Saksamaa kolooniad 1914. aastal
Saksa koloniaalimpeerium (saksa keeles Deutsches Kolonialreich) koosnes aastatel 1884–1919 Saksamaale kuulunud ülemere kolooniatest, sõltlasaladest ja territooriumitest. Saksa koloniaalimpeerium oli omal perioodil Briti ja Prantsuse koloniaalimpeeriumi järel suuruselt kolmas maailmas.
Suurem osa Saksamaa kolooniatest asus Aafrikas. Esimesed alad hõivas Saksamaa Aafrikas aastatel 1884 ja 1885, mil Saksamaa osales samal ajal koos teiste Euroopa riikidega võimuvõitluses Aafrika pärast. 1890. aastatel renditi Qingi dünastialt Jiaozhou (Kiautschou) lahe äärne piirkond ja Qingdao sadamalinn Hiinas ning impeeriumiga liideti valdused Uus-Guineal ja Okeaanias. Järgnevatel aastatel püüdis Saksamaa oma koloniaalvaldusi veelgi suurendada, sh Marokos, mis tõi 1905. ja 1911. aastal kaasa kaks tõsist välispoliitilist kriisi, Kongos, kuhu taheti rajada Saksa Kesk-Aafrika koloonia, Lähis-Idas ning Portugali valduste arvelt (sh Angola ja Mosambiik).[1]
Saksamaa loovutas suurema osa oma koloniaalimpeeriumi territooriumitest Esimese maailmasõja esimestel kuudel. 1919. aastal sõlmitud Versailles' rahulepinguga said Saksamaa kolooniatest Rahvasteliidu mandaadid.[1]
Saksa koloniaalmaad[]
- Aafrikas
- Saksa Ida-Aafrika (1885–1918)
- Saksa Edela-Aafrika (1884–1915)
- Saksa Lääne-Aafrika (1884–1915)
- Okeaanias
- Saksa Uus-Guinea (1884–1914)
- Saksa Samoa (1899–1914)
- Aasias
- Jiaozhou laht (1898–1914)
- Qingdao (1891–1914)
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 Conrad, Sebastian; O'Hagan, Sorcha (2012). German Colonialism: A Short History, Lk. 36–37, Cambridge University Press. ISBN 110700814X.9781107008144.