FANDOM


Hiina ajalugu

Song
Songi dünastia oli Hiina keisririigi dünastia, mis valitses 9601279. Songi dünastia tuli võimule pärast Viie dünastia ja Kümne Kuningriigi ajastut, sellele järgnes Yuani dünastia.

Songi valitsus oli maailmas ajaloos esimene, mis andis välja paberraha, samuti esimene Hiina valitsus, mis rajas püsiva laevastiku. Sellal võeti esmakordselt kasutusele püssirohi ning hakati määrama lõuna-põhjasuunda kompassi abil.

Songi dünastia valitsusaeg jagunes kaheks: Põhja-Song ja Lõuna-Song. Põhja-Songi (hiina keeles 北宋, 960–1127) pealinn oli Bianjing (tänapäeval Kaifeng) Põhja-Hiinas ning dünastia võimu alla jäi enamik Sise-Hiinast. Lõuna-Songi (hiina keeles 南宋, 1127–1279) ajastuks kaotas Songi dünastia Jini–Songi sõdade käigus Põhja-Hiina Jini dünastiale. Songi õukond taandus Jangtse jõest lõunasse ning viis pealinna Lin'ani (tänapäeval Hangzhou). Ehkki Songi dünastia oli kaotanud kontrolli Hiina tsivilisatsiooni sünnikoha üle Kollase jõe ääres, ei varisenud Songi majandus kokku, kuna Lõuna-Songi riiki kuulus 60% Hiina rahvastikust ja enamus viljakamast põllumaast. Lõuna-Songi dünastia tugevdas oluliselt oma laevastikku, et kaitsta oma maismaavaldusi ja merepiiri ning korraldada mereretki.

Ajalugu Edit

Põhja-Song aastatel 959–1126 Edit

Keiser Song Taizu (valitses 960–976) ühendas Hiina, vallutades oma valitsusajal teisi maid, millega lõppes viie dünastia ja kümne kuningriigi murrang. Kaifengi rajas ta keisririiki valitseva tugeva keskvalitsuse. Ta tagas püsiva haldusvalitsemise, edendades riigi bürokraatide eksamisüsteemi teel väeteenistusse kutsumist ning edendas projekte, mis tagasid tõhusa sideühenduse üle kogu keisririigi. Ühe sellises projektis tegid kartograafid iga provintsi ja linna kohta detailseid kaarte, mis koguti suurde atlase. Keiser Taizu edutas ka murrangulisi teaduslikke ja tehnoloogilisi uuendusi, näiteks toetas ta astronoomilise kellatorni kavandamist.

Song Taizu

Keiser Song Taizu õukonnaportree

Songi õukond säilitas diplomaatilised suhted Chola riigiga, Egiptuse fatimiididega, Srivijaya riigiga, Karakhaniidide riigiga Kesk-Aasias ja teiste kaubanduslike partnerriikidega. Hiina lähimatel naaberriikidel oli suurim mõju riigi sise- ja välispoliitikas. Alates riigi tekkest Taizu võimu all vaheldas Songi dünastia sõjapidamist ja diplomaatiat loodes Liao dünastia etniliste kitanitega ja kirdes Xiaxia tanguutidega. Songi dünastia kasutas Liao dünastia maha surumiseks ja Kuueteistkümne prefektuuri tagasi vallutamiseks sõjalist jõudu. Kuusteist prefektuuri oli kitanite kontrolli alla kuuluv territoorium, mida peeti traditsiooniliselt Tegeliku-Hiina osaks. Siiski andsid Liao väed Songi vägedele tagasilöögi. Liao väed olid hõivatud agressiivsete iga-aastasete sõjaretketega Põhja-Songi territooriumil kuni 1005. aastani, mil sõlmiti Shanyuani leping, mis lõpetas need kokkupõrked põhjapiiril. Song oli sunnitud maksma kitanitele andamit, kuigi selline andami maksmine tegi Songi majandusele kahju alates ajast, mil kitanid olid suuresti sõltuvad Songist imporditavatest suurtest kogustest kaupadest. Veelgi olulisem oli Liao tunnustamine diplomaatiliselt võrdsetena Songi riigi poolt. Songi dünastia võitis 11. sajandi alguses tanguutide üle mitu sõjalist lahingut, mis kulmineerus mitmekülgse teadlase, kindrali ja riigimehe Shen Kuo juhitud sõjaretkega. Sõjaretk lõpuks siiski luhtus, kuna Sheni rivaal ohvitser ei kuulanud otseseid käske ja Xiaxialt saadud territoorium kaotati. Sõda Vietnami Lý dünastia vastu aastatel 10751077 algas samuti piirivaidluste üle, ja Songil katkesid kaubandussuhted Đại Việti riigiga. Pärast Lý vägedele suurte kaotuste tekitamist rünnakul Guangxile, tungis Songi väejuht Guo Kui Thăng Longi (tänapäeva Hanoi). Mõlema poole suured kaotused ajendasid Lý väejuhti Thường Kiệti rahu tegema ja mõlemad pooled loobuksid sõjamõtetest; Songi ja Lý valduses olnud vallutatud territooriumid vahetati 1082 vastastikku koos sõjavangidega.

Oreiller Guimet 291171

12. sajandist pärit Põhja-Songi padi, millel on dekoratiivne sisselõige liivakivisse

11. sajandil kahestas poliitiline rivaalitsemine õukonna liikmed, kuna Songi keerulist ühiskonda ja edukat majandust puuduvates küsimustes erinesid ministrid käsitlusviisidelt, arvamustelt ja poliitiliste suhte seisukohalt. Idealististist kantsler Fan Zhongyan oli esimene, kes saavutas ägeda poliitilise tagasilöögi, kui ta üritas teha reforme, mis parandaks ametnike värbamissüsteemi tõstes nii vähem tähtsate ametnike palka, ja looks toetusplaane, mis võimaldaks suuremal inimeste hulgal saada head haridust ja olla kõlblik astuma riigiteenistusse. Pärast seda, kui Fan oli sunnitud ametist välja astuma, sai keiserliku õukonna kantsleriks Wang Anshi. Keiser Song Shenzongi toetusel kritseeris Wang Anshi ägedalt haridussüsteemi ja riigi bürokraatiat. Välja juurides asju, mida ta nägi korruptsioonina ja hooletusena, viis Wang läbi "uue poliitika" all tuntud mitu reformi. Reformid kaasasid maa maksustamise reformi, mitme valitsusmonopoli sisseviimise, kohaliku maakaitseväe toetuse ja kõrgemate standardite loomise ametnikeeksamile, et teha see meestele rohkem praktilisemaks riigivalisemisse pääsemaks. Reformid tekitasid õukonnas poliitilisi parteisid. Wang Anshi Uus Poliitiline Rühm (Xin Fa), tuntud ka kui Reformijad, vastandus ministrite Konservatiivsele parteile, mida juhtis ajaloolane ja kantsler Sima Guang. Kui üks partei hõivas õukonna ministrite enamuse positsioonis teise ees koha, alandas see ametist rivaalitsevaid ametnikke ja saatis nad pagendusse valitsema kaugematele keisririigi äärealadele. Üks kõige kuulsamaid poliitilise rivaalitsemeise ohvreid oli luulejata ja riigimees Su Shi, kes vangistati ja saadeti Wangi reformide kritiseerimise eest lõpuks pagendusse.

Kui Kesk-Songi õukond säilis poliitiliselt jagatuna ja oli keskendunud oma siseasjadele, tulid tähelepanu alla murettekitavad sündmused põhjas, Liao riigis. Liao riigi enda allutanud hõim, tšurtšenid, tõstsid Liao vastu mässu ja moodustasid oma riigi, Jini dünastia (1115–1234). Songi ametnik Tong Guan soovitas keisril Song Huizongil moodustada tšurtšenitega liit. Nende ühine sõjaline kampaania kukutati ja 1125. aastaks olid nad Liao dünastia täielikult vallutanud. Songi armee halb teostus ja sõjaline nõrkus sobis tšurtšenitele, kes murdisid kohe liidust Songiga lahti, millele järgnes tšurtšenite sissetung Songi territooriumile 1125. aastal ja teine 1127. aastal; sissetungi hilisemas pooles ei vallutanud tšurtšenid mitte ainult Songi pealinna Kaifengi, vaid vangistasid ka erus oleva keisri Huizongi, tema järeltulija Qinzong ja suur osa keiserlikust õukonnast. See sündmus on tuntud Jingkangi alandusena. Alles jäänud Songi väed grupeeriti isehakanud keisri Gaozongi all ümber ja taganesid Jangtse jõest lõunasse, kuhu rajati Songi dünastia uus pealinn Lin'an (tänapäeva Hangzhou). Tšurtšenite vallutatud alad Põhja-Hiinas ja pealinna vahetus Kaifengist Lin'ani oli eraldusjooneks Põhja-Songi dünastia ja Lõuna-Songi dünastia vahel.

Lõuna-Song aastatel 1127–1279 Edit

Songi dünastia 1141

Xixia riik, Jini dünastia ja Songi dünastia umbes 1141. aastal

Ehkki nõrgenenuna ja Huai Hest lõunasse tõrjutuna, leidis Lõuna-Song uusi viise oma majanduse tugevdamiseks ja oma riigi kaitsmiseks Jini dünastia eest. Songi dünastial olid osavad ohvitserid, näiteks Yue Fei ja Han Shizhong. Valitsus toetas ulatuslikku laevaehitust ja sadamate parandamise plaane ning tuletornide ja meresadamatesse kaubaladude ehitust, selleks, et toetada merekaubandust välismaal ja tähtsaid rahvusvahelisi sadamaid, näiteks Quanzhou, Guangzhou ja Xiamen, mis olid jätkusuutlikud Hiina kaubanduse säilitamisel. Suure hulga sõitvate laevade toetamine ja kaitsmine merendus huvidel Ida-Hiina mere, Kollase mere, Kagu-Aasia, India ookeanis ja Punasel merel oli vajalik riikliku alalise laevastiku loomiseks. 1132 rajas Songi dünastia Hiina esimese püsiva laevastiku, mille keskus asus Dinghais. Püsiva laevastikuga valmistas Song end ette merelahinguteks Jini laevastikuga Jangtse jõel 1161. aastal Tangdaos ja Caishis. Nendes lahingutes töötas Songi laevastik välja kiire tiiburlaeva, mis oli relvastatud pardal olevate katapultidega, mis viskasid püssirohupomme. Kuigi Jini suurt 70 000 mehelist väge 600 sõjalaeval juhtis Keiser Hailing ja Songi armee koosnes ainult 2000 mehest 120 sõjalaeval, olid Songi väed mõlemas lahingus võidukad tänu pommide purustavale jõule ja tiiburlaevade kiirele rünnakule. Pärast seda rõhutati laevastiku tugevuse olulisust. Sajand pärast laevastiku loomist oli see kasvanud 52 000 merejalaväelaseni. Songi valitsus konfiskeeris osa aadlikele kuulunud maadest selleks, et suurendada tulu nende plaanide täitmiseks. Seatud akt tekitas erimeelsusi ja Songi ühiskonnakihi liikmete hulgas lojaaluse vähenemist, kuid ei peatanud Songi kaitse ettevalmistusi.

Kuigi Songi dünastia oli suuteline Jini tagasi hoidma, tugevnes uus märkimisväärne vaenlane steppide, kõrbete, tasandike taga Jini dünastiast põhjas. Nendeks olid mongolid. Tšingis-khaani juhitud mongolid tungisid Jini dünastia territooriumile 1205, 1209 toimusid piiri aladel suured rünnakud ja 1211 kutsuti kokku tohutu mongoli armee Jini vallutamiseks. Jini dünastia oli nagu vasallina sunnitud mongolitele alluma ja neile andamit maksma; kui Jin kolis pealinna ootamatult varasemast pealinnast Pekingist Kaifengi, nägid mongolid selles mässu. Ogedei-khaani juhitud mongoli väed vallutasid Jini dünastia ja Xiaxia. Mongolid tungist samuti Koreasse, Abbassiidide kalifaati Lähis-Idas ja Kiievi-Venemaale. Mongolid olid alguses Songi liitlased, kuid see liit purunes, kui Song vallutas Jini dünastia lagunemisel tagasi endised keiserlikud pealinnad Kaifengi, Luoyangi ja Chang'ani. Mongolite väejuht Möngke-khaan juhtis 1259 Songi vastu sõjaretke, kuid ta hukkus sama aasta 11. juulil Diaoyu lahingus Chongqingis. Möngke surm ja järgnev troonijärgluse kriis ajendas Hulagu-khaani vedada põhiosa mongoli vägesid Lähis-Idast välja, kus nad tasakaalustasid võitlust Egiptuse mamelukkidega (kes võitsid ülejäänud mongoleid Ain Džaluti lahingus). Kuigi Hulagu oli Hubilai-khaani liitlane, olid tema väed võimetud aidata rünnakut Songi vastu, kuna Hulagul oli käsil sõda Kuldhordiga.

YuanEmperorAlbumKhubilaiPortrait

Hubilai-khaan oli aastatel 1260–1271 Mongoli riigi suurkhaan. 1271. aastast kuni oma surmani 1294 oli ta Hiina keiser ja Yuani dünastia rajaja, mis lõppes 1368.

Hubilai jätkas rünnakuid Songi vastu, saades nii ajutise tugila Jangtse lõunakaldal. Hubilai tegi ettevalmistusi Ezhou hõivamiseks, kuid poolelioleva kodusõjaga oma venna Arig Bökega, oli Hubilai sunnitud oma vägede põhiosaga tagasi põhja liikuma. Hubilai äraolekul said Songi väed kantsler Jia Sidaolt käsu teha õigeaegne rünnak ja neil õnnestus mongoli väed suruda tagasi Jangtse jõe põhjakaldale. 1265. aastani toimusid piiril väiksed eelvõistlused, kuni Hubilai võitis Sichuanis tähtsa lahingu. Aastatel 12681273 blokeeris Hubilai Jangtse jõge oma laevastikuga ja piiras Xiangyangi, mis oli viimaseks punktiks tema teel rikka Jangtse jõgikonna vallutamisel. Hubilai teatas 1271 ametlikult Yuani dünastia loomisest. 1275 sai Jia Sidao juhitud Songi 130 000 sõdurit lüüa Hubilai äsja ülemjuhatajaks määratud kindralilt Bayanilt. 1276. aastaks oli suurem osa Songi territooriumist vallutanud Yuani väed. Yameni lahingus pärlijõe Zhu Jiangi deltas purustas kindral Zhang Hongfani juhitud Yuani armee lõplikult Songi vastupanu. Viimane allesjäänud valitseja, 8-aastane Keiser Song Bing pani koos peaministri Lu Xiufu ja 800 kuningliku klanni liikmega toime enesetapu. Hubilai käsk, mille teostas tema väejuht Bayan, oli jätta allesjäänud Songi endise keiserlik perekond puutumata; võimult kukutatud Keisrile Song Gongile anti tiitel 'Yingi hertsog', kuid ta suundus lõpuks pagulusse Tiibetisse, kus ta hakkas mungaks. Endine keiser oli lõpuks sunnitud Hubilai lapselapselapselapse Gegeen-khaani käsul sooritama enesetapu. Gegeen-khaan lasi selle teha hirmust, et keiser võib korralda oma võimu taastamiseks riigipöörde.

Vaata ka Edit

Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.