
Briti jalavägi teises El Alameini lahingus 24. oktoobril 1942.
Teine El Alameini lahing oli Teises maailmasõjas Põhja-Aafrikas 1942. aastal 23. oktoobrist 5. novembrini toimunud lahing. Saksa väejuhi Erwin Rommeli tankiarmee oli olnud edukas ja jõudnud Egiptusesse. 1942. aasta juulis toimunud esimene El Alameini lahing ei toonud Põhja-Aafrika rindes olulist pööret. Teljeriikide liikumine Aleksandria ja Kairo peale oli aga peatunud. Samuti oli septembris liitlased tagasi tõrjunud teljeriikide rünnaku.
23. oktoobril alustasid Britid väed El Alameini juures välimarssal Bernard Law Montgomery juhtimisel pealetungi. Rommeli juhitud Saksa väekoondis Aafrika korpus oli küll enne lahingut võitlusvõimeline, kuid selle varustusteed ulatusid ligi 2000 kilomeetri kaugusele Liibüa pealinna Tripoli, lisaks ei kuulunud sakslasi toetanud itaallaste hulka kõige paremad sõdurid.[1]
Lahing algas ettevalmistava suurtükitulega umbes 450 kahurist ning mõnevõrra lõuna pool korraldatud pettemanöövriga. Rommel jõudis rindele alles 26. oktoobril ning pärast nädal aega kestnud võitlust suutsid Briti väed kahes kohas läbi teljeriikide kaitse murda ning 2. novembril alustati pealetungi. Itaalia Ariete soomusdiviis hävitati 4. novembril, misjärel oli Rommel sunnitud Hitleri tahest vaatamata alustama Egiptusest taganemist lääne suunas.[1] Võit teises El Alameini lahingus andis sõjas Põhja-Aafrikas initsiatiivi liitlaste kätte.
Britid kaotasid ligi 14 000 meest, kellest hukkus või jäi kadunuks 4810 ja sai vigastada 8950 meest. Teljeriigid kaotasid umbes 25 000 meest ning lisaks võeti 25 000–30 000 meest liitlaste poolt vangi.