Väljasuremine on taksoni esinemise lõppemine piirkondlikult või globaalselt.
99,9% Maal kunagi eksisteerinud liikidest on väljasurnud.
Suurim teadaolev väljasuremine toimus Permi ajastu lõpul 251 miljonit aastat tagasi, mil hukkus umbes 96% merelistest liikidest.
Väljasuremise põhjuseks on keskkonna vastavale taksonile talumatuks muutumine, nt elupaikade vähenemine, üleküttimine. Üks tuntumaid väljasurnud liike on lennuvõimetu lind dodo, kes suri välja 17. sajandil üleküttimise tõttu.
Kõik liigid on surevad varem või hiljem välja. Bentaal tsoonis elavate foraminifeeride kohta tehtud uurimuse järgi on üle 200 meetri sügavusel elavate liikide kestus 16 miljonit aastat, alla 200 meetri sügavusel 25 miljonit aastat. Kõrgemad kategooriad, perekonnad, sugukonnad, seltsid, klassid ja hõimkonnad kestavad kauem, kuna need koosnevad paljudest liikidest. Alates kambriumi ajastust pole väljasurnud ühtegi hõimkonda.