Giza püramiidid on Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni ühed kõige äratuntavamad sümbolid
Vana-Egiptus oli vanaaja tsivilisatsioon Põhja-Aafrikas, mis oli koondunud Niiluse jõe alamjooksule. Vana-Egiptus jäi suuremas osas tänapäeva Egiptuse riigi alale.
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon järgnes eelajaloolisele perioodile. Ühtne Egiptuse riik tekkis umbes aasta 3100 eKr, mil Alam-Egiptus ja Ülem-Egiptus ühinesid. Traditsiooni järgi loetakse riigi ühendaks Menest (sageli samastatud Narmeriga). Vana-Egiptuse ajalugu hõlmas mitu stabiilset kuningriiki, mida eraldasid võrdlemisi ebastabiilsed perioodid, tuntud kui vaheperioodid. Kuningriike oli kokku kolm: Vana kuningriik vanemal pronksiajal, Keskmine kuningriik keskmisel pronksiajal ja Uus kuningriik hilispronksiajal.
Vana-Egiptuse tsivilisatsioon jõudis oma tipp Uue riigi ajal, mil riik hõlmas muuhulgas suurema osa Nuubiast ja märkimisväärse osa Lähis-Idast. Pärast seda algas aeglane langusperiood. Oma ajaloo jooksul vallutasid või tungisid sinna mitmed võõrväed, teiste seas hüksoslased, liibüalased, nuubialased, pärslased ja makedoonlased Aleksander Suure juhtimisel. Pärast Aleksander Suure surma moodustatud hellenistlik Ptolemaioste kuningriik valitses Egiptust kuni aastani 30 eKr, mil see langes Kleopatra võimu ajal Rooma riigile ja sai seejärel Rooma provintsiks.
Ajalugu[]
Eelajalugu[]
Vana-Egiptuse kaart
Vana-Egiptuse elu koondus ümber Niiluse. Nomaadidest kütid-korilased asusid Niiluse orgu elama pleistotseeni keskpaigas umbes 120 000 aastat tagasi. 6. aastatuhande alguses eKr muutus kliima märkimisväärselt kuumemaks ja kuivemaks, mistõttu koondus inimasustus üha enam Niiluse äärde. Tsivilisatsiooni algse ulatuse määras see, kuivõrd suures ulatuses Niilus üle ujutas – Niiluse üleujutused võimaldasid tsivilisatsiooni teket Vana-Egiptuses. Kreeka ajaloolane Herodotos nimetas Egiptust Niiluse "annetuseks" või "kingiks".
Egiptus jagunes Ülem- ja Alam-Egiptuseks. Ülem-Egiptus ulatus Niiluse esimesest kärestikust kuni deltani. Alam-Egiptus hõlmas kogu Niiluse delta ala. Niilus oli laevatav kuni esimese kärestikuni. Niilusest kujunes ka peamine ühendustee, tänu loodetuultele sai suhteliselt hõlpsasti ülesvoolu purjetada.
4. aastatuhande teisest poolest pärit vaas
Umbes 5500 aastat eKr paiknesid Niiluse orus varasemad põlluharijate ja karjakasvajate kultuurid. Suurim varastest kultuuridest oli Badari kultuur, mis oli tuntud keraamika ja tööriistade valmistamise ning vase kasutamise poolest. Sellele järgnes Nagada kultuur, mille ajal leidsid aset mitmed tehnoloogilised arengud. Kiire areng algas eeskätt 4. aastatuhande teisel poolel. Areng oli kõige kiirem Ülem-Egiptuses, kust lähtus ka kogu Egiptuse riigi teke. Etioopiast hakati sisse tooma obsidiaani, millest tehti näiteks nooleotsi, tööriistu ja ehteid. Nagada kultuuri keskpaigas tekkisid kontaktid Lähis-Idaga, eeskätt Kaanani ja Byblosega. Samuti kaubeldi lõunas Nuubiaga, mis oli väga hinnatud tooraineallikas, läänes Liibüa kõrbe oaasidega ja idas Ida-Mesopotaamia kultuuridega. Võimukeskuseks kujunes Nekhen (kreeka keeles Hierakonpolis) ja hiljem Abydos. Abydosest on leitud esimesed algelise hieroglüüfkirja märgid. Nekhenist pärinevad kõige selgemad tõendid võimu tekkest.
Varadünastiline periood[]
Narmeri palett, mis kujutab kahe maa ühendamist
Umbes 3100 ekr algas Egiptuses varadünastiline periood ehk Tinisi ajastu (kestis umbes kuni aastani 2686 eKr). Sel perioodil valitsesid riiki 1. ja 2. dünastia vaaraod. Arvatavasti olid esimesed vaaraod pärit Tinisi noomist. Sel perioodil ühendas Ülem-Egiptus valitseja Narmer vallutuse teel Ülem- ja Alam-Egiptuse. Hilisema pärimuse järgi oli kahe maa ühendaja ja ühtse riigi rajaja Ülem-Egiptuse kuningas Menes. Riigi ühendaja käsul ehitati kahe maa sõlmpunkti Memphis, millest kujunes ühtse riigi pealinn.
Vana riik[]
Pikemalt artiklis Vana riik
Džoseri astmikpüramiid Sakkaras
Vana riigi ajal 27.–22. sajandil eKr (3.–6. dünastia) jätkus Egiptuse tsentraliseerimine. Maa poliitiline ühendamine tõi kaasa ka kultuuri ühtsustamise, mille juurde kuulus hieroglüüfkirja kasutamise tava. Vana riigi alguses muutus domineerivaks ettekujutus absoluutse võimuga valitsejast kui jumalusest.
Vana riigi ajal tehti märkimisväärseid edusamme kunstis, arhitektuuris ja tehnoloogias, mis said võimalikus tänu põllumajanduse suurenenud tootlikkusele ja sellest tulenenud elanikkonna kasvule. Vana riigi esimene silmapaistev valitseja oli 3. dünastia teine vaarao Džoser, kes lasi rajada esimese hiidpüramiidi, Sakkaras asuva Džoseri astmikpüramiidi. Vana riigi ajal rajati lisaks Vana-Egiptuse arhitektuuri ühed silmapaistavamad ehitised, Giza püramiidid ja Chephreni sfinks. Vesiiri juhtimisel kogusid riigiametnikud makse, koordineerisid saagikoristuse parandamiseks niisutussüsteeme, rakendasid talupoegi ehitusprojektide elluviimiseks ning lõid rahu ja korra säilitamiseks õigussüsteemi.
Vana riigi kõrgajal muutus tähtsaimaks päikesejumal Ra ning alates sellest ajast peeti valitsejaid Ra poegadeks. Seost Ra'ga kinnitati läbi päikesetemplite ehitamise. 4. dünastia viies ja eelviimane valitseja Menkaura oli viimane, kes lasi rajada hiidpüramiidi. Pärast seda loobuti suurte püramiidide ehitamisest, sest nende ehituseks kulunud majanduslik ja tehnoloogiline võimekus ei kandnud välja. Alates 6. dünastiast hakkas võimu tsentraliseeritus vähenema. Kuningas hakkas noomide asevalitsejaid ehk nomarhe valima kohaliku aristokraatia hulgast. Ajapikku muutus nomarhi positsioon päritavaks ja kuninga kontroll vähenes. Samal ajal hakkas kasvama ka preesterkonna tähtsus.
Esimene vaheperiood[]
Esimene vaheperiood kestis ligikaudu aastatel 2181–2055 eKr. Pärast Egiptuse keskvalitsuse kokkukukkumist Vana riigi lõpus ei suutnud riik enam majandust toetada ega stabiliseerida. Piirkondlikud asevalitsejad ei saanud kriisi ajal enam loota kuningalt abi saamisele ning sellega kaasnenud toidupuudus ja poliitilised tülid kasvasid näljahädadeks ja väikesemahulisteks relvastatud kokkupõrgeteks. Egiptus oli taas jagunenud vähemalt kaheks, millel olid omavahel vaenulikud suhted. Lisaks annavad nomarhide uhked hauakambrit märku sellest, et osad neist valitsesid keskvõimust praktiliselt sõltumata.
Esimene vaheperiood hõlmas 7.–11. dünastia, kuid selle perioodi valitsejate kohta on vähe teada. Iseloomulik oli kiire kuningate vahetumine. Ptolemaioste perioodist pärit ajaloolane Manethon kirjutas, et esimesel vaheperioodil valitses riiki 70 päeva jooksul 70 kuningat, kuid suure tõenäosusega on see liialdus. 22. sajandil eKr leidis sarnaselt Egiptusega langus aset ka mujal, sealhulgas Mesopotaamias ja Egeuse merel. Selle põhjuseks on loetud klimaatilisi muutused – kliima kuivenes.
Keskmine riik[]
- Pikemalt artiklis Keskmine riik
Senusret III
Riigi taasühendamine leidis aset Ülem-Egiptuse keskuses Teebas baseerunud 11. dünastia valitsusajal. Dünastia kuues valitseja Mentuhotep II suutis 21. sajandi keskpaigas eKr Egiptuse taas ühendada ja taasta stabiilsuse. Keskmise riigi lõplikuks rajajaks võib pidada 12. dünastia esimest valitsejat Amenemhat I. Teeba kuningad pöördusid tagasi Vana riigi traditsioonide juurde, näiteks viisid 12. dünastia vaaraod oma matusepaigad tagasi Alam-Egiptusesse, kus nad olid olnud Vana riigi ajal. Samuti hakkasid nad taas rajama püramiide, mis olid Vana riigi ajaga võrreldes küll väikesemad, ja tõid pealinna Memphisest lõuna pool asuvasse Ittauisse.
Keskmise riigi valitsejate majanduspoliitikas oli kesksel kohal Faijumi oaasi edendamine põllumaana. Keskmise riigi ajal hakati taas ametisse seadma nomarhe, kuid sellele poliitikale tegi lõpu Senusret III 19. sajandi alguses eKr. Senusret III võttis selge suuna võimu tsentraliseerimisele. Nomarhid jäid küll ametisse, kuid nende võimupiire kärbiti oluliselt. Riik jagati neljaks administratiivseks piirkonnaks, milleks olid Niiluse delta ida- ja läänepoolne piirkond ning ülemine- ja alumine (põhja- ja lõunapoole) Ülem-Egiptus. Iga piirkonna etteotsa pani keskvalitsus väga selgelt kontrollitud ülemvalitseja.
Keskmise riigi ajal sai alguse püsiva elukutselise sõjaväe loomine. Sõjaväkke värvati muuhulga ka naaberaladelt pärit sõdureid. Samuti algasid keskmise riigi ajal Egiptuse vallutusretked, mille suund oli peaasjalikult lõunasse, Nuubiasse. Vallutustega jõuti välja Niiluse teise kärestikuni, mille ette rajati massiivne kindluste süsteem, mis kaitses lõunapoolsete sõltumatuteks jäänud Nuubia võimukandjate eest.
20. ja 19. sajand eKr olid Keskmise riigi hiilgeajad. 19. sajandi lõpul eKr tuli Egiptuse ajaloos esmakordselt võimule kuninganna, kelleks oli Sobekneferu, kuigi Egiptuse traditsiooni Maati järgi pidi kuningas olema meessoost.
Keskmise riigi ajal muutus tähtsaimaks jumalaks Amon, kes ühendati Ra'ga, millega tekkis liitjumalus Amon-Ra. Tema kultuskeskus püsis Teebas peaaegu kogu Vana-Egiptuse ajaloo vältel.
Teine vaheperiood[]
Teine vaheperiood kestis ligikaudu 1782 – 1570 eKr. 12. dünastia lõpul hakkas kuningavõim peamiselt sisepingete tõttu taas kiirelt nõrgenema. Nuubias kujunes välja Kerma kultuuri kuningriik pealinnaga Kerma. See riik muutus tugevaks ja võttis Nuubia põhjapoolse osa, mis Keskmise riigi ajal oli olnud egiptlaste kontrolli all, endale ja muutus Teeba kuningate jaoks ohtlikuks vastaseks. Kerma kuniningriik oma võimu Egiptuse ajaloolistele tuumikaladele siiski ei laiendanud. Hoopis ohtlikumaks vaenlaseks kujunes Alam-Egiptuses võimule tulnud Aasia päritolu hüksoslased, kes võtsid Niiluse delta piirkonna enda võimu alla ja rajasid idapoolsesse ossa oma pealinna Avarise. Hüksoslased vallutasid sealhulgas Memphise, mida rüüstati. Hüksoslaste kuningad valitsesid legitiimsete kuningatena, kasutasid Egiptuse kuningate titulatuuri ja Egiptuse pärimus luges neid üheks dünastiaks (15. dünastia, mis hõlmas kuni kaheksat valitsejat).
Koos hüksoslastega saabusid Egiptusesse sõjalised uuendused, millest kõige märkimisväärsemad olid hobukaariku ja kombineeritud vibu omaks võtmine. 16. sajandil eKr alustasid Teeba kuningad hüksoslaste kuningate vastu pealetungi. 17. dünastia valitseja Kamose ründas Avarist, kuid ei suutnud seda vallutada ning hukkus lahingus. Võimu päris tema noorem vend Ahmos I, kes suutis Avarise lõplikult vallutada ja tungis hüksoslasi välja ajades Aasiasse välja.
Uus riik[]
- Pikemalt artiklis Uus riik
18. dünastia rajajat ja esimest valitsejat Ahmos I loetakse Uuele riigile alusepanijaks. Uue riigi süsteemile panid aluse kaks järgmist kuningat – Amenhotep I ja Thutmosis I. Uue riigi ajal muutus Egiptus Idamaade üheks juhtivaks majanduslikuks ja poliitiliseks jõuks. Amenhotep I taastas Egiptuse ülemvõimu Nuubias. Erinevalt Keskmise riigi valitsejatest, kes viisid riigi keskuse ja kuninga hauakambri Alam-Egiptusesse, lasi ta ennast matta Teebas.
Thutmosis I oli väga edukas kuningas, kes tegi mitmeid edukaid sõjaretki Aasiasse ning võttis sümboolselt Egiptuse võimu alla kogu Vahemere idaranniku. Thutmosis viis riigi poliitilise pealinna tagasi Memphisesse, kuna valitsejate välispoliitika olid nüüd peaasjalikult suunatud Ees-Aasia enda võimu all hoidmisele. Samal ajal toimus sõjalise aristokraatia ja preesterkonna esiletõus.
Kuninganna Hatšepsuti tempel Deir el-Baharis
Thutmosis II poeg Thutmosis III sai võimule varases lapseeas ning tema asemel asus regendina valitsema tema tädi Hatšepsut. 7. valitsusaastal võttis Hatšepsut endale kuninga tiitli ja esitas end legitiimse valitsejana. Hatšepsuti ajal tehti suuri avastusretki lõunasse, Punti riiki. Pärast Hatšepsuti surma võimule tulnud Thutmosis III otsustas Hatšepsuti ajaloost kustutada, mis seisnes paljude raidkirjade hävitamises. Teisel valitsusaastal tegi ta suure sõjaretke Aasiasse. Thutmosis III kehtestatud hegemoonia jäi Vahemere idarannikul püsima ligi 100 aastaks. Otseselt seda piirkonda Egiptuse riigi süsteemi ei integreeritud vaid seal püsisid jätkuvalt poolsõltumatud vasallriigid. Ülemvõim Lähis-Idas ei olnud väga kindel. Teatud stabiilsus suudeti saavutada 14. sajandi esimesel poolel eKr kuningas Amenhotep III valitsusajal.
Amenhotep III poeg Amenhotep IV (hiljem tuntud kui Ehnaton) valitsusajal toimus suur religioosne pööre. Suhteliselt oma valitsusaja alguses hakkas ta edendama jumala Atoni kultust. Ehnaton tõstis Atoni esmalt peajumalaks ja seejärel ainujumalaks. Amoni kultusest öeldi lahti ja seda hakati represseerima. Kuna Ehnatoni seos Atoniga oli absoluutne, siis preesterkonda tal enam vaja ei läinud. Usulise keskuse viis Ehnaton Amarnasse ehk Ahetateni, kuhu tõi ka kogu oma õukonna. Tema valitsusajal oli kuninga jumalikustamise tippaeg Egiptuse ajaloos.
14. sajandi teisel poolel eKr sai juba varases nooruses võimule Tutanhaton (hiljem tuntud kui Tutanhamon). Valitsusaja alguses valitsesid tema eest Eie ja Horemheb, kes otsustasid, et Atoni kultust tuleb ära lõpetada. Ahetaten jäeti maha ja kultuskeskus kolis tagasi Teebasse. 18. dünastia viimase valitsejana võimule tõusnud Horemheb viis lõpule vana religioosse korra taastamise, sh lasi ta süstemaaliselt hävitada Ehnatoni monumente.
Kuna Horemhebil ei olnud poegi, määras ta troonipärijaks Alam-Egiptusest pärit väejuhi Ramses I, kes pani aluse 19. dünastiale. Tema valitsusajal sai eesmärgiks võitlus vahepeal kaotsi läinud Aasia valduste tagasivõtmine. Tema poeg Seti I jätkas edukaid ja suhteliselt jõhkraid sõjaretki Aasiasse. Seti I pärandas võimu oma pojale Ramses II, kes osales sõjaretkedel juba oma isa valitsusajal. Valitsemise viiendal aastal korraldas ta sõjaretke hetiitide vastu. Pärast Kadeši lahingut, kus Kadeši linna egiptlastel vallutada ei õnnestunud ja kumbki pool strateegilist edu saavutada ei suutnud, sõlmiti vaherahu. Egiptlaste ja hetiitide vahel sõlmitud liidu- ja rahuleping oli maailma ajaloos esimene teadaolev leping, mis oli kahe suurvõimu vahel pariteetsetel alustel sõlmitud, ja esimene leping, kus on teada mõlema poole koopiad.
Abu Simbeli templid
Ramses II oli suur ehitaja. Ta lasi Ülem-Egiptusesse rajada uue pealinna Per-Ramsese. Lisaks rajati Ülem-Egiptusesse Abu Simbeli templid. Pärast Ramses II tuli võimule tema poeg Merneptah. Ramses II ja Merneptahi valitsusajal hakkasid Egiptust kimbutama mererahvaste rünnakud. Nii Ramses II kui ka Merneptah suutsid neid edukalt tõrjuda, kuid 12. sajandil eKr muutusid nende rünnakuid veelgi tugevamaks. 20. dünastia esimeses kuninga Ramses III ajal toimus mererahvaste sissetung Egiptusesse. Ramses III suutis Egiptuse tuumikala mererahvastest puutumatuks jätta, kuid Egiptuse hegemoonia Aasias lõppes.
Ramses III valitsusajal avaldusid esimesed märgid kuningavõimu nõrgenemisest. Kuningate võim ei ulatunud enam Ülem-Egiptusesse, kus olude sunnil võtsid võimu üle preestrid. Samuti ei valitsenud enam stabiilne olukord Alam-Egiptuses. Egiptuse riik ei suutnud ennast enam ise finantseerida. Massilisteks muutus haudade rüüstamine.
Kolmas vaheperiood[]
Kolmas vaheperiood kestis ligikaudu aastatel 1069–525 eKr. 20. dünastia viimase valitseja Ramses XI ajal võttis Ülem-Egiptuses võimu enda kätte Amoni ülempreester Herihor, kes hakkas ennast kuningana esitlema. Ramses XI surmaga jagunes riik mõneks ajaks lõplikult. Teebas võtsid võimu üle Amoni ülempreestrid ja Ülem-Egiptuses tulid võimule Liibüa päritolu ülikud.
8. sajandil eKr tõusis Egiptus taas jõuliselt esile. Kuni 8. sajandini eKr olid dünastiad suhteliselt ebastabiilsed. Egiptus oli jätkuvalt traditsiooniline. 8. sajand teisel poolel eKr tugevnes lõunas Kuši riik pealinnaga Napatas. Egiptuse poliitilist nõrkust ära kasutades vallutasid sealsed valitsejad Egiptuse. Kuši valitseja Šabaka tõi riigi pealinna Teebasse ja valitses legitiimse Egiptuse vaaraona. Tema väed korraldasid sõjaretki Aasiasse, kus said Assüüria käest tugevalt lüüa. Egiptus oli Nuubia valitsejate võimu all enam kui 50 aastat. Nende võim lõppes assüürlaste sissetungiga.
Assüüria kuningas Asarhaddon vallutas aastal 671 eKr Memphise. Aastal 664 eKr vallutas ja rüüstas Assurbanipal Teeba. Assüüria võimu alla langes Egiptus vaid lühikeseks ajaks. Assüürlased panid asevalitsejana võimule Niiluse delta piirkonnast pärit üliku Psamtik I, kes lõi Assüüria riigist lahku ja taastas Egiptuse sõltumatuse. Sellele järgnes viimane Egiptuse hiilgeaeg, mis kestis umbes 7. sajandi keskpaigast eKr kuni aastani 525 eKr, mil Egiptuse vallutasid pärslased. Sel perioodil sekkus Egiptus aktiivselt Ees-Aasia siseasjadesse. 7. sajandi lõpus eKr jõudsid Egiptuse väed Eufrati välja, kus saadi babüloonlastelt lüüa.
Hiline ajajärk ja Ptolemaioste periood[]
Egiptuse viimase vaarao Kleopatra VII büst
Hiline ajajärk kestis Vana-Egiptuse ajaloos aastatel 525–332 eKr ning see hõlmas 27.–31. dünastia. Pärsia võim kehis Egiptuses mõnede vaheaegadega kuni aastani 332, mil riiki tungis Aleksander Suure vägi. Egiptuses, kus oldi Pärsia võimuga rahuolematud, võeti Aleksander Suurt vastu kui vabastajat.
Pärast Aleksander Suure surma ja diadohhide sõdu haaras Egiptuses võimu sealseks asevalitsejaks nimetatud Ptolemaios I, kes lasi ennast Memphises vaaraoks kroonida ja pani aluse hellenistlikule Ptolemaioste kuningriigile. Ptolemaioste kuningriigi valitsemises ja sõjaväes olid kesksetel kohtadel kreeklased ja makedoonlased. Hellenismi perioodil sulandusid pikkamööda Egiptuse ja Kreeka kultuurilised, majanduslikud ja poliitilised tavad. Riigi pealinnaks ja teaduskeskuseks kujunes Aleksandria.
2. ja 1. sajandil eKr hakkas Egiptus majanduslikult ja poliitiliselt sõltuma üha enam Rooma riigist. Kuninganna Kleopatra VII suutis Egiptuse riigi püsimajäämise mõneks ajaks säilitada, kuid aastal 30 eKr liitis Octavianus Egiptuse Rooma riigiga.
Riigi korraldus ja majandus[]
Valitsemine[]
Egiptust valitsesid kuningad. Kuigi tänapäeval nimetatakse vaaraodeks kõigi Egiptuse valitsejaid kogu selle ajaloo vältel, hakati nimetust "vaarao" valitsejate kohta kasutama alles uue riigi ajal. Kuningas oli sõjaväe ülemjuhataja ja valitsuse juht. Ta oli kõigi rituaalide isand. Ta oli ainus legitiimne vahendaja jumaliku ja maise sfääri vahel. Tema ülesanne oli maailmakorra ehk Maati toimimise tagamine.
Põllumajandus[]
Põllukünd (umbes 13. sajand eKr)
Vana-Egiptuse kultuuri õitsengule aitasid kaasa soodsad geograafiliste iseärasused, millest olulisim oli Niiluse iga-aastased üleujutused. Üleujutuse aastaaeg kestis tavaliselt juunist septembrini. Üleujutused tõid jõe kallastele mineraalirikka mudakihi, mis sobis ideaalselt põllukultuuride kasvatamiseks. Vastavalt vajadusele juhiti vesi põldudele mööda väikeseid kanaleid. Veevoolu suuna ja mahu muutmiseks ehitati lüüsid ja tammid. Vee juhtimine kõrgematele kohtadele muutus lihtsamaks Uue riigi ajal, mil leiutati šaduf, mida kasutati vee tõstmiseks. Ptolemaioste perioodil lisandus lisaks vesiratas.[1] Niiluse üleujutused ei olnud igal aastal ühesuguse ulatusega, probleeme põhjustasid nii madalvesi (tuntud kui "madal Niilus") ja liigne kõrgvesi ("kõrge Niilus").[2]
Põllumajandusega oli hõivatud talupoegkond. Talupoeg enda haritava põllumaaga lahutamatult seotud kogu eluks. Haritav maa kuulus vaaraole, templile või suurmaaomanikule.[3] Põllu kündmiseks kasutati atra, mida kasutati juba Vana riigi ajal ja mille ehitus jäi kogu hilisemaks dünastiliseks perioodiks peaaegu muutumatuks.[4] Põllusaaduste valmimisperiood jäi märtsi ja mai vahele. Vilja lõikamiseks kasutati lühikese varrega sirpi. Kõige tähtsamad kultuurtaimed olid nisu, polbnisu, oder ja lina. Kõige olulisem kohal olid teraviljad, sest neist valmistati leiba ja õlut. Linast saadi kiudu ja seemneid, mida kasutati erinevatel viisidel.[5] Paljudes kohtades kasvatati lisaks viinamarju. Veini valmistamist tunti juba alates varajase ajaloo algusest. Põhilised viinamarjade kasvatuspiirkonnad olid Niiluse delta ning läänepoolsed Kharga ja Dakhla oaasid.[6] Kariloomi peeti niisketel sooäärsetel rohtunud maatükkidel.[7]
Keel[]
Vana-Egiptuses oli kasutusel egiptuse keel, mis kuulus afroaasia keelte hulka. Vanimad säilinud egiptusekeelsed kirjalikud tekstid pärinevad neljanda aastatuhande teisest poolest eKr. Egiptusest keelest kujunes tugevate välismaiste, peamiselt vanakreeka keele mõjul välja kopti keel.
Kirjandus[]
Tekstid kirjutati papüürosele, kivile, nahale või savi- ja puutahvlitele. Vanaegiptuse kirjanduses puudus kangelaseepika. Palju oli õpetussõnu ja muinasjutte. Vanaegiptuse kirjanduse tuntuim teos on Keskmise riigi ajal loodud "Sinuhe jutustus".
Kultuur[]
Religioon[]
Osiris, Anubis ja Horos vaarao Horemhebi hauakambris
- Pikemalt artiklis Vana-Egiptuse mütoloogia
Vanaegiptuse jumalad on erinevalt vanakreeka ja mesopotaamia jumalatest loomse kujuga. Tõenäoliselt pärandusid jumalad varasemast totemistlikust perioodist. Jumalad võisid ilmuda erinevate loomadena, samuti oli jumalatel ka inimlik vorm.
Egiptuses kujunes veelgi vähem kui näiteks Mesopotaamias välja ühtne panteon, mille asemel oli erinevad religioossed süsteemid, mille lähtekohad olid erinevad kultuskeskused, ja mis tõid ennekõike maailma korrastava jumalatena esile oma kohaliku peajumala ja kujundasid teised jumalad selle ümber. Memphise süsteemis oli korrastav jumal Ptah, Hermopolise süsteemis Thot ja Hermopolise süsteemis Ra. Erinevaid jumalaid on püütud erineval moel samastada, mille tulemusena oli Egiptuses suhteliselt palju hübriidjumalaid.
Teadus[]
Vanaegiptlastel oli empiirilised teadmised geomeetrias ja matemaatikas suhteliselt kõrgelt arenenud. Praktilisel poole pealt osati lahendada keerulisi ülesandeid ja ehitada suurehitisi. Erinevalt Vana-Kreekast, kus võeti palju üle idamaadelt ja kus teadmised viidi teooriasse (hakati sõnastama üldkehtivaid väiteid ja teoreeme tõestama), Egiptuses ja ka Mesopotaamias teoreetiliselt teadust ei kujunenud. Tänu mumifitseerimisele oli Vana-Egiptuses kõrgelt arenenud meditsiin. Võrreldes Mesopotaamiaga oli meditsiin teaduslikum.
Teadaolevalt olid vanaegiptlased esimesed, kes võtsid kasutusele päikesekalendri ja avastasid, et aastast on 365 päeva. Aasta pikkus arvutati välja tänu sellele, et Siiruse tõus Päikesega ühele joonele langes kokku üleujutuste algusega.
Viited[]
Kirjandus[]
- Donadoni (koostaja), Sergio (2012). "Vana-Egiptuse inimene". Tallinn: Avita. ISBN 978-9985219119.