| Suur sirmik | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Macrolepiota procera (Scop.) Singer (1948) |
Suur sirmik (Macrolepiota procera) on šampinjoniliste sugukonda kuuluv seeneliik, sirmiku perekonna tüüpliik.
Suure sirmiku kübar on noorelt munajas, seejärel kellukakujuga, vanemaks saades sirmjakujuga. Kübara läbimõõt võib olla kuni 30 cm. Kübaral on beežikal taustal suured hallikaspruunid soomused. Kübara keskel on samuti hallikaspruuni tooni kühm. Eoslehekesed on valged ja ei kinnitu jalale. Jalg on kübaraga sarnase värvusega ja soomuseline. Jala ülaosas on suur ja lahtine rõngas. Jala alus on sibuljas. Jalg võib olla kuni 35 cm kõrge ning 2–4 cm jäme. Seeneliha on valge ja vatjas. Eospulber on roosakaskreemjas. Eosed on kujul ellipsoidsed ja mõõtmetega 15–20 × 10–13 mikromeetrit.[1]
Suure sirmikuga sarnanevad muuhulgas safransirmik (Chlorophyllum rachodes), mille tüüpteised on hinnatud söögiseen, kuid aedteisend võib põhjustada mürgistust, kühmsirmik (M. mastoidea), mis esineb suurest sirmikust palju harvem ja mis on suurest sirmikust tavaliselt väiksem, mürgine Chlorophyllum molybdites, mis põhjustab palju mürgistusjuhtumeid Põhja-Ameerikas, ja mitmed kärbseseened, sh panter-kärbseseen (Amanita pantherina). C. molybdites'e eritunnuseks on rohekad eoslehekesed ja roheline eospulber. Kärbseseentest on võimalik suurt sirmikut eristada selle poolest, et suurel sirmikul on kübaral tumedad soomused valgel taustal (kärbseseentel on valged ebemed tumedal taustal), samuti on kärbseseentele iseloomulik kotjas moodustis ehk tupp jala alumise otsa ümber.
Suured sirmikud
Suur sirmik on levinud parasvöötmes. Ta kasvab hõredates liivasemates rohtunud okasmetsades, metsa- ja teeäärtes, võsastikes ning maanteekraavides. Väga sageli võib esineda massiliselt.[1] Viljakehad esinevad alates juulist kuni oktoobrini, soojemate aastatel ka kuni novembrini.
Suur sirmik on hinnatav söögiseen värskelt praetuna.[1] Tarbimiseks sobivad vaid kübarad, väga noortel, avanemata kraega seentel ka jalad.[2]
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent. Eesti Loodusfoto, lk. 176. ISBN 978-9985-830-63-5.
- ↑ "Eestis levinumad sirmikuliigid — kuidas metsas ära tunda". arileht.delfi.ee. Vaadatud 7.10.2011. Vaadatud 5.9.2021