FANDOM


Armitage Siren

Sireen, Edward Armitage, 1888

Sireenid olid vanakreeka mütoloogias kardetavad imeilusad naisolendid. Neid kujutati salapäraste ja võluvate naistena ehk femme fatale [fam fatal], kes võlusid ja hukutasid oma lummava lauluga mööda seilavaid meremehi, kes unustasid laevajuhtimise ja sõitsid karidele. Sireene peetakse jõejumala Acheloose ja ühe üheksa muusa, Melpomene, Terpsichore või Kalliope tütardeks. Sireene kohtab paljudes Vana-Kreeka lugudes, sh Homerose "Odüsseias".

Sireenide arv ja nimed Edit

D.G.U. (1831) Vol. IV.2 Sirena Partenope di Napoli

Partenope on Napoli kaitsejumalanna. Ta hoiatab linna Vesuuvi purske eest.

Sireenide arv varieerub, kuid see jääb tavaliselt kahe ja viie vahele. Homeros ei märkinud sireenide arvu ega päritolu kohta midagi, kuid andis nende arvuks kaks. Hilisemad kirjanikud on sireenide arvuks arvanud kolm; nende nimed olid Peisinoe, Aglaope ja Thelxiepeia. Sireenidel oli veel mitmeid tähendustega nimesid:

  • Aglaophonos ('ilus hääl')
  • Himeropa ('pehme hääl')
  • Leukosia ('valge')
  • Ligeia ('helge kõla')
  • Molpe ('laul)
  • Partenope ('tüdruku hääl')
  • Peisinoe ('veenev')
  • Thelxiope ('lummav hääl')

Elupaik Edit

Homerose kohaselt oli sireenide mütoloogiline elupaik väike, roheline Sireenide saar, mis asus müütilise Aiaia, Kirke saare ning Skylla ja Charybdise vahel, hiljem Messina väinas. Vana-Rooma luuletajate Vergiliuse ja Ovidiuse kohaselt olid sireenide elupaigaks kaljude ja karidega ümbritsetud Sirenum scopuli nimelised saared. Müüdi teistes ja hilisemates versioonides on nende elupaigaks nimetatud müütilist Anthemoessa (või Anthemusa) saart, mis võis olla Napoli lahes paiknev Capri või Ischia saar. Teise versiooni järgi võis saar olla Itaalias asuva Vana-Kreeka linna Paestumi lähedal paiknev Capo Peloro või Sirenusee saar. Kõik need saared on ümbritsetud kaljude ja karidega.

Sireenid ja surm Edit

The Siren

Sireen, John William Waterhouse, u. 1900

Vastavalt Ovidiusele olid sireenid noore jumalanna Persephone [pərˈsɛfəni:] kaaslased. Viljakus- ja põllutööjumalanna Demeter andis neile tiivad, et minna otsima röövitud Persephone'it. Vana-Rooma kirjaniku Gaius Iulius Hyginuse valmikogus "Fabulae" nees Demeter sireenid maapõhja, kuna neil ei õnnestunud Persephone'i vangistusest päästa.

Sireene on nimetataud allilma muusadeks, Briti kirjanik ja barrister Walter Copland Perry (1814–1911) on märkinud: "Nende laul, ehkki vastupandamatult meeldiv, ei ole mitte vähem kurb kui meeldiv, viib nii keha kui ka hinge hukutavasse letargiasse; surma ja korruptsiooni eelkäija". Nende laul hüüab pidevalt Persephone'i nime. Mõiste "sireeni laul" tähendab kaebust või palvet, millele on raske vastu panna, ja, kui seda kuulda võetakse, on sel halb lõpp. Hilisemad kirjanikud on eeldanud, et sireenid olid kannibalid, põhinedes Kirke kirjeldusel nende kohta.

Vana-Rooma ajaloolane Plinius Vanem.[1] Leonardo da Vinci kirjutas oma märkmikus sireenide kohta järgmiselt: "Sireen laulab nii armsalt, et ta suigutab meremehed magama, ronib seejärel laeva pardale ja tapab magavad meremehed".

Franz Kafka kirjutas lühijutus "Das Schweigen der Sirenen" ("Sireenide vaikus") järgmist: "Nüüd on sireenidel veel suurem surmav relv, kui nende laul, nimelt nende vaikus. Ja kuigi eeldatavasti sellist asja kunagi ei juhtu, on see siiski mõeldav, et keegi on nende laulu eest pääsenud, kuid nende vaikuse eest kindlasti mitte".

Välimus Edit

Sirena de Canosa s. IV adC (M.A.N. Madrid) 01

"Canosa sireen"

Homeros sireenide välimust ei maininud. Ikonograafias on neid esimest korda kujutatud umbes 650 eKr. Neid kujutati esmalt inimpeadega lindudena. Alates aastast 550 eKr kujutati neid tervenisti naise ülakehaga. Vana-Kreekas kujutati neid alati naisepeaga lindudena.

Odysseuse seikluseid kujutavaid Vana-Kreeka vaase on vähe, enamik neist pärineb 3. sajandist eKr. Hilisemal ajal on kujutatud linnujalgadega naisi tiibadega ja ilma. Nad mängivad erinevaid muusika instrumente, eriti harfe. 10. sajandi Bütsantsi entsüklopeedia "Suda" kirjeldab, et nende rindkere ülaosal oli varblase kujutis ja allpool naise kujutis. Teine kirjeldus räägib, et nad olid naise näoga väiksed linnud.[2] Sireenid arvati olevat linnud, kuna neil oli ilus lauluhääl.

Mosaïque d'Ulysse et les sirènes

Vanarooma mosaiik: Odysseus ja Sireenid (Bardo rahvusmuuseum, Tunis, Tuneesia)

Keskaja kirjanduses ja kunstis kujutati sireene inimese ja kala hübriididena. Liber Monstrorum'is esinenud kirjeldusel olid nad meremehi meelitavad naised, kelle alakeha oli kalasabaga. Giovanni Boccaccio kohaselt olid sireenid alates nabast inimkujuga, alakeha oli kala oma, samuti olid neil tiivad. Tänapäeval on neid samastatud merineitsidega.

Kokkupuuted sireenidega Edit

Odysseus Sirens BM E440 n2

Odysseus ja sireenid Vana-Kreeka vaasil, u. 470–480 eKr

Apollonios Rhodoselt kirjutatud vanakreeka eepilises poeemis Argonautika hoiatas Cheiron Iasoni, et Orpheus võib tema reisil vajalik olla. Kui Orpheus kuuleb sireenide laulu, tõmbab ta välja oma lüüra ja mängib palju ilusamini kui sireenid laulavad, varjutades sellega nende laulu. Üks meeskonnaliige, teravate kõrvadega kangelane Butes, kuulis sireenide laulu ja hüppas merre, kuid jumalanna Aphrodite jõudis talle järele ja kandis ta ohutult minema.

Ulysses and the Sirens by H.J. Draper

Odysseus ja sireenid, Herbert James Draper, u. 1909

Esimest korda on sireene mainitud "Odüsseias". Odysseus tundis huvi, mida sireenid talle laulavad, ja Kirke nõuandel andis ta kõigile oma meremeestele mesilasvaha, et nad saaksid sellega oma kõrvad kinni toppida ja sidusid end masti külge. Ta andis oma meestele käsu, et nad seoksid ta tugevalt masti külge ja ei vabastaks teda ka sel juhul, kui ta väga palub. Kui Odysseus kuulis saarele lähenedes sireenide laulu, andis ta meremeestele käsu ennast vabastada, kuid kaaslased järgisid tema õnneks Kirke nõuannet ja sidusid ta veel tugevamini kinni. Kaugemale jõudes sireenide laul neid enam ei mõjutanud.[3]

Mõni Homerosejärgne kirjanik on nentinud, et kui mõnel laeval õnnestub nende saarest kahjustamatult mööduda, peavad sireenid end merre uputama.[4] Ja kui Odysseus neist mööda sõitis, paiskasid nad end seetõttu ise vette ja hukkusid. Samuti on kirjutatud, et jumalate kuninganna Hera veenis sireene asuma võistlusse muusadega, kes laulab kõige ilusamini ongi võitja. Võistluse võitsid muusad ja kiskusid välja kõik sireenide suled ja tegid nendest krooni. Stefanos Bütsantsist kirjutas, et kaotusest ahastuna läksid sireenid näost valgeks ja kukkusid Aptera (tõlkes 'sulgedeta') juures merre, kus nad moodustasid lahte saared, mida kutsutatakse Leukai'ks (tänapäeval Souda saar; tõlkes 'valge').

Kristlik uskumus Edit

4. sajandiks, kui ristiusk oli paganlikud uskumused üle võtnud, kadus uskumus sireenidesse. Kuigi Hieronymus, kes kirjutas Piibli tõlke ladina keelde, Vulgata, kasutas sõna "sireenid".

Varakristlik euhemeristlik tõlgendus mütologiseerunud inimesest sai hoogu Sevilla Isidoruse entsüklopeediast Etymologiae. "Nemad [kreeklased] kujutavad ette tiibade ja küünistega kolme sireeni. Üks neist laulab, teine mängib flööti, kolmas lüürat. Nad tõmbavad lauluga meremehi ligi laevahukule. Vastavalt tõele olid nad prostituudid, kes viisid reisijaid vaessusse ja põhjustasid laevahukke. Neil olid tiivad ja küünised seetõttu, kuna Armastus lendab ja haavab."[5][6]

Sireene kujutati läbi keskaja kristliku kunsti ohtlike kiusatuste sümbolina, keda kehastasid naised. 17. sajandil kinnitasid mõned juudi kirjanikud nende tegelikku olemust. Flaami eksegeet Cornelius a Lapide kirjeldas neid, kui "naist, kelle pilguheit on nagu muinasjutulisel basiliskul, tema võluv hääl on nõiduslik—hääl ja ilu on nagu kokkulepe hävitustöö ja surma vahel."[7]

Ohtliku müütilise naisolevuse temaatikat, kes püüab imeilusa lauluga mehi võrgutada, leiab ka Taani ballaadist "Elvehøj", kus lauljadeks on elfid (haldjad).

John Lemprière kirjutas oma teoses "lassical Dictionary" (1827): "Osad arvavad, et sireenid olid iharad naised Sitsiilias, kes prostitueeritud endeid võõrastele, ja unustasid oma ajaviite ebaseaduslikke rõõme uputades." Väljapaistev kriitik märgib, et sireenid olid suurepärased lauljad. Ta eeldab, et muusika võluga ja lauluga köitsid nad reisijate pilke, kes unustasid täiesti oma kodumaa. Sellised euhemeristlikud tõlgendused unustati 19. sajandi lõpus.

Sarnased olendid Edit

The Kelpie by Thomas Millie Dow

Kelpie

Rusalka Bilibin

Rusalka

  • Alkonost – olend slaavi mütoloogias, linnu keha ja imeilusa naise peaga. Tal on imeilus lauluhääl ja kõik, kes seda kuulevad unustavad kõik, mida teadsid, ja ei taha enam kunagi midagi.
  • Enchanted Moura – laulev ja ilusate pikkade juustega tegelane portugali ja gaeli muinasjuttudes. Ta lubab näidata aarde asukoha neile, kes saavad lahti tema lummast.
  • Hulderskandinaavia folklooris võrgutav metsa olend, metsaneiu.
  • Kelpie – pahatahtlik vetevaim või deemon Šotimaa järvedes (lochides).
  • Melusinekeskaegne tegelane Euroopa folklooris, naiselik vaim värske veega pühades allikates ja jõgedes.
  • Merineitsi – naise ülakeha ja kala sabaga legendaarne veeolend paljude maade folklooris. Neid seostatakse üleujutuste, tormide, laevahukkude ja uppumistega.
  • Najaad – vanakreeka mütoloogia veenümf.
  • Näkkeesti rahvausundis pahatahtlik, enamasti naise kujuga olend, kes elab vees. Näkk meelitab ettevaatamatuid veekogu või kaevu äärde ja püüab neid sinna uputada.
  • Rusalka – slaavi mütoloogias veevaim- või nümf.
  • Selkiehülgenahaga naisolend šoti mütoloogias. Öösiti tulevad ja veest välja, tavaliselt jaanipäeva paiku (St. John Eve), vabanevad hülgenahast ja tantsivad kuuvalgel.

Viited Edit