| Rändtuvi | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 Emane rändtuvi (foto 1896 või 1898)
| ||||||||||||||
| Kaitsestaatus | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Ectopistes migratorius (Linnaeus, 1766) |
Rändtuvi (Ectopistes migratorius) on tuvilaste sugukonda kuuluv väljasurnud linnuliik.
Rändtuvi nimi tuleneb tema ladinakeelsest nimest, mis osutab sellele, et lind on rändlind. Pikka aega arvati, et temaga morfoloogiliselt sarnanev händ-ruugetuvi (Zenaida macroura) on tema lähim sugulasliik ning neid aeti mõnikord üksteisega segamini, kuid geneetiliste analüüside põhjal on leitud, et rändtuvi on lähemalt suguluses pigem perekonnaga Patagioenas kui Zenaida.
Rändtuvil esines suguline diformism nii suuruses kui ka värvuses. Isane oli 39–41 cm pikk, tema keha ülemine osa oli peamiselt hallikas, alumine osa oli heledam, lisaks olid tal kaelal pruunikad suled ja tiibadel mustad täpid. Emane oli 38–40 cm pikk ning tema värvus oli isasest tuhmim ja pruunikam. Noorlinnud sarnanesid emasega.
Ta oli Põhja-Ameerikas endeem. Ta elutses peamiselt Põhja-Ameerika kesk- ja idaosa heitlehistes metsades, kuid teda kohati ka mujal. Ta pesitses peamiselt Suure järvistu piirkonnas. Rändtuvid liikusid rändeteedel tohututes parvedes, nad otsisid pidevalt toitu, peavarju ja pesitsuskohti.
Rändtuvide parv. Illustratsioon Frank Bond (1920).
Rändtuvi oli 19. sajandi alguses Põhja-Ameerika üks levinumaid linnuliike. Tema suurim populatsioon hinnanguliselt ulatuda 3–5 miljardini, millega ta olla kõige arvukam linnuliik Maal. Ameerika ornitoloog Arlie W. Schorger on arvanud, et rändtuvid võisid moodustada kolmandiku kõikidest Ameerika Ühendriikides pesitsevatest lindudest. 1866. aastal vaadeldi Lõuna-Ontarios ühte rändtuvide parve, mis oli üks kilomeeter pikk ja 500 meetrit lai ning milles oli 3,5 miljardit lindu. Selline parv võis hõlmata väga suure osa linnu kogu tolle aja populatsioonist. Suurem osa hinnanguid põhineb üksikutel rändkolooniatel. Sel ajal võis amatöör jahimees ühe lasuga alla lasta kuus lindu. Rändtuvi ei olnud kogu aeg nii arvukas ning tema populatsiooni suurus kõikus aastati väga palju.
Isane rändtuvi
Rändtuvi võis lennata väga kiiresti – kuni 100 km/h. Ta toitus taimede viljadest ja selgrootutest.
Rändtuvisid küttisid juba indiaanlased, kuid nende küttimine intensiivistus pärast eurooplaste saabumist, eriti 19. sajandil. Rändtuvi liha oli odav, kuna teda kütiti tohutul hulgal mitu aastakümmet. Linnu arvukuse vähenemisele ja hilisemale väljasuremisele avaldasid mõju mitmed teised tegurid, muu hulgas suurte pesitsuskolooniate kahanemine, mis oli hädavajalik linnu säilimiseks, ja laialdane metsaraie, millega hävisid linnu elupaigad. Lisaks toimus allesjäänud metsade killustumine ja vanade puude raie. Samuti halvendas olukorda metsades liikuvad kodustatud sead, kes sõid rändtuvidega sama toitu ning sigade säästmiseks tuli rändtuvisid peletada või hävitada.[2]
Kuni 1870. aastateni langes tema arvukus aeglaselt, kuid see hakkas kiiresti kahanema 1870.–1890. aastatel. Viimast korda olevat lindu looduses tabatud 1900. aastal. Arvatavasti viimane rändtuvi Martha suri 1. septembril 1914 Cincinnati loomaaias. Linnu hävitamist on kirjeldatud kui ühe suurima ja arutuma inimkonna põhjustatud väljasuremisena.
Rändtuvist on säilinud vaid mõni üksik fotod vangistuses kasvanud lindudest ja mõned topised muuseumides.[2]
Viited[]
- ↑ http://www.iucnredlist.org/details/22690733/0 (vaadatud 1.9.2017)
- ↑ 2,0 2,1 "Rändtuvi Martha lugu". Tiirutaja. Detsember 2014