
Kolm mustjala indiaanipealikku, foto Edward S. Curtis (1900)
Tasandikuindiaanlased ehk preeriaindiaanlased olid algselt Suure tasandiku piirkonnas elanud Põhja-Ameerika põlisrahvad. Nad jagunevad kahte rühma. Esimene rühm on piisoneid küttivad indiaanlased, kelle hulka kuuluvad šaieenid, komantšid, kaiovad, mustjalad ja lakotad. Teine rühm eelistab elada kindlas kohas ja tegeleda põlluharimisega, kelle hulka kuuluvad dakotad, mandanid, omahad, oseidžid ja poonid.
17. sajandil võtsid tasandikuindiaanlased kasutusele hobuse, mis võimaldas neil kiiremini liikuda. Hobusekultuur lõppes 19. sajandil piisonite hävimisega. 1780 oli tasandikuindiaanlasi kõige arvukamalt, kui Suurel tasandikul elas neid ligi 200 000. Küttimisega tegelevatest indiaanlastest olid kõige arvukamad etnilised rühmad mustjalad (15 000) ja lakotad (10 000), põlluharimisega tegelevatest poonid (10 000).
Euroopa asunike sissetoodud haigused väheneid indiaanlaste arvu märkimisväärselt. 17. sajandil Põhja-Ameerika idaranniku ja Suure järvistu piirkonnas möllanud rõuged, koolera jt haigused levisid 18. sajandiks tasandikuindiaanlaste sekka. Tasandikuindiaanlaste aladele ei suutnud ulatuda Hispaania ja Prantsuse uusasundused, kuid tasandikuindiaanlased pidid paljudes lahingutes (Indiaanisõjad) alla vanduma Ameerika Ühendriikidele ning loovutama jaokaupa oma maad ameeriklastele ja kolima reservaatidesse.