Psühhedeelne pop (psychedelic pop) on popmuusika žanr, mis sisaldab psühhedeelsele muusikale iseloomulike jooni.
See arenes välja 1960. aastate teisel poolel Suurbritannias ja USA-s. Suurimad psühhedeelset popmuusikat mõjutanud heliteosed olid The Beatlesi "Revolver" (1966) ja "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" (1967) ning The Beach Boysi "Pet Sounds" (1966).
Psühhedeelsele popile iseloomulike elementide hulka kuulusid moonutatud kitarrimäng, helilindiga manipuleerimine, salvestiste tagurpidi esitamine, The Beach Boysi stiilis harmooniad ja iseloomuliku pillina sitar, mille kõigiga püüti edasi anda psühhedeelikumide tarbimisest tekkivat hallutsinatoorset mõju. Psühhedeelse popi laulud säilitasid siiski poplauludele omase struktuuri ja meeldejäävuse.[1]
Kuulsamad psühhedeelse popi näited on The Beach Boysi "Good Vibrations" (1966), The Beatlesi "Penny Lane" ja "Strawberry Fields Forever" (mõlemad 1967), Pink Floydi "Arnold Layne" ja "See Emily Play" (mõlemad 1967), The Zombiesi "Odessey and Oracle" (1968), Strawberry Alarm Clocki "Incense and Peppermints" (1967), The Monkeesi "Pleasant Valley Sunday" (1967), Harry Nilssoni "Me and My Arrow" (1971), The Movei "I Can Hear the Grass Grow" (1967), Donovani "Mellow Yellow" (1966) ning The Lemon Pipersi "Green Tambourine" (1967).[1]
Kui psühhedeelne rokk ja psühhedeelne folk taandusid 1960. aastate lõpuks, jäi psühhedeelne pop põhihoovuse muusikasse veel ka 1970. aastate alguseks.
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 Psychedelic Pop. allmusic.com. Vaadatud 19.5.2020