FANDOM


Bra alt
Redwood National Park, fog in the forest

Redwoodi rahvuspargi mets

Redwoodi rahvuspark on rahvuspark USA-s California osariigi põhjarannikul. Rahvuspark on saanud nime sealsete ranniksekvoiade järgi (inglise keeles redwoods), mis võivad kasvada üle 100 meetri kõrguseks ja elada üle 2000 aasta vanuseks.

Redwoodi rahvuspargi läheduses paiknevad lisaks osariigi alluvuses olevad Del Norte Coast Redwoods State Park, Jedediah Smith Redwoods State Park ja Prairie Creek Redwoods State Park, mis hõlmavad kokku 560 km². See piirkond moodustab umbes 45% ranniksekvoia ürgmetsade kogupindalast. Lisaks kaitseb rahvuspark teisi põliseid taime- ja loomaliike, rohtlaid, siseveekogusid ja 55 kilomeetrit Vaikse ookeani rannikut.

19. sajandi keskpaigas oli California rannikul ranniksekvoiametsade pindala üle 8000 km². Selle piirkonna põhjaosasse, mida algselt asustasid indiaanlased, hakkas sajandi teisel poolel saabuma arvukalt metsalangetajaid ja pärast kullapalaviku puhkemist kullaotsijaid. Kullakaevandamine hääbus kiiresti ja peagi sai tähtsaimaks tegevusalaks metsalangetus, et rahuldada San Francisco ja teiste suurlinnade nõudlust puidu järele. Pärast mitut aastakümmet kestnud piiramatut lageraiet loodi ranniksekvoiametsade kaitseks esimesed kaitsealad 1920. aastatel. Redwoodi rahvuspark loodi 1968. aastal, kuid selleks ajaks oli 90% ranniksekvoiametsadest langetatud. 1980. aastal võeti rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimistusse.

Geograafia Edit

800x520-USA-EDCP-A-H-R.jpg
Green pog.png
Redwoodi rahvuspargi asukoht USA-s
Redwoodi rahvuspark asub California osariigi hõreda asustusega põhjaosas Oregoni osariigi piiri lähedal Redwood Empire'ina tuntud piirkonnas. Rahvuspark paikneb Del Norte ja Humboldti maakonna alal umbes 400 kilomeetrit suurlinnadest San Franciscost ja Sacramentost põhjas. Lähim suurem linn on Crescent City rahvuspargi põhjaserval. Kuigi linna juures asub lennujaam, on linna elanike arv alla 7000. Rahvuspargi pikkust põhjast lõunasse on 85 kilomeetrit, samas kui suurim laius idast läände on ligi 15 kilomeetrit. Rahvuspargi keskosas on suurim laius on ainult üks kilomeeter.

Pinnamood Edit

Vaikse ookeani rannik asub merepinna kõrgusel. Kaugemal sisemaal tõusevad mäed ligi 1000 meetri kõrguseni ning kõrgeimad tipud on Schoolhouse Peak (944 m) ja Rodgers Peak (837 m). Mõlemad mäetipud on osa Klamathi mägedest.

Kliima Edit

Redwood and fog

Redwoodi metsades esineb sageli udu

Rahvuspargis valitseb mereline parasvöötme kliima, mida mõjutab tugevalt Vaikne ookean. Keskmine õhutemperatuur varieerub rannikul 4–15 °C vahel. Sisemaal on kliima kuivem ning suvel soojem ja talvel külmem. Ranniksekvoiad kasvavad niiske kliimaga ranniku läheduses 2–4 kilomeetri laiusel ribal kuni paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust. Ranniksekvoiadele loob head kasvutingimused suur sademete hulk. Suurem osa sademetest langeb oktoobrist aprillini, kõige enam sajab detsembris ja jaanuaris. Juulis ja augusti sajab samas väga harva. Vaatamata vaid vähesele sademete hulgale suvel, püsib õhk niiskena tänu sagedasele udule. Aastane keskmine sademete hulk sõltub asukohast, ulatudes 630 millimeetrist 3100 millimeetrini.

Püsiv udu on ranniksekvoiadele suvel väga oluline, kuna see aitab puudel õhust hankida vett hankida ja vähendada aurustumist.

Lumi on piirkonnas võrdlemisi haruldane, kuid lumesadu võib esineda kõrgemal kuni 450 meetrit merepinnast. Kuigi rahvuspark paikneb väga külmade talvedega New Yorgist põhjapoolsemal laiuskraadil, siin tänu Vaikse ookeani lähedusele külmasid talvesid ei esine.

Hüdrograafia Edit

Rahvuspark paikneb Klamathi ja Smithi jõe jõgikonnas. Rahvuspark hõlmab Klamathi jõest ainult selle estuaari, kuna see saab alguse rahvuspargi keskosas rahvuspargi kõige kitsamas punktis. Smithi jõgi läbib rahvusparki ainult selle põhjaosas kümne kilomeetri ulatuses. Rahvuspargi lõunaosa läbib Redwood Creek. 41% selle jõgikonnna pindalast asub rahvuspargi alal. Kõik rahvuspargi jõed voolavad Vaiksesse ookeani.

Geoloogia Edit

California põhjarannik, mis hõlmab Redwoodi rahvuspargi ja lähimad rannikualad, on seismiliselt üks kõige aktiivsemaid piirkondi Ameerika Ühendriikide põhiosas. Maismaal või Vaikses ookeanis esineb sageli nõrku maavärinaid, mis võivad põhjustada maalihkeid ja soodustada pinnase erosiooni. Piirkond asub kolme laama kokkupuutekohas, milleks on Põhja-Ameerika, Vaikse ookeani ja Gorda laam. See kokkupuutekoht asub Mendocino neeme juures 160 kilomeetri kaugusel rahvuspargist edelas.

Redwood coast

Rahvuspargi rannik

1990. aastatel esines mööda seda murrangut üle üheksa maavärina, mille võimsuseks mõõdeti Richteri skaalal kuus magnituudi või rohkem. Suure maavärina oht piirkonnas on suur. Rahvuspark tagab selle, et külastajad oleksid võimaliku tugeva maavärina ohust teadlikud. Rannikualad on avatud võimsate maavärinate järel tekkivatele hiidlainetele.

Suurem osa rahvuspargi kivimitest on pärit mesosoikumist. Sellest perioodist pärit settekivimid paiknesid algselt ookeani põhjas ning tõusid maapinnale tänu laamade liikumisele miljoneid aastaid tagasi. Peamised settekivimid on liivakivi, aleuroliit, savikilt ja ränikivi. Väiksemas ulatuses esineb samuti moondekivimeid, näiteks rohekilti. Mõnedes kohtades on jõed loonud liivast, mudast ja kruusast vooluveelisi pinnavorme. Rahvuspargi põhjaosas on ka tertsiaarist ja kvaternaarist pärit kivimeid.

Elustik Edit

Redwoodi rahvuspark on üks kõige tähtsaimaid Põhja-California rannikumetsade ökoregiooni kaitsealasid.

Taimestik Edit

Coastal redwood

Ranniksekvoia

Hinnanguliselt hõlmasid ranniksekvoia ürgmetsad California põhjarannikul kunagi ligi 810 000 hektarit. Tänapäevaks on sellest säilinud ainult 34 000 hektarit, mis moodustab algsetest metsadest 4%. Rahvuspargis paikneb kokku umbes 45% säilinud ranniksekvoia ürgmetsadest. Vaikse ookeani rannikul California ja Oregoni osariigis kasvav ranniksekvoia (Sequoia sempervirens) on lähedalt suguluses mammutipuuga ehk hiidsekvoiaga (Sequoiadendron giganteum), mis kasvab California keskosas.

Ranniksekvoiad on maailma ühed kõige suuremad puud. Redwoodi rahvuspargis kasvab maailma kõrgeim ranniksekvoia ja ühtlasi kõrgeim puu Hyperion. Vanakreeka mütoloogiast tuntud titaani järgi nime saanud puu on 115,92 meetrit kõrge. See avastati alles 2006. aasta suvel. Enne seda loeti maailma pikimaks puuks Humboldt Redwoods State Parkis kasvavat ranniksekvoiat Stratosphere Giant (112,34 m). Prairie Creek Redwoods State Parkis kasvab nime all Tall Tree (112,1 m) tuntud ranniksekvoia, kuid osa selle puu ladvast suri teadete kohaselt 1990. aastatel. Ühe 1991. aastal langenud ranniksekvoia kõrgus olevat olnud 113,4 meetrit. Jedediah Smith Redwoods State Parkis paiknev Lost Monarch on suurima tüvemahuga ranniksekvoia (1205 m³).

Ranniksekvoiad elavad keskmiselt 500–700 aasta vanuseks, kuid on avastatud ka 2000 aasta vanuseid ranniksekvoiasid, millega on need ühed kõige vanimad organismid Maal. Ranniksekvoiad võivad elada erakordselt kaua tänu vastupidavusele haigustele ja metsatulekahjudele. Puud kaitseb paks koor ja kõrge tanniini sisaldus. Ranniksekvoiad eelistavad jõgede läheduses paiknevaid varjulisi mäenõlvu. Põuasel perioodil võib ranniksekvoiade okste tipud kärbuda, kuid sealt võivad hiljem areneda uued puutüved.

Rannikul ookeani vastas suuri puid ei kasva. Liivadüünidel esinevad seahernes Lathyrus littoralis ja tšiili maasikas (Fragaria chiloensis). Kõige lähemal ookeanile kasvab sitka kuusk (Picea sitchensis), mis on kohastunud tugevatele soolastele tuultele. Levinud puuliigiks on ka hariliku ebatsuuga alamliik roheline ebatsuuga ehk ranniku-ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii var. menziesii), mis võib kasvada kuni 90 meetri kõrguseks.

Teised Redwoodi rahvuspargis levinud puuliigid on lõunakiviviljak (Notholithocarpus densiflorus), Menziesi maasikapuu (Arbutus menziesii), suurelehine vaher (Acer macrophyllum), mägiloorber (Umbellularia californica) ja punane lepp (Alnus rubra).

Suurte puude all maapinnal alusmetses kasvavad muuhulgas mustikad, murakad ja kaunis vaarikas (Rubus spectabilis), millest toituvad paljud loomaliigid. Ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanus), suurelehine rodo (Rhododendron macrophyllum) ja läänerodo (Rhododendron occidentale) kasvavad eeskätt ürgmetsades. Vooluveekogude läheduses kasvab mõõk-astelsõnajalg (Polystichum munitum). Kõige levinum taimeliik alusmetsas on oregoni jänesekapsas (Oxalis oregana).

Kõrgematel kõrgustel, kus kliima on kuivem ja ranniksekvoiasid esineb harva, kasvavad lisaks harilikule ebatsuugale, Menziesi maasikapuule ja lõunakiviviljakule tammeliik Quercus chrysolepis ja Jeffrey mänd (Pinus jeffreyi).

Loomastik Edit

Blacky

Baribal

Redwoodi rahvuspargis on kaitse all paljud ohustatud liigid, teiste seas pruunpelikan (Pelecanus occidentalis), mudillaste sugukonda kuuluv kalaliik Eucyclogobius newberryi, valgepea-merikotkas (Haliaeetus leucocephalus), mets-kirjuörd (Brachyramphus marmoratus), kuninglõhe ehk tšavõõtša (Oncorhynchus tshawytscha), tähnikkakk (Strix occidentalis) ja Stelleri merilõvi (Eumetopias jubatus).

Lõhede püüdmine on lubatud ainult põlisameeriklastel. Kevadel võivad nad püüda kuni 70 kala päevas. Valgetest ameeriklastest rannikukalurid, kellele on seatud kalapüügi osas ranged kvoodid, tahavad indiaanlased sellest õigusest ilma jätta. Siiski on ka indiaanlastele seatud oma reeglid ning nad ei tohi kala edasi müüa.

Rahvuspargis elutseb üle 40 liigi imetajaid, muuhulgas baribal (Ursus americanus), puuma (Puma concolor), punailves (Lynx rufus), kanada kobras (Castor canadensis), kanada saarmas (Lontra canadensis), kabehirv (Dama dama), koiott (Canis latrans), mustsaba-hirv (Odocoileus hemionus) ja Roosvelti vapiti (Cervus canadensis roosevelti). Rannikul liivastel randadel või rannaäärsetel kaljusaartel võib kohata kalifornia merilõvi (Zalophus californianus) ja randali (Phoca vitulina). Vaikses ookeanis võib näha delfiini (Delphinus delphis) ja hallvaala (Eschrichtius robustus). Puuõõnsustesse teevad pesa väikeimetajad, kelleks on oravlased, eeskätt Douglase orav (Tamiasciurus douglasii) ja lendorav Glaucomys oregonensis, ning nahkhiirlased, näiteks Eptesicus fuscus.

Pruunpelikan ja ameerika kormoran (Phalacrocorax auritus) on sagedased rannikuäärsetel kaljudel, samas kui kajaklased ja kurvitslased nii ookeani ääres kui ka sisemaal. Rannikul esinevad muuhulgas lõunatirk (Uria aalge), põhja-mustmerisk (Haematopus bachmani), kirdekrüüsel (Cepphus columba), kilatüll (Charadrius vociferus), alaska rüdi (Calidris mauri), kiltkajakas (Larus occidentalis), leeterüdi (Calidris alba), suurtilder (Tringa semipalmata) ja prillvaeras (Melanitta perspicillata). Vooluveekogude läheduses võib kohata jääkoskelit (Mergus merganser), kalakotkast (Pandion haliaetus), kirjuviud (Buteo lineatus), ameerika hallhaiguri (Ardea herodias) ja põhja-kuningkalur (Megaceryle alcyon). Metsas pesitsevad ruskselg-tihane (Poecile rufescens), lääne-metskäblik (Troglodytes pacificus), tutt-sininäär (Cyanocitta stelleri) ja tähnikkakk.

Roomajatest ja kahepaiksetest on levinud kaelusmadu (Diadophis punctatus), salamandrid Batrachoseps attenuatus, Dicamptodon ensatus ja Taricha granulosa, konlane Rana aurora, kärnkonlane Anaxyrus boreas ning kärniguaanlane Sceloporus occidentalis. Jõgedes elab palju kalaliike, muuhulgas kuninglõhe, kisutš (Oncorhynchus kisutch) ja vikerforell (Oncorhynchus mykiss).

Merepõhjas elavad erinevad limused ja koorikloomad, kuid samuti meriroosilised, näiteks Anthopleura xanthogrammica.

Metsatulekahjud Edit

Metsatulekahju on maapealsete ökosüsteemide lahutamatuks osaks. Sellel on suur ökoloogiline tähtsus ning metsatulekahjude puudumine võib mõnel juhul ökosüsteemile isegi halvasti mõjuda. Metsatulekahjud likvideerivad surnud või mädanenud taimset materjali ning rikastavad metsapinda toitainetega. Enne asunike saabumist esinesid enamasti välgulöögi tekitatud metsatulekahjud iseloomulik põlemise sagedusega. 19. sajandi teises pooles saabunud angloameeriklased hakkasid metsatulekahjusid majanduslike huvide tõttu piirama.

Metsalangetajad püüdsid metsatulekahjusid kustutada juba varases staadiumis, et takistada nende levimist suurele maa-alale. See tõi looduslikku tulerežiimi kaasa muutused, mis mõjusid ökosüsteemile halvendavalt. Alles 1970. aastatel tehtud uuringutes leiti, et metsatulekahjudel on metsade ökoloogilises tasakaalus oluline roll. Pärast seda on tehtud kontrollitud metsatulekahjusid. Samuti on loodud metsatulekahjude majandamisplaan. Kontrolli alt väljunud metsapõlengute korral pakub tulekahjude kustutamiseks lisaabi tuletõrjujate ja varustuse näol riiklik National Interagency Fire Center.

Rahvusparkides on metsatulekahjud olulised kohaliku taimestiku kaitseks invasiivsete liikide eest. Samuti aitavad need piirata metsade levikut rohumaadele, mis pakuvad elupaiku vapitidele ja hirvedele. Metsatulekahjus hävivad suurte ranniksekvoiadega konkureerivad taimeliigid, samas kui ranniksekvoiasid kaitseb metsapõlengu eest paks koor.

Ajalugu Edit

Yurok plankhouse05

Rekonstrueeritud traditsiooniline jurokide elamu, mis on ehitatud ranniksekvoia puidust

Enne eurooplaste saabusid laiusid Põhja-California rannikul tohutud ranniksekvoiade metsad ligi miljonil hektaril. Selles piirkonnas elasid ligi 3000 aastat erinevad indiaanihõimud, teiste seas jurokid, tolovad, šastad, karokid, chilula'd ja vijotid. Nad toitusid metsloomadest, püüdsid ookeanist ja jõgedest kalu ning korjasid metsast seemneid, puuvilju ja marju. Indiaanlased olid loodusega vaimselt seotud. Oma elamuid ehitasid nad mahalangenud ranniksekvoiade puidust.

1852. aastal korraldatud rahvaloendus märkis, et kõige rohkearvulisem oli jurokide hõim, kuhu kuulus 2500 indiaanlast, kes olid jagatud 55 küla vahel. Nad kasutasid rohkeid ranniksekvoiasid, valmistades nende puidust laudasid, mida kasutati elamute ja paatide ehitamiseks.

Yurok basketweaver

Juroki naine

Alates 16. sajandist külastasid Põhja-California rannikupiirkonda hispaania, inglise ja vene maadeavastajad, kes tegid indiaanlastega kaubavahetust. Teadaolevalt esimese eurooplasena uuris Põhja-California sisemaa piirkonda 1828. aastal Jedediah Smith.

1850. aastal avastati Trinity jõe kaldal kulda, mille järel puhkes piirkonnas kullapalavik. Piirkonda hakkas saabuma kullaotsijaid ja metsalangetajaid. Peagi tekkisid valgete asunike ja indiaanlaste vahel konfliktid, indiaanlaste kallal kasutati vägivalda ja nad tõrjuti oma põlistelt elupaikadelt välja. 19. sajandi lõpuks oli säilinud kolmandik jurokite algsetest küladest ning 1920. aastatete alguseks olid chilula'd hõimu liikmed hävitatud või olid nad sulandunud teiste hõimudega. Asunikud langetasid suuri ranniksekvoiasid, et ehitada nende puidust hooneid. Metsalangetusega olid asunud tegelema ka paljud endised kullaotsijad.

1910. aastate alguseks oli lagedaks raiutud juba suured alad ja metsaraie jätkus murettekitava hooga. Selle tõttu otsustasid looduskaitsjad ja metsade seisukorrast huvitatud kohalikud elanikud teha midagi allesjäänud puude kaitseks. 1911. aastal tegi California esindaja USA Esindajatekojas John E. Raker esimese poliitikuna ettepaneku ranniksekvoiade looduskaitse alla võtmiseks. Kongressis ta aga selleks toetust ei leidnud.

1918. aastal asutati mittetulundusühing Save-the-Redwoods League, mis seadis eesmärgiks ranniksekvoiade kaitsmise. 1920. aastatel osteti metsaraiefirmadelt maatükid ja rajati esimesed kaitsealad. Samal ajal oli valmimisel maantee Route 101, mis võimaldas piiramatut ligipääsu ranniksekvoiadele.

Painted Ladies San Francisco1

19. sajandi lõpul ehitati San Franciscos hooneid ranniksekvoiade puidust

Suur nõudlus puidu järele Teise maailmasõja ajal ja selle järgnenud ehitusbuum lükkasid rahvuspargi loomist edasi. Save-the-Redwoods League'i, looduskaitseorganisatsiooni Sierra Clubi ja Riikliku Geograafiaseltsi (National Geographic Society) ühised jõupingutused kulmineerusid lõpuks 1960. aastatel. Selleks ajaks oli umbes 90% ürgmetsadest jõutud maha raiuda. Redwoodi rahvuspargi kuulutas välja 2. oktoobril 1968 president Lyndon Johnson. Save-the-Redwoods League'il õnnestus osta üle 100 000 aakri (400 km²) maad, mis olemasolevatele kaitsealadele lisati. 1978. aastal laiendati Redwoodi rahvusparki keskkonnakaitsjate toetusel, kuid metsalangetajate ja metsaraiefirmade vastumeelel veel 48 000 aakri (190 km²) võrra, kuid ainult viiendiku sellest hõlmasid ürgmetsad. 1994. aastal otsustasid Rahvuslik Pargiteenistus (National Park Service) ja California Department of Parks and Recreation rahvuspargi ja kolm osariigi alluvuses olevat kaitseala liita.

1980. aastal võeti Redwoodi rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimistusse. Rahvuspark on tuntud nii oma looduslike aarete kui ka eelajaloolise pärandi poolest. Rahvuspark on osa palju suuremast biosfäärikaitsealast, mida tunnustas 30. juunil 1983 UNESCO.

Haldus Edit

US-NationalParkService-ShadedLogo

Rahvusliku Pargiteenistuse logo

Rahvusparki haldavad Ameerika Ühendriikide Siseministeeriumile alluv Rahvuslik Pargiteenistus (National Park Service) ja California Department of Parks and Recreation. Rahvuspargi eelarve oli 2013. aastal 8,2 miljonit dollarit.[1] Rahvuspargis töötab umbes 100 püsitöötajat ja 75 ajutist töötajat. Lisaks panustavad rahvuspargi heaolusse paljud vabatahtlikud.

Nii Rahvuslik Pargiteenistus kui California Department of Parks and Recreation kaitsevad rahvuspargi unikaalset ökosüsteemi ja selle kultuurilisi väärtusi. 1978. aastal rahvuspargiga liidetud alad olid selleks ajaks juba ekspluateeritud, kuid pärast on püütud seda ala uuesti metsaga katta. Vanad raieteed on kaotatud, et taastada metsade algne väljanägemine. Neile aladele on aga levinud paljud võõrliigid. Samuti on võõrliigid võimust võtnud rannikuäärsetel aladel, seahulgas liivadüünidel ja niitudel, kuna metsatulekahjusid piirati kuni 1980. aastateni ulatuslikult. Metsatulekahjude majandamisplaan võimaldab praegu kontrollitud metsapõlengutega rahvuspargi alad muuta tagasi algsesse olekusse. Kuna kõige esimesena ja kõige suuremas ulatuses langetati ligipääsetavad metsad ja seejärel kaugemad metsad, isoleeriti suured ranniksekvoiasalud üksteistest, mõnikord isegi mitme kilomeetriga. Kulub palju aastaid, enne kui terviklik ranniksekvoiamets on taastunud.

Osad kunagised raieteed on jäetud alles ning nende kaudu on võimalik rahvuspargi erinevatele osadele ligi pääseda. Paljud teed ei vasta aga praegustele ohutusstandarditele, kuid rahvuspargil napib raha nende parandamiseks. Rahvuspargi töötajad mõõdavad rahvuspargi õhu- ja veekvaliteeti, seiravad ohustatud liike ja teevad koostööd California Coastal National Monument'iga, mida haldab Maahaldusbüroo. Rahvuspargi keskus asub Crescent City linnas. Rahvuspargi piirkonna majandus tugines pikka aega metsaraiest. Tänapäeval toetub majandus suuresti turismile.

Turism Edit

Rahvuspargis ei ole ühtegi hotelli ega majutusasustust. Kõige lähemad majutusasutused rahvuspargile asuvad Crescent Citys põhjas ning Arcatas ja Eurekas lõunas. Rahvuspark paikneb poolel teel San Francisco ja Portlandi linna vahel. Mõlemat linna teenindavad rahvusvahelised lennujaamad. Crescent City linna juures asub väiksem Del Norte maakonna lennujaam. Rahvusparki läbib maantee Route 101. Rahvuspargi lähedal asub Smith Riveri riiklik puhkeala, mis on osa Six Riversi metsakaitsealast. Rahvuspargis on kokku kolm külastuskeskust. Külastuskeskustes algad giidiga matkad ja mitmel pool rahvuspargis asuvad piknikualad, mis on ligipääsetavad sõiduteede kaudu.

Redwoodfallentree

Ranniksekvoiamets

Rahvuspargis on võimalik telkida. Osad telkimisalad on ligipääsetavad teede kaudu, kuid föderaalmaal asuvatele telkimisaladele saab jõuda ainult matkateee kaudu. Telkimine on lubatud ainult vastavatel telkimisaladel, välja arvatud Redwood Creeki kruusasel kaldal.[2] Telkimiseks on vaja hankida luba ning ligipääsu telkimisaladele ülekoormuse vältimiseks reguleeritakse. Selleks, et võimaldada telkimist võimalikult paljudele inimestele, on lubatud telkimisplatsil telkida kuni viis ööd järjest ja kuni 15 päeva aastas. Matkajad ja telkijad on kohustatud ära koristama kogu prügi, mille nad tekitavad.

Rahvuspargis on kokku 320 kilomeetrit matkaradu, kuid osa neist ei ole vihmaperioodil võimalik kasutada, sest jõed võivad olla üleujutatud. Aasta läbi on matkarajad sageli niisked ning matkajad peavad olema ette valmistunud vihmaseks ilmaks ja külastuskeskustest hankima teavet matkaradade seisundi kohta.

Rahvuspargis on populaarsed ratsutamine ja mägijalgrattaga sõitmine, kuid seda vaid kindlatel radadel. Mererannikul ja järvedes on võimalik tegeleda kajakisõiduga. Kajaki- ja kanuusõitjate seas on populaarne Smithi jõgi, mis on kõige pikem paisutamata jõgi Californias. Kalapüügiks, eriti lõhe- ja forellipüügiks, on kõige paremad Smithi ja Klamathi jõgi. Kalapüügiks on vaja California osariigi kalastusluba. Küttimine ei ole rahvuspargis lubatud, küll aga lähedal asuvatel metsakaitsealadel.

Lähimad teised tähtsamad kaitsealad Redwoodi rahvuspargile on Crater Lake'i rahvuspark (225 km kaugusel), Oregoni koobaste rahvusmonument (100 km), Lasseni vulkaani rahvuspark (375 km) ja Lava Bedsi rahvusmonument (400 km).

Populaarkultuuris Edit

Tänu väga iseäralikule maastikule on rahvusparki kujutatud paljudes filmides. Filmis "Tähtede sõda: osa VI – Jedi tagasitulek" ("Star Wars: Episode VI – Return of the Jedi"; 1983) esineva metsase kuu Endori stseenid filmiti Humboldti maakonna põhjaosas asuvas rannikusekvoiade salus, kuid suurem osa filmisest leidis aset California ranniku põhjatipu lähedal riigi- ja erametsades. Lisaks on Humboldti maakonna metsades toimunud muuhulgas filmide "The Big Trees" (1952), "E.T. - sõber kaugelt" ("E.T. the Extra-Terrestrial"; 1982), "Jennifer 8" (1992), "Viirus" ("Outbreak"; 1994) ja "Jurassic Park 2: Kadunud maailm" ("The Lost World: Jurassic Park"; 1997) võtted. Redwoodi rahvuspargist räägib 1967. aastal parima lühidokumentaalfilmi Oscari pälvinud film "The Redwoods".

Ameerika ühe kõige tuntuma folklaulja Woody Guthrie laul "This Land Is Your Land" viitab ranniksekvoiametsadele kui Ameerika Ühendriikide ühele tulipunktidele.

Sequoia sempervirens Redwood National Park panorama

Redwoodi rahvuspargi panoraamvaade

ViitedEdit

Kirjandus Edit

Välislingid Edit