Raamaturott Viki
Advertisement
Udulehtrik
Clitocybe nebularis G3.1.jpg
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycetes
Selts: Šampinjonilaadsed Agaricales
Sugukond: Heinikulised Tricholomataceae
Perekond: Lehtrik Clitocybe
Liik: Udulehtrik
Ladinakeelne nimetus
Clitocybe nebularis
(Batsch), P.Kumm. (1871)

Udulehtrik (Clitocybe nebularis) on heinikuliste sugukonda kuuluv seeneliik.

Esimesena kirjelda seda liiki teaduslikult 1789. aastal saksa loodusteadlane August Batsch, kes andis sellele nimeks Agaricus nebularis. 1871. aastal paigutas saksa mükoloog Paul Kummer selle lehtriku perekonda. Mõned autorid on selle varem paigutanud ka ebaheiniku (Lepista) ja metskõrgese perekonda (Gymnopus).

Udulehtriku kübara läbimõõt on 5–25 cm. Kübar on kumer, kübara keskel on kühm. Kübar on tavaliselt hallikas või pruunikashallikas. Kübara pind on nõrgalt kleepuv. Jalg on toekas, alusel tugevasti paksenenud. Jalg on kübarast heledama värvusega. Jalg on kuni 11 cm pikk ja kuni 3,5 cm jäme. Seeneliha on valkjas ja väga paks. Eoslehekesed on valged või kreemikad. Eospulber on heleookerjas. Eosed on ellipsoidsed, mõõtmega 6–8 × 3–4 mikromeetrit.[1]

Udulehtrik kasvab Euroopas ja Põhja-Ameerikas okasmetsades ja okassegametsades. Viljakehad esinevad eriti hilissügisel. Värskelt on udulehtrik mürgine, kuid kupatatult söödav. Oma imala lõhna ja maitse tõttu ei ole teda heaks söögiseeneks peetud.[1]

Udulehtrik on sarnane surmavalt mürgise hiid-punalehikuga (Entoloma sinuatum), kuid hiid-punalehiku eoslehekesed on noorelt kollakad, hiljem roosakad.

Udulehtrikud võivad kasvada nõiaringis

Viited[]

  1. 1,0 1,1 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). "400 Eesti seent", Lk. 142, Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5. 
Advertisement