Samuel Pepys, portree John Hayls (1666)
Täpne jäljed Pepysi päevikusissekandest
Samuel Pepys (23 II 1633 London – 26 V 1703 Clapham, Surrey) oli mereväeametnik ja parlamendiliige, keda nüüd tuntakse tänu tema päevikule, mida ta pidas peaaegu kümme aastat ja mis on oluliseks ajalooallikaks sellest perioodist. Ta pidas päevikut aastatel 1660–1669 ja kirjeldas seal nii oma igapäevaelu kui ka ajaloolisi sündmusi, näiteks 1665.–1566. aasta Londoni katkupuhangut ja Londoni suur tulekahju.
Tema päevikut peetakse Suurbritannia kõige kuulsamaks päevikuks ja Pepysi kõigi aegade suurimaks päevikupidajaks. Selle põhjusteks on tema ausus iseenda nõrkuste kirjeldamisel ning täpsus Briti igapäevaelu ja sündmuste jäädvustamisel. Ajaloolased kasutavad tema päevikut olulise ajalooallikana, et saada ettekujutust elust 17. sajandi Londonis. Kuna ta kirjeldas kõike detailselt, on võimalik saada hea ülevaade 1660. aastate Briti ülemkeskklassi inimeste igapäevaelust. Ta kirjutas ka olulistest muutustest ühiskonnas.
Ta ei kavatsenud oma päeviku sisu teistega jagada ning kasutas kirjutamiseks stenograafiat ja teisi krüpteerimisviise, eriti oma armuafääride kirjeldamisel. Ta kirjutas kõigest ausalt ja avameelselt, oma armukadedusest, kahtlustest, tähtsusetutest muredest ja ka suhetest oma naisega.
Ta lõpetas päeviku kirjutamise 1669, kuna tema nägemine halvenes ja ta kartis, et tuhmi valguse käes kirjutamine ei mõju nägemisele hästi. Oma viimastes kannetes kaalus ta võimalust lasta teistel dikteerimise järgi tema päevikut kirjutada, kuid see oleks rikkunud privaatsuse. Tema hirm oma nägemise kaotuse pärast oli alusetu ja ta elas veel 34 aastat, ilma et oleks pimedaks jäänud, kuid ei jätkanud kunagi päevikukirjutamist.
Kuigi päeviku sisust on selge, et ta ei kavatsenud seda avaldada, on näha, et Pepys tegi pingutusi selle säilimiseks. Ta köitis käsikirjalised lehed kuueks köiteks ja katalogiseeris need oma raamatukogus teiste raamatute seas. Tõenäoliselt kahtlustas ta, et tema päevik võib kunagi kedagi huvitada. Pepysi päevik avaldati esmakordselt 19. sajandil.
Ta oli Londoni Kuninglik Seltsi president aastatel 1684–1686.