Robert E. Lee (1863)
Robert Edward Lee (19. jaanuar 1807 Stratford Hall, Virginia – 12. oktoober 1870 Lexington, Virginia) oli USA sõjaväelane, Konföderatsiooni (lõunaosariikide) armee ülemjuhataja Ameerika Ühendriikide kodusõjas. Teda on peetud Konföderatsiooni kõige austatumaks Konföderatsiooni kindraliks.
Tema isa oli Ameerika iseseisvussõja kangelane ja 9. Virginia kuberner Henry Lee III.
1825. aastal astus ta West Pointi sõjaväeakadeemiasse. Aastatel 1829–1861 teenis ta USA armees, osaledes sealhulgas Ameerika-Mehhiko sõjas. 1859. aastal juhtis toona koloneli auastmes Lee rühma merejalaväelasi, kes läksid maha suruma orjuse kaotamise eest võidelnud John Browni jõuku. Brown oli hõivanud Harpers Ferrys USA armee relvalao ning lootis algatada orjade ülestõusu.
Kodusõja eel pakkus president Abraham Lincoln Leele kohta Uniooni armee juhtkonnas, kuid Lee keeldus, sest tema meelest oli mõeldamatu sõdida oma koduosariigi vastu. Kodusõja esimesel aastal oli Lee Konföderatsiooni presidendi Jefferson Davise peamine sõjaline nõustaja. 1862. aastal asus Lee juhtima Põhja-Virginia armeed ja oli selles ametis kuni 1865. aastani. Pärast kaotust 1863. aasta juulis Gettysburgi lahingus pöördus sõjaõnn lõplikult Ühendriikide kasuks ja edaspidi toimus lahingutegevus vaid lõunaosariikide territooriumil. Lee alistus 9. aprillil 1865 põhjaosariikide kindralile Ulysses S. Grantile ja sellega lõppes ka kodusõda.
Pärast kodusõda sai Lee Virginia osariigis Lexingtonis asuva Washingtoni Kolledži (praegune Washingtoni ja Lee Ülikool) presidendiks ja pidas seda ametit kuni surmani 1870. aastal.