad Yellowstone'i rahvuspargis viis liiki kärplasi, neli liiki käsitiivalisi, neli liiki jäneslasi, ameerika viiksjänes, kolm liiki karihiirlasi, seitse liiki oravlasi ja urson.

Yellowstonetrumpeterswan

Ameerika laululuik

Yellowstone'is on täheldatud 330 linnuliiki, kellest pesitsevad rahvuspargis umbes 148. Linnuliike rabapistrik, valgepea-merikotkas ja trompetkurg peetakse ohustatuteks. Rabapistrik elab Yellowstone'is aprillist oktoobrini ja talvitub Mehhikos. 1970. aastatele eelnenud liigne pestitsiide kasutamine mõjus rabapistrikele kahjustavalt, kuid viimastel aastatel on kaitsemeetmed viinud populatsiooni suurenemiseni. Ka USA rahvuslind valgepea-merikotkas on rahvuspargis mürkide tõttu kannatada saanud. Yellowstone'is on sisse seatud kaitseprogamm, mille eesmärgiks on rahvusparki saada 62 kotkapaari, kes toovad igal aastal ilmale 53 poega. Trompetkurg on Põhja-Ameerika üks ohustatumaid liike. Liik kannatas 17. ja 19. sajandil inimeste levimisel üha kaugemale mandrile. Yellowstone'is viibivad nad suvel. Aastal 1999 oli rahvuspargis vaid kaks trompetkurge, kellest üks aasta hiljem suri. Yellowstone'i kõige tavalisemad linnuliigid on mägitihane, kanada lagle, järvekajakas ja ronk.

Kahepaikseid ja roomajaid leidub rahvuspargis vähe. See on ilmselt tingitud rahvuspargi külmadest ja kuivadest oludest, mis ei ole kõikidele kahepaiksetele ja roomajatele sobivaks elupaigaks. Rahvuspargis elutseb kuus liiki roomajaid ja neli liiki kahepaikseid, sh roheline lõgismadu. Aastal 1991 tegid Yellowstone'i rahvuspargi töötajad kaitseala seirejaamades koostööd Idaho osariigi ülikooliga, kus uuriti kahepaiksete ja roomajate arvukuse vähenemise põhjuseid Põhja-Ameerikas. Põhjusteks leiti varem toodud kuivuse ja külma kõrval muu hulgas ka saastatuse, haigused ja kiskluse.

Yellowstone Cutthroat Trout

Clarki lõhe alamliik Oncorhynchus clarkii bouvieri

Rahvuspark on koduks üheteistkümnele pärismaisele kalaliigile, kellest kolme püütakse (Clarki lõhe, siberi harjus ja kaljumäestiku rullsiig). Rahvuspargi suurimas järves, Yellowstone'is, on maailma suurim Clarki lõhe populatsioon, mille alamliik on piirkonna järgi nime saanud "Yellowstone'i Clarki lõhe" (Oncorhynchus clarkii bouvieri). Tema populatsioon vähenes märgatavalt 20. sajandil suurenenud püügiga ning Yellowstone'i veekogudesse toodud võõrliikidega tihenes Clarki lõhe ja teiste kalade konkurents elupaikade pärast. Pärismaiste liikide populatsioon hakkas uuesti kasvama 1970. aastatel. Kõige enam ohustab Clarki lõhe agressiivne röövkala kristivomer. Samuti ohustab lõhelisi 1998. aastal Yellowstone'i järvest avastatud Myxobolus cerebralis'e tekitatav parasiithaigus.

Bakterid ja vetikad Edit

Yellowstone'i vulkaaniliste alade kuumaveeallikates elavad erinevad bakterid ja vetikad, mis annavad veekogudele ereda värvuse. Paljudes kuumaveeallikates elavad bakteritüved, kes toituvad väävlit ja vesinikku sisaldavatest vulkaanilistest ainetest. Yellowstone'i veekogudes on palju fotosünteesivaid baktereid, näiteks tsüanobakterid, rohelised väävelbakterid (Chlorobi) ja rohelised mitteväävlibakterid (Chloroflexi). Vooluveekogude lähedal elavad sookärblased, kes toituvad bakteritest ja vetikatest. Kärbsed munevad mikroobide ladestistele ja nende vastsed taluvad temperatuuri kuni 47 °C.

Ajalugu Edit

Varajane ajalugu Edit

Yellowstone'i piirkond asustati arvatavasti juba peagi pärast liustikku taandumist 14 000–12 000 aastat tagasi. Esimesed asukad olid kütid-korilased. Rahvuspargist ei ole leitud tõendeid selle kohta, millise Põhja-Ameerika indiaanihõimuga esimesed asukad konkreetselt seotud olid. Indiaanlaste suulistest traditsioonidest on siiski avastatud kokkupuuteid rahvuspargiga. Sališid väidavad, et nende esivanemad elasid seal, ja šošonid on oma sõnade kohaselt sellest piirkonnast pärit. Yellowstone'i piirkonna elupaigana kasutamine suurenes 3000 aastat tagasi.

Lewise ja Clarki ekspeditsiooni käis Yellowstone'is 1805. aastal, kuid ekspeditsioon läbis praeguse rahvuspargi põhjaosa Montanas ja piirkonda põhjalikult ei uuritud. Tõenäoliselt oli praeguse rahvuspargi alale saabunud esimene valgenahaline John Colter, kes oli Lewise ja Clarki ekspeditsiooni liige. Ta käis piirkonnas 1807.–1808. aasta talvel. Tema reisiteekond on aga ebaselge ja võib-olla oli ta näinud kuumaveeallikad Cody lähedal ega saabunudki tänapäevase rahvuspargi piirile. Pärast 1809. aastal lahingus vareseindiaanlastega ja mustjalgadega saadud haavadesse kirjeldas ta seda piirkonda kui piinarikast kohta, mida suurem osa pidas vaid pelgalt kujutlusvõime viljaks. Piirkonda hakati pilkavalt kutsuma Colter's Hell'iks (Colteri põrguks).

Yellowstone 1871b

Ferdinand Vandeveer Haydeni 1871. aastal joonistatud Yellowstone'i kaart

Järgmised 40 aastat rääkisid inimesed palju lugusid piirkonna keevast mudast, auravatest jõgedest ning kivistunud puudest ja loomadest, kuid neid jutte peeti pelgalt väljamõeldisteks. USA võidu järel Ameerika-Mehhiko sõjas tekkis huvi kaugemate piirkondade vastu. Ameerika Ühendriikide kodusõda pani aga paljud plaanid viibima.

1869. aasta Folsomi ekspeditsioon oli esimene, mis piirkonda põhjalikult uuris. Ekspeditsioon koosnes kolmest tsiviilisikust, kuigi ekspeditsiooni juhil David E. Folsomil oli töökogemust maamõõtjana. Ekspeditsioon mõõtis muu hulgas esimesena Yellowstone'i joa kõrguse. Nad täiustasid ka piirkonna kaarte, avaldasid 1870 ajakirjas Western Monthly Magazine retke kohta artikli ja innustasid nii piirkonda teisi maadeuurijaid. Samal aastal saabus piirkonda Henry D. Washburni juhitud 19-liikmeline ekspeditsioon. Ekspeditsiooni kuulus ka jurist ja kirjanik Cornelius Hedges, kes esimesena tõi välja idee nimetada ala rahvuspargiks.

Washburni ekspeditsioonist kuulunud Nathaniel P. Langford andis leidudest loengu, mida oli teiste seas kuulamas geoloog Ferdinand Vandeveer Hayden, kes oli hiljem üks Ameerika Ühendriikide Geoloogiateenistuse rajajaid. Haydenil õnnestus uurimisretke jaoks saada Kongressilt 40 000 dollarit. Sellesse ekspeditsiooni kuulus lisaks teadlastele muu hulgas ka kunstnikud William Henry Jackson ja Thomas Moran, kes pildistasid ja maalisid Yellowstone'i maastikku. Need tööd lisati aruandesse, mis anti Kongressile. Kongress otsustas aruande põhjal maa-ala riigivaraks deklareerida.

Rahvuspargi loomine Edit

Ulysses Grant 1870-1880

President Ulysses S. Grant, Yellowstone'i rahvuspargi rajaja

Yellowstone'i rahvuspark on maailma esimene ja vanim rahvuspark. USA 18. president Ulysses S. Grant asutas selle 1. märtsil 1872. Ta määras rahvuspargi järelevaatajaks Yellowstone'i ekspeditsiooni kuulunud Langfordi. Langford oli ametis viis aastat. Ta ei saanud oma töö eest palka ja rahvuspark sai juurde väga vähe toetust. Langford külastas Yellowstone'i viie aasta jooksul ainult kaks korda. Tal ei olnud isegi mingit õiguslikku võimalust rahvuspargi looduse ja geoloogiliste moodustiste kaitsmiseks. Ta oli 1877. aastal sunnitud ametist poliitilise surve tõttu tagasi astuma, kui teda süüdistati rahvuspargi hooletusse jätmises.

Pärast Langfordi tagasi astumist pakkus end järelevaataja kohale Philetus Norris, kes oli olnud tunnistajaks vandalismile rahvuspargis. Ta sai töökoha ning Kongress hakkas talle ka palka maksma ja rahvuspargi käigus hoidmiseks minimaalset toetust andma. Norris kasutas raha muu hulgas teede ehitamiseks, et rahvusparki oleks võimalik uurida paremini ja tõhusamalt. Teed olid mõeldud ka hõlbustama rahvuspargile juurdepääsu. Lisaks palkas Norris toetuste abile metsavahid, kes pidid takistama jahindust ja vandaalidel silma peal hoidma. Toetuseid ja töötajaid oli siiski veel rahvuspargi haldamiseks liiga vähe.

Yellowstone Natl Park poster 1938

Yellowstone'i rahvuspargi plakat aastast 1938

1880. aastatel valmis kogu Ameerika Ühendriike läbiv raudtee ja rahvuspargi põhjapiirile ehitati Northern Pacific Railway raudteeharu. Raudtee suurendas inimeste liikumist ja rahvuspargi külastajate arv tõusis 1883. aastaks viie tuhandeni. Salaküttimine ja muud hävitustööd aga jätkusid rahvuspargis takistamatult ja Kongress otsustas 1886. aastal pargivahte mitte toetada. Siseministeerium palus sõjaväel rahvuspargile järelvalvet pakkuda. Samal aastal ehitati juba Camp Sheridan, mille kohale rajati 1891. aastal Fort Yellowstone. Sellega said korda rahvuspargi finantseerimine ja tööjõud ning rahvuspargi juhtimist oli võimalik alustada. Sõjavägi kehtestas rahvuspargi külastajatele ranged reeglid. Rahvuspark oli sõjaväe hallatav kuni 1918. aastani, mil rahvuspargi haldamise võttis üle kaks aasta varem asutatud Rahvuslik Pargiteenistus. Samal aastal saabusid rahvusparki metsavahid, kellest mõned olid endised armee sõdurid. Uue juhtimise esimeseks järelevaatajaks sai Horace M. Albright.

Rahvuspargi piire muudeti esmakordselt 1929. aastal, mil sellega liideti kivistunud mets maa-ala loodenurgas ja laiendati Lamari jõge pidi itta. Kolm aastat hiljem laiendati rahvusparki põhjapiiri vapitide olulise talvitusalaga.

20. sajandil suurenenud autoliiklus tõstis taas külastajate arvu. Aastatel 19331941 ehitati Yellowstone'i võõrastemaja, telkimisplatsid ja eelkõige parkimisalad tuhandetele autodele. Teise maailmasõja ajal külastajate arv langes. Samal ajal läks palju raha sõjanduse tarbeks ja nii ei jagunud Yellowstone'i korrashoiuks piisavalt raha, mistõttu tuli osa rahvuspargist ajutiselt sulgeda. Pärast sõda hakkas USA rahvusparkides külastajate arv taas kasvama ja 1948. aastaks jõuti Yellowstone'is märgilise miljonini külastajani aastas. Majanduslanguse ja vähese korrashoidu tõttu vajasid rahvuspargid parandustöid, mille tarvis algatas Rahvuslik Pargiteenistus 1956. aastal plaani Mission 66, mille eesmärgiks oli rahvusparkide renoveerimine.

Aastal 1988 tabas Yellowstone'i rahvuspargi ajaloo suurim metsatulekahju. Aprillis ja mais oli sademeid normaalselt, kuid juunis algas ränk põud. Juulis puhkesid rahvuspargi eriosades väiksed metsatulekahjud, kuid kuu lõpus kasvasid tulekahjud jätkuva põua ja tugevate tuulte tõttu kontrollimatuks. 20. augustil levis tulekahju tugevate tuulte tõttu eriti kiirelt ja enam kui 61 000 hektari suurune maa-ala põles maha. Tulekahju kestis mitu kuud ja viimased tulekolded kustusid alles lumetulekul. Metsatulekahju tõttu sai kannatada peaaegu 36% rahvuspargi alast.

Yellowstone Gate-750px

Roosevelti kaar rahvuspargi sissepääsul Montanas

Paljud USA presidendid on valitsusajal käinud Yellowstone'i rahvuspargis. Muu hulgas külastasid rahvusparki presidendid Chester A. Arthur ja Bill Clinton. Rahvuspargi kõige olulisem väljapaistev külastaja oli president Theodore Roosevelt, kes külastas seda 1903. aasta aprillis. Viisiidi ajal pani ta nurgakivi siis veel pooleli olevale rahvuspargi põhjaosas olevale sissepääsule, millele anti pärast valmimist nimeks Roosevelt Arch (Roosevelti kaar). Kaare kavandas Robert Reamer ning see ehitati vahemikul 1903. aasta veebruarist märtsini. Kaare ülaosas on kiri "For the Benefit and Enjoyment of the People", mis laias laastus tähendab "inimeste hüveks ja naudinguks".

Yellowstone'i rahvuspark on 1978. aastast kuulunud UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Metsatulekahjud Edit

Yellowstonefire

Metsatulekahju Yellowstone'i rahvuspargis

Yellowstone'i rahvusparki tabavad igal aastal metsatulekahjud, näiteks põhjustab välk keskmiselt 22 tulekahjut aastas. Mõned tulekahjud on on põhjustatud ka näiteks külastajate tõttu. Umbes 80% tulekahjudest kustuvad iseenesest. Umbes 20% tulekahjudest tuleb kustutada, kui tuli ohustab inimesi ja hooneid. Igal aastal kahjustab rahvuspargi metsi umbes 250–400 tulekahju, samas kui umbes 25–60 tulekahjudest laastab rahvuspargi rohumaid.

1988. aasta suvel hävitasid rahvusparki paljud suured metsatulekahjud. Juuli lõpus moodustasid kuumus ja põud tulele täiuslikud tingimused. Augustis levis metsatulekahju äärmiselt kiiresti. Tuletõrje kutsuti hooneid tulest säästma. Metsatulekahjut ennast aga peatada ei suudetud. Alles sügisvihmad ja lumi kustutasid mitu kuud põlenud metsa. Paljud pidasid tulekahjut katastroofiks. Bioloogid ja metsnikud olid siiski veendunud, et metsatulekahju on ökosüsteemi normaalne osa ning see aitab taimedel ja puudel uuesti tärgata.[1] 1988. aasta metsatulekahjus kahjustus umbes 36% rahvuspargi pindalast. Praeguseks, enam kui 25 aastat pärast tulekahju on põlenud alad muutunud taas roheliseks ning paljud taimed kasvavad sagedamini ja peavad haigustele paremini vastu. 1992. aastal võeti vastu uus tulekahjude kontrollimise kava, mis nõuab looduslike tulekahjude jälgimise puhul rangemaid reegleid.

Kaitsemeetmed Edit

Burn area in Yellowstone National Park

Põlenud maastik

Yellowstone'i rahvuspark loodi vulkaaniliste alade, geisrite ja kuumaveeallikate kaitseks. Algselt rahvuspargi metsloomi kaitsealusteks ei loetud ja neid kütiti Yellowstone'i rahvuspargi aladel laialdaselt. Rahvuspargi töölised olid aga salaküttide vastu, kes rahvuspargi aladel vabalt tegutseda said. 1886. aastal sisseseatud sõjaväeline juuresolek sai salakütid kontrolli alla ning alguse sai rahvuspargi tõhus majandamine ja kaitsmine. Aastast 1918 on rahvuspargi kaitsmine Rahvusliku Pargiteenistuse õlgadel.

Enne 1960. aastaid tähendas rahvuspargi kaitsmine seda, et metsi "kahjustavad" tulekahjud kustutati ja teatud loomaliike soositi teistele. Näiteks 1910. ja 1920. aastatel kütiti rahvuspargis kõik hundid, kes ei kahjustaks rahvuspargi vapitikarje. Rahvuspargi loodus allutati inimeste eesmärkidele. Loomad toodi välja nii, et külastajad saaksid neid imetleda. Ohtlikumad loomad, näiteks karud, aheldati selleks ajaks puude külge, et nad ei saaks külastajaid mingil viisil ohustada. Turistidel oli ka luba loomi toita ja seega õpetati neid inimestest sõltuma. Osa loodusest hävitati, et rahvuspargi külastajatele võimaldada teenuseid ja ehitada teid. Samuti toimus endiselt salaküttminine, kuigi vaid murdosa endisest.

Ghost Trees at Fountain Paint Pot

Vulkaanilise aktiivsuse tulemusena surnud ja kivistunud puud

Siiski näis, et "kaitsemeetmed" osutusid loodusele pigem kahjulikuks kui kaitsvaks ning alates 1960. aastast hakati liikuma praeguse tegevusmudeli poole. Tänapäeval sekkub inimene rahvuspargi loomulikku ellu võimalikult vähe. Näiteks ei peatata enam metsatulekahjusid kui normaalse ökosüsteemi osa. Ühtegi liiki teistest ei soosita, vaid jälgitakse, et kogu Yellowstone'i ökosüsteem püsiks tasakaalus. Juba 1970. aastatel keelati loomade toitmine ja vangistamine ning nende väljapanek külastajatele lõpetati. Rahvusparki ehitati ka sellised teid, et keskkond ei kannataks suure külastajate arvuga. Rahvuspargi loodus ja selle säilitamine seati taas prioriteediks.

Kuigi tänapäeval peetakse parimaks rahvuspargi loomulikku toimimisse mitte sekkuda, on siiski olemas mõned reeglid, mis seda ette näevad. Selleks on koostatud rahvuspargi säilitamiskavad, mille järgi toodi näiteks 1995. aastal sellesse piirkonda tagasi hunt, kuna ta on oluline lüli siinses elukoosluses. Inimesed asetavad looduse esikohale ka sellistes olukordades, kus inimelu on ohus. On ka olukordi, kus metsatulekahjud kustutatakse. Lisaks seatakse kontroll invasiivsetele taime- ja loomaliikidele, et nad ei kahjustaks rahvuspargi põliselustikku.

Turism Edit

Ynp-norteast-entrance-2004

Üks rahvuspargi sissepääsudest

Yellowstone on üks populaarsemaid USA rahvusparke. 2016. aastal külastas rahvusparki rekordiliselt 4 257 177 inimest. Rahvuspark meelitab palju huvilisi, sest seal on võimalik näha mitmeid loodusimesid, näiteks geisrid, koski, kuumaveeallikaid, kanjoneid, järvi ja rikkalikku elustikku. Rahvuspargis on võimalik harrastada muu hulgas matkamist, kalastamist, jalgrattasõitu, kanuutamist ja mägironimist. Yellowstone'is teenindab turiste aastas umbes 3500 töölist. Kõige populaarsem vaatamisväärsus on geiser Old Faithful. Samuti on populaarsed Mammothi kuumaveeallikad, Morning Glory Pool ja Yellowstone'i Suur kanjon. Lisaks asub Yellowstone'i rahvuspargis USA suurim kuumaveeallikas Grand Prismatic Spring.

Rahvuspargis on viis sissepääsu. Põhjasissepääs, mis asub Montanas Gardineri lähedal, on ainus, mis on mootorsõidukitele aastaringselt avatud. Muud sissepääsud asuvad rahvuspargi lääne-, lõuna- ida- ja kirdeosas. Läänesissepääsu juures on West Yellowstone ja kirdesissepääsus juures Cooke City-Silver Gate'i asula.

YellowstoneBears

Varem oli loomade toitmine rahvuspargis lubatud

Yellowstone'i rahvuspargis on umbes 1770 km matkaradu. Külastajatel on soovitatav rahvuspargis olles püsida tähistatud marsruudil. Niiviisi jäädakse metsloomadest ohutusse kaugusse. Külastajatel ei ole lubatud loomi toita, kuigi enne 1970. aastat oli see lubatud. Hoolimata keelust toidetakse loomi vahel siiski. Märgistamata radadel ei ole samuti soovitatav liigelda vulkaaniliste gaaside tõttu, mis muu hulgas tapsid 2004. aastal viis piisoni. Kalastajatel tuleb tähele panna, et mõnede Yellowstone'i kalaliikide, näiteks Yellowstone'i Clarki lõhe, püüdmisel kehtib "püüa ja lase vabaks" reegel. See tähendab, et kala püük on küll lubatud, kuid ta tuleb pärast vette tagasi lasta. Jahipidamine on rahvuspargi piirides loomulikult keelatud.

Yellowstone General Stores

Yellowstone'i toidukauplus

Piirkonda on alates 1930. aastast ehitatud majutusasutusi ja laagriplatse. Rahvusparki on rajatud ka telkimiskohti, kauplusi, suveniiripoode ja toitlustusasutusi. Teise maailmasõja ajal halvenes rahvuspargi hoonete seisukord, kuid need remonditi 1950. aastatel seoses suurenenud külastajate arvuga. Samal ajal need ka moderniseeriti, kuid 1980. aastate muudatused nägid ette sõjaeelse stiili taastamist. Fort Yellowstone'ist on rahvusparki hallatud alates 1918. aastast ja enne seda oli see rahvusparki valvava sõjaväe peakorter.

Viited Edit

  1. "Tule tõttu". Päevasõna

Kirjandus Edit

Välislingid Edit

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.