Рэспубліка Беларусь (valgevene) Республика Беларусь (vene) |
|||||
---|---|---|---|---|---|
|
|||||
Hümn: "My biełarusy" | |||||
Pealinn | Minsk | ||||
Rahvaarv | 9 477 918 (2020)[1] | ||||
Pindala | 207 595 km² | ||||
Ametlikud keeled | valgevene, vene | ||||
Rahvuspüha | 3. juuli | ||||
Rahaühik | Valgevene rubla (BYN) | ||||
Liiklus | parempoolne | ||||
Tippdomeen | .by | ||||
Suunakood | 375 |
Valgevene Vabariik on merepiirita riik Ida-Euroopas. See piirneb kirdes Venemaa, lõunas Ukraina, läänes Poola ning loodes Leedu ja Lätiga. Valgevene rahvaarv on 2020. aasta seisuga hinnanguliselt 9 477 918. Riigi pindala on 207 595 km². Üle 40 protsendi riigi pindalast hõlmab mets. Riigikeeled on valgevene ja vene keel.
Kuigi valgevenelased jagavad ühte eristavat etnilist identiteeti ja keelt, on nad enne praegust iseseisvust saanud omariiklust nautida vaid korra lühikese aja jooksul. Praegune Valgevene ala on ajaloo jooksul kuulunud paljude riikide valdusesse. Selle tulemusena on suurem osa Valgevene ajaloost olnud tihedalt seotud selle naaberriikidega.[2] 1918. aastal kuulutati välja valgevenelaste asualadel välja Valgevene Rahvavabariik, mis langes aga vähem kui aasta pärast Venemaa võimu alla. 1922. aastal moodustas Valgevene NSV koos teiste nõukogude vabariikidega Nõukogude Liidu.
27. juulil 1990 kuulutas vabariigi valitsus välja Valgevene suveräänsuse ja 25. augustil 1991 kuulutas Valgevene end iseseisvaks. Alates 1994. aastast on riigi president olnud Alaksandr Łukašenka, kes on teinud lähedast koostööd Venemaaga. Nõukogude pärand on Valgevenes püsinud kommunistlike poliitiliste parteide ja autoritaarse valitsusviisi näol.
Üle 80% rahvastikust moodustavad etnilised valgevenelased. Riigiusk puudub, kuid peamine religioon on õigeusk. Umbes viiendik riigi rahvastikust elab pealinnas Minskis, kasvavas modernses linnas, mis ehitati pärast Teist maailmasõda peaaegu täielikult üles. Valgevene on ÜRO, Sõltumatute Riikide Ühenduse ja Euraasia Majandusühenduse liige.
Geograafia[]

Valgevene kaart
Valgevene on merepiirita riik, mis piirneb kirdes Venemaa, lõunas Ukraina, läänes Poola ning loodes Leedu ja Lätiga. Riigipiiri pikkus on 3642 kilomeetrit, kõige pikem on piir Venemaaga (1312 km).[1] Vastavalt erinevatele geodeetilistele arvutustele asub Valgevenes Euroopa keskpunkt.
Valgevene pindala on 207 595 km², millega on see pindalalt 84. riik maailmas. Valgevene on oma lõunanaabrist Ukrainast umbes kolm korda väiksem.[2]
Pinnamood[]
Valgevene pinnamoe on kujundanud peamiselt kvaternaariaegne jäätumine. Valgevene paikneb Ida-Euroopa lauskmaal ning suurema osariigist hõlmavad kõrgustikega eraldatud madalikud. Valgevene pinnamood on tasane, suurem osa riigist asub merepinnast 100–200 meetri kõrgusel.[3] Kõrgustikud on tekkinud viimase jääaja aegsest moreensetest. Suurim kõrgustik on Valgevene kõrgustik, mis on Läänemere ja Musta mere veelahe. Valgevene kõrgustik ulatub Poola piirist edelas kirdesse, laienedes Njomani jõe ja Łukomli järve vahel Minski kõrgustikuks, misjärel pöörab see idasse, liitudes Smolenski-Moskva kõrgustikuga. Valgevene kõrgustikuga põiki kulgeb Minski ja Vilniuse vahel Ašmjanõ kõrgustik, mille moodustab viimasest jääajast pärit otsamoreen. Riigi kõrgeim tipp on Valgevene kõrgustikus asuv Dziaržynskaja (345 m).[2]
Kõrgustikud eraldavad laialdasi madalikke, mis on suurvee ajal sageli üle ujutatud ning hõlmavad lisaks soostunud alasid ja arvukalt väikeseid järvi. Veelahkme alast põhja pool on kaks suurt madalikku: Polatski madalik, mis hõlmab riigi põhjaosa, ja Njomani madalik, mis paikneb riigi loodenurgas Grodna lähedal. Valgevene kõrgustik lõuna pool on Kesk-Berezina madalik, mis madaldub aeglaselt laialdaseks, kohati laudtasaseks tugevasti soostunud Polesje madalikuks.[3] Dnepri tähtsaima lisajõe Prõpjatsi jõgikonnas asuvad Prõpjatsi sood ulatuvad lõuna pool Ukrainasse. Tegemist on ühe kõige ulatuslikuma soostikuga Euroopas.[2]
Veestik[]

Vaade Strusta järvele
Riigis on palju jõgesid ning kõikide jõgede kogupikkus on umbes 90 600 kilomeetrit. Samuti asub Valgevenes arvukalt järvesid – üle 11 000. Suurem osa Valgevenest asub Musta merre suubuva Dnepri ning selle parempooleste lisajõgede Berezina ja Prõpjatsi ning vasakpoolse lisajõe Soži jõgikonnas. Põhjas asub Polatski madalik Läänemerre suubuva Lääne-Dvina ehk Daugava jõgikonnas. Läänemerre suubub samuti Njomani jõgi. Valgevene edelanurk asub Bugi suurima lisajõe Muchavieci jõgikonnas. Bugi jõgi moodustab osaliselt piiri Valgevene ja Poola vahel ning see suubub Narewi ja Wisła kaudu Läänemerre. Muchavieci ja Prõpjats on ühendatud laevatava Dnepri-Bugi kanali kaudu, mis ühendab seega Läänemerd Musta merega. Jõed on tavaliselt detsembrist märtsini lõpuni jäätunud, mille järel saavutab jõgede vooluhulk oma suurima taseme. Suurimate järvede hulka kuuluvad Narač, Asvieja ja Čyrvonaje.[2]
Kliima[]
Valgevene asub parasvöötme merelise ja mandrilise kliima üleminekualal.[3] Keskmine õhutemperatuur ulatub jaanuaris umbes −4 °C riigi edelaosas kuni –8°C kirdeosas, kuid sulapäevad on sagedad. Juulis on keskmine õhutemperatuur umbes 18 °C. Sademeid esineb mõõdukalt, kuid ülejäänud Ida-Euroopa lauskmaa piirkonnast üldiselt mõnevõrra enam, ulatudes 530 mm/a madalikel kuni 700 mm/a kõrgustikel.[2] Kõige enam langeb sademeid juulis ja augustis ning kõige vähem veebruaris. Sageli esineb udu.[3]
Taimestik ja loomastik[]

Soo Berezina biosfäärikaitsealal
Valgevene paikneb sega- ja laialehise metsa vööndis, mis hõlmab riigi alast üle 40 protsendi. Põhjaosas domineerivad okaspuud, eriti mänd ja kuusk, lõunaosas on enam heitlehiseid puid, näiteks tamm ja valgepöök. Kasemetsad on levinud peaaegu kõikjal. Sajandite jooksul on põllumaa tarbeks langetatud suuri metsaga kaetud alasid, eriti toitainerikkaid pindu eelistavaid heitlehiseid metsi. Kõrgustikel kasvanud kadus langetati suuresti 16. sajandi lõpuks.[2]
Valgevene ja Poola piiril asuv Białowieża mets (valgevene keeles Belaveži mets) on üks suurimaid ürgmetsi Euroopas, hõlmates üle 3000 km². Valgevene poolel asuv mets võeti UNESCO maailmapärandi nimistusse 1992. aastal. Mõlemas riigis on mets võetud kaitse alla rahvuspargina.

Hunt Braslavi järvede rahvuspargis
Valgevene on üks väheseid paike Euroopas, kus euroopa piison (Bison bonasus) looduses vabalt elab. Samuti elutsevad Valgevenes põder, hirv, metssiga, jänes, orav, rebane, mäger, nugis ja jõekallastel kobras.[2]
Kokku on Valgevenes täheldatud 317 liiki linde; esindatud on muuhulgas metsislased, faasanlased, kurvitslased ja partlased.
Keskkonnaprobleemid[]
1986. aasta aprillis Ukrainas kohe Valgevene piiri lähedal toimunud Tšornobõli tuumakatastroofi tulemusel paiskus kõige enam radioaktiivseid aineid Valgevene alale, tekitades keskkonnale vahetuid ja pikaajalisi tagajärgesid. 21. sajandi alguses oli umbes viiendik Valgevene alast ikka veel radioaktiivselt saastunud. Lisaks saastumisel kaasnesid katastroofiga sünnidefektide ja vähkhaiguste, eriti kilpnäärmevähi, oluline sagenemine.[2]
Keskkonnaaktivistid on juhtinud samuti tähelepanu halvale õhukvaliteedile ja saastatusele Minskis ja teistes suuremates linnades.[2]
Poliitika[]

Valitsushoone Minskis, milles koguneb Esindajatekoda
Valgevene riigipea on president. 1994. aastast on riigi president olnud Alaksandr Łukašenka. 1994. aasta põhiseaduse järgi võis president olla ametis kuni kaks ametiaega, kuid 2004. aastal korraldatud referendumiga võib president olla ametis tähtajatult. 2020. aastal toimunud presidendivalimistel valiti Łukašenka kuuendaks ametiajaks. Opositsioon pidas valimistulemusi võltsinguks ning riigis puhkesid ulatuslikud meeleavaldused. Opositsioonikandidaat Sviatłana Cichanoŭskaja teatas, et peab end valimiste võitjaks.
Valgevene parlament on kahekojaline ning see koosneb 64-liikmelisest Vabariigi Nõukogust ja 110-liikmelisest Esindajatekojast.
Välispoliitika[]
Valgevene ja Eesti sõlmisid diplomaatilised suhted 6. aprillil 1992. Minskis asub Eesti Vabariigi Suursaatkond.[4]
Haldusjaotus[]

Valgevene 1. järgu haldusüksused
Valgevene jaguneb halduslikult kuueks oblastiks (valgevene: вобласць, voblasts; vene область, oblast). Lisaks on pealinnal Minskil eristaatus. Oblastid jagunevad rajoonideks (раён) ja need omakorda külanõukogudeks.
Haldusüksus | Elanikke (2014) | Pindala (km²) | Pealinn |
---|---|---|---|
Vitsebski oblast | 1 202 100 | 40 100 | Vitsebsk |
Hrodna oblast | 1 054 900 | 25 000 | Hrodna |
Minski oblast | 1 402 700 | 40 200 | Minsk |
Minsk | 1 921 800 | 256 | – |
Mahiloŭ oblast | 1 072 600 | 29 100 | Mahiloŭ |
Bresti oblast | 1 388 500 | 32 800 | Brest |
Homieli oblast | 1 425 600 | 40 400 | Homiel |
Rahvastik[]
Valgevene rahvaarv on 2020. aasta seisuga 9 477 918. Sellega on Valgevene maailma riikide seas 94. kohal.[1]
83,7% rahvastikust moodustavad valgevenelased, 8,3% venelased, 3,1% poolakad ja 1,7% ukrainlased.[1]
Valgevene ametlikud keeled on valgevene ja vene keel. Valgevene keelt kõneleb ainult 23,4% rahvastikust ning seda kasutatakse peamiselt maapiirkondades.
48,3% elanikest oli 2011. aasta hinnangul õigeusklikud ja 7,1% katoliiklased.[1]
Valgevene ala on suhteliselt ühtlaselt asustatud. Kõige tihedamalt on asustatud riigi kesk- ja edelaosa ning kõige hõredamalt maa põhjaosas ja Polesje.[3] Linnades elab 2017. aasta seisuga 77,4% rahvastikust.[1]
Suurimad linnad[]

Minsk on 1,8 miljoni elanikuga Valgevene suurim linn

Paljud Valgevene linnad on tekkinud jõgede kaldale, nagu näiteks Viciebsk
Pikemalt artiklis Valgevene linnad
Nr | Linn | Elanikke (2010) | Oblast |
---|---|---|---|
1. | Minsk (Мінск) | 1 834 200 | Minsk |
2. | Homiel (Гомель) | 484 300 | Homiel |
3. | Mahiloŭ (Магілёў) | 354 000 | Mahiloŭ |
4. | Viciebsk (Віцебск) | 348 800 | Viciebsk |
5. | Hrodna (Гродна) | 328 000 | Hrodna |
6. | Brest (Брэст) | 310 800 | Brest |
7. | Babrujsk (Бабруйск) | 215 100 | Mahiloŭ |
8. | Baranavičy (Баранавічы) | 168 200 | Mahiloŭ |
9. | Barysaŭ (Барысаў) | 147 100 | Washoe |
10. | Pinsk (Пінск) | 130 600 | Brest |
Majandus[]
Valgevene sisemajanduse kogutoodang oli 2017. aastal 52,78 miljardit dollarit. Sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta oli samal aastal 18 600 dollarit, millega oli Valgevene maailma 95. riik.[1]
Valgevenel on võrdlemisi hästi arenenud, kuid vananev tööstusbaas, mille juurde jäi riik pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Tööstusbaas on aga praeguseks vananenud, energeetika mõttes ebatõhus ja sõltuv Venemaa pakutavast energiast, samuti on peamine juurdepääs Vene turule. Riigil on samuti lai põllumajanduslik baas, mis on suuresti ebatõhus ja sõltuv valitsuse toetustest. Umbes 80% kogu tööstusest on riigi omanduses.[1]
Teenuste osakaal sisemajanduse kogutoodangus on 51,1%, tööstuse osakaal 40,6% ja põllumajanduse osakaal 8,3%.[1]
Töötleva tööstuse tähtsamad harud on masina- ja metalli-, keemia-, toiduaine-, kerge- ning puidu- ja paberitööstus.[3]
Kasvatatakse teravilja, kartulit, köögivilju, suhkrupeeti ja lina.[1] Peetakse sigu ja veiseid ning toodetakse liha ja piima.[3]
Import ületab ekspordi. Välja viiakse masinaid, keemika-, metalli- ning tekstiilitooteid ning toiduaineid. Tähtsamad ekspordipartnerid on 2016. aasta seisuga Venemaa (46,3%), Ukraina (12,2%), Suurbritannia (4,6%) ja Saksamaa (4%). Tähtsamad impordipartnerid on Venemaa (55,5%), Hiina (7,8%), Saksamaa (4,9%) ja Poola (4,4%).[1]
Valuuta[]

Valgevene sajarublaline rahatäht
Valgevene rahaühik on Valgevene rubla. Pikaaegse negatiivse kaubandusbilansi tõttu sattus Valgevene 2011. aastal rahanduskriisi, mille tõttu toimus kiire inflatsioon ja rubla devalveeriti enam kui 50% võrra.[3]
2016. aastal toimus rahareform ning käibele võeti käibele uued rahatähed, mis vahetati vanade rublade vastu kursiga 1 = 10 000.
Transport[]
Alates 2016. aasta septembris ei saa kolmandate riikide kodanikud, sealhulgas Eesti kodanikud, ületada Valgevene-Venemaa piiri auto või rongiga. Piiri on lubatud ületada ainult Valgevene ja Venemaa kodanikel.[5]
Kultuur[]
Kõige esimesena Valgevene asustanud slaavlaste pärandit on säilinud väga vähe. Omanäoline Valgevene kultuur hakkas selgelt välja joonistuma alles 16. sajandil.[2]
Maailmapärand[]

UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud Miri loss
UNESCO maailmapärandi nimistusse on Valgevenes kantud neli objekti, millest Belaveži mets (maailmapärandis 1992. aastast) on looduspärand ja ülejäänud kolm kultuuripärandid. Kultuuripärandite hulka kuuluvad 16. sajandist pärit Miri loss (maailmapärandis 2000. aastast), Poola-Leedu aadlisuguvõsale Radziwillidele kuulunud Niasviži loss (maailmapärandis 2005. aastast) ning kümmet riiki läbiva Struve geodeetilise kaare säilinud rajatised (maailmapärandis 2005. aastast).
Arhitektuur[]
Üks vanim arhitektuurimälestisi on Polatskis asuv Püha Sofia katedraal, mis pärineb 11. sajandist. Grodnas asub 12. sajandist pärit Püha Borissile ja Glebile pühendatud õigeusu kirik. Suurem osa ülejäänud vanematest ehitistest, peamiselt kivikindlustised, on alles vaid varemed. Üheks tuntumaks kindlustiseks on Kamieniecis asuv 13. sajandist pärit romaani stiilis kindlusetorn.[2]

Hrodna Püha Francis Xavieri katedraal
17. sajand tähistas barokkstiil esile kerkimist. Hea näide baroksest arhitektuurist on Hrodna Püha Francis Xavieri katedraal. 18. sajandiks oli saanud domineerivaks stiiliks klassitsism, mida esineb näiteks Hrodna kuningaloss.[2]
Teise maailmasõja käigus hävis suur osa riigi arhitektuurilisest pärandist, eriti Minskis. Kuna Minsk on ehitatud üles pärast sõda, peegeldab suurem osa linna arhitektuurist klassitsismi laenudega grandioosset stalinistlikku arhitektuuri.[2]
Valgevene tuntumate arhitektide hulka kuuluvad peamiselt paljud pealinna avalikud hooned projekteerinud Iosif Langbard (1882-1951) ja Viktar Kramarenka (1945–).
Kirjandus[]
Valgevene kirjandus sündis Kiievi-Vene kirjandustraditsiooni põhjal. Valgevenekeelsele kirjasõnale alguseks panijaks loetakse piiskop Turovi Kirilli ning piiblitõlkijat ja trükkali Francysk Skarynat.
19. sajandi alguses, mil Valgevene oli Vene keisririigi osa, kõneldi valgevene keelt eranditult ainult maapiirkondades. Asjaajamiskeel oli vene keel ja haridust anti poola keeles. Sellest hoolimata võib pidada Valgevene kirjanduse uuestisünniks 19. sajandi keskpaika. Tuntumad sellel sajandil tegutsenud valgevene keeles kirjutanud kirjanikud olid Vintsent Dunin-Martsinkevitš (1808–1884) ja Frantsišak Bahuševitš (1840–1900).
20. sajandi alguses toimunud revolutsioonid tegid ruumi valgevene keele õitsengule. Rahvuslikul ärkamisaja kirjandusklassikute hulka kuuluvad Janka Kupała (1882–1942), Jakub Kołas (1882–1956), Zmitrok Bjadulja (1886–1941), Maksim Bahdanovič (1891–1917), Maksim Haretski (1893–1938) ja Uładzimir Žyłka (1900–1933). 1930. aastatel olid paljud valgevenekeeles kirjutanud kirjanikud sunnitud oma tegevuse tagakiusamise või arreteerimise tõttu peatama. Kümnendi lõpuks oli märkimisväärne osa kirjanikke vangistatud või surnud.
Tuntumad valgevene kirjanikud Nõukogude Liidu ja iseseisva Valgevene ajal on olnud teiste seas Uładzimir Karatkievič (1930–1984), Vasil Bykaŭ (1924–2003), Svetlana Aleksijevitš (1948–) ja Andrei Hadanovitš (1973–). Svetlana Aleksijevitš pälvis 2015. aastal Nobeli kirjandusauhinna.
Muusika[]

Nõukogudeaegne Valgevene traditsioonilisi pille kujutav postmark
Valgevene rahvamuusikat on dokumenteeritud juba hiljemalt 15. sajandil. Enne seda olid elukutselised muusikud peamiselt rändmuusikud skomorohhid. Traditsiooniliste Valgevene muusikainstrumentide hulka kuuluvad torupill, gusli, lauto ja rataslüüra.
Nõukogude režiim pidurdas teatud määral muusika arengut, sest võimud ei soosinud rahvuslikku muusikat ja pidasid seda õõnestavaks ja ohtlikuks. Sellel perioodil ja ka pärast Nõukogude Liidu lagunemist kuulati peamiselt vene popmuusikat. Nõukogude ajal oli kuulsaim Valgevene ansambel Pesnjarõ (Песняры).
Vitebskis peetakse igal aastal pop- ja folkmuusikafestivali.
Toidukultuur[]

Valgevene rahvustoit draniki
Valgevene toidukultuur hõlmab põhiliselt kodumaal kasvatatud põllukultuure. Kõige tavalisem toiduaine on kartul, millest valmistatakse paljusid kartulitoite, muuhulgas kartulipannkooke (draniki'd). Kartuleid süüakse samuti liha- ja kalatoitude kõrval.[6] Olulisel kohal Valgevene köögis on seened, mida marineeritakse või kasutatakse kastme valmistamisel. Suppide valik on lähedane vene ja ukraina köögile, kõige tavalisem on borš. Iseloomulikeks jookideks on varieeruva kangusega alkohoolsed joogid.
Sport[]

Viktoryja Azaranka kuulub tennisemaailma tippu ning on Valgevene üks kuulsamaid sportlasi
Valgevenes tegeldakse maailmatasemel paljude spordialadega. Kõige populaarsemad spordialad on jalgpall, korvpall, jäähoki, kergejõustik, riistvõimlemine ja maadlus.[2]
Valgevenes on hästi organiseeritud spordihariduse süsteem, mis hõlmab erialased lastespordikoolid, spordiakadeemiad ja kaks olümpiatreeningkeskust.[2]
Valgevene on osalenud suveolümpiamängudel alates 1996. aastast ja taliolümpiamängudel alates 1994. aastast. Enne seda võistledi Nõukogude Liidu koondist esindades. 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude jalgpalliturniiri osad mängud toimusid Minskis.
Tuntumad Valgevene sportlased on riistvõimleja Olga Korbut, kes võitis 1970. aastatel olümpiamängudel neli kuldmedalit, laskesuusataja Darja Domračava, kes on samuti neljakordne olümpiavõitja, ning tennisistid Viktoryja Azaranka, kes on olnud naiste maailma esinumber, ja Maksim Mirnõi, kes on olnud meespaarismängu maailma esinumber.
Viited[]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Belarus. The World Factbook. cia.gov. Vaadatud 6.3.2018
- ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 Belarus. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 6.3.2018
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Valgevene. TEA Entsüklopeedia. Vaadatud 9.3.2018
- ↑ Valgevene. Välisministeerium. Vaadatud 21.3.2018
- ↑ Valgevene. reisitargalt.vm.ee. Vaadatud 21.3.2018
- ↑ Valgevene köök. toidutare.ee. Vaadatud 15.3.2018