William Penn

William Penn (14. oktoober 1644 London – 30. juuli 1718 Ruscombe, Berkshire) oli inglise kveeker ja Põhja-Ameerikas asunud Inglise koloonia Pennsylvania provintsi asutaja; ühtlasi andis ta sellele provintsile nime.

Ta sündis Inglismaal Londonis Briti mereväe admirali Sir William Penni pojana. Ta õppis Oxfordi Ülikoolis Christ Churchis, kuid puritaanluse toetamise eest visati ta koolist välja. Ta suundus Iirimaale perekonna maid haldama. Iirimaal liitus ta 1867. aastal kveekerite rühmaga. Ta vangistati neljal korral kveekerite õpetusi toetanud raamatute ja pamflettide välja andmise eest. 1670. aastal andis ta välja teose "The Great Case of Liberty of Conscience", milles toetas usulist tolereerimist ning kujutas ette usulisel ja poliitiliselt vabadusel põhinevat kolooniat. Pärast isa surma päris ta tema valdused ja kuningas Charles II mõjuvõimu. Charles II, kes oli olnud tema isale võlgu, andis talle Põhja-Ameerikas Delaware'i jõe ääres paikneva tohutu provintsi. Penn jõudis Ameerikasse 1682. aastal. Ta koostas sealse provintsi valitsuse raamistiku, mis seadis usuvabaduse, asutas Philadelphia linna ja lõi rahuliku suhte indiaanlastega. 1684. aastal naasis ta Inglismaale, et lahendada maavaidlus Lord Baltimore'iga. Järgmisel aastal tõusis Inglismaal võimule Yorki hertsog, kes oli olnud Penni sõber ja kellest sai kuningas James II. Pennil õnnestus vabastada vangistatud kveekerid ja toetas usulise tolereerimise lubanud Declaration of Indulgence'i (1687) välja andmist. 1690. aastate lõpus naasis ta Põhja-Ameerikasse, kus ta koos ta privileegide harta, mis andis seadusandlikule võimule suurema iseseisvuse. Ta suundus lõpuks tagasi Inglismaale, kus pidi toime tulema rahaliste probleemidega.