Prantsuse ja indiaanisõda (1754–1763) oli Seitsmeaastase sõja tanner Põhja-Ameerikas Briti Ameerika ja Uus-Prantsusmaa kolooniate vahel, mõlemaid pooli toetasid sõjaüksused emamaadest ja põlisameeriklastest liitlased. Sõja puhkedes oli Prantsuse Põhja-Ameerika kolooniate elanikkond ligi 60 000, samas kui Inglise Põhja-Ameerika kolooniates elas kaks miljonit inimest. Väiksearvulist Prantsuse väge sõltus osaliselt indiaanlastelt. Emamaad kuulutasid sõja algust 1756.
Sõjategevus toimus pms Uus-Prantsusmaa ja Briti kolooniates Virginiast Nova Scotiani. Sõda algas vaidluse üle kontrolli eest Allegheny ja Monongahela jõe liitumiskohas ning Prantsuse kindlustises Fort Duquesne. Konflikt arenes 1754. aasta mais Jumonville Gleni lahinguks, milles Virginia 22-aastane komandör George Washington tegi Prantsuse patrullile varitsusrünnaku.
1755 kohtusid kuus koloniaalkuberneri Põhja-Ameerikas kindrali ja äsjasaabunud Briti armee komandöriga Edward Braddockiga, ning plaanisid neli-viis rünnaku korraldamist Prantsusmaale. Kõik need rünnakud aga ebaõnnestusid ja Braddocki suurim jõupingutus lõppes katastroofiga, kui ta sai Monongahela lahings 9. juulil 1755 lüüa ja suri mõni päev hiljem. Brittide sõjategevused aastatel 1755–1757 Pennsylvania ja New Yorgi provintsis ebaõnnestusid halva juhtimise, sisese eralduse ning tõhusa Kanada, Prantsuse ja indiaanlaste armee toimimise tõttu. 1755. aasta juunis hõivasid britid Nova Scotia ja Akaadia piiril Fort Beauséjouri kindluse, veidi hiljem alustasid britid akadide väljatõrjumist. Väljasaatmise algatas ülemjuhataja Põhja-Ameerikas William Shirley ilma Suurbritannia korralduseta.