FANDOM


Bra alt
Polynésie française (prantsuse)
Pōrīnetia Farāni (tahiti)
Flag of French Polynesia.png
French Polynesia on the globe (French Polynesia centered).png
PealinnPapeete
Ametlikud keeled prantsuse
Pindala
 -  Kogupindala 4167 km2
Rahvaarv
 -  Rahvaarv 268 270 (2012)

Prantsuse Polüneesia on Prantsuse ülemereühendus Okeaanias Polüneesia saarestikus. Prantsuse Polüneesia koosneb viiest saarestikust 121 saarega, millest 76 on asustatud. Osa saartest on vulkaanilised ja kõrgete mägedega, teised on madalad atollid. Suurem osa elanikest elab Seltsisaarte rühma kuuluval Tahiti saarel, kus asub ka pealinn Papeete.

Prantsuse Polüneesia põliselanikud, polüneeslased, saabusid saarele ajavahemikus umbes 200 eKr–400 pKr. Esimesed eurooplased jõudsid saartele 16. sajandi esimesel poolel. 18. sajandi lõpust hakkas saartele saabuma misjonäre ja 19. sajandil võttis saared üle Prantsusmaa. Aastatel 19661996 viidi Tuamotu saartel, Moruroa ja Fangataufa atollil läbi tuumakatsetusi.

Geograafia Edit

Tahiti ISS007 14626

Tahiti satelliidipilt. Sellelt paistab selgelt välja Tahiti kaks osa, mis on ühendatud kitsa maakitsusega. Vasakul on Tahiti Nui, kus asub ka enamik saare asustusest. Paremal on väiksem Tahiti Iti.

Prantsuse Polüneesia asub keset Vaikset ookeani. See koosneb 121 saarest ja atollist, mis asuvad laiali 2000 km pikkusel ja viie miljoni km2 suurusel territooriumil. Kohaliku valitsuse tegelik pindala on 4167 km2, millest moodustab maismaa 3827 km2 ja merepindala 340 km2. Põhjapoolseim punkt asub Markiisaarte hulka kuuluval asustamata leetseljakul Motu One. Lõunapoolsem koht on asustamata Marotiri kivised saared. Läänepoolsemad punktid on Tuulealustel saartel asuv Manuae ja Tubuai saarte hulka kuuluv Îles Maria. Prantsuse Polüneesia idapoolseim koht on Temoe atoll. Prantsuse Polüneesia asetseb kolmes ajavööndis. Prantsuse Polüneesiast jäävad põhja Kiribatile kuuluvad Line'i saared ja USA-le kuuluv Jarvise saar. Läänes asuvad Cooki saared ja idas Suurbritanniale kuuluv Pitcairn.

MontAorai-20080111-002

Tahiti ja Seltsisaared on vulkaanilise tekkega ja kõrged. Pildil on Tahiti üks kõrgemaid mäetippe Aorai (2066 m).

Prantsuse Polüneesia koosneb viiest peamisest saarerühmast, milleks on Tubuai saared, Gambier' saared, Markiisaared, Seltsisaared ja Tuamotu saared. Seltsisaarte hulka kuuluva Tuulepealsed saarte suurimal saarel Tahitil asub Prantsuse Polüneesia pealinn Papeete. Saarte kõrgeim koht on Tahiti keskosas asuv Mont Orohena (2241 m). Prantsuse Polüneesia suurim ja maailma üks suurimaid atolle on Tuamotu saartel asuv Rangiroa.

Prantsuse Polüneesia viis suurimat linna on 2007. aasta seisuga Faa'a (29 851 elanikku), Papeete (26 017), Puna'auia (25 441), Pirae (14 475) ja Mahina (14 369).

Kliima Edit

Prantsuse Polüneesial valitseb soe troopiline kliima. Kirdest ja kagust puhuvad hooajati passaattuuled. Talvekuudel, aprillist oktoobrini valitseb kuiv kliima ja kagust puhuvad tuuled muudavad ilma külmaks. Kõige külmemad kuud on august ja juuli. Novembrist märtsini kestab vihmaperiood, kui temperatuur on kõrgem ja sajab tugevalt. Vihmaperioodi ajal võib esineda orkaane. Saarte vahel on klimaatilised erinevused üsna väiksed. Lõunas, Tubuai saartel, on kuivaperioodil õhutemperatuurid madalamad. Põhja pool, Markiisaartel, kestab kuivaperiood augustist detsembrini. Tuamotu saared on madalad ja seetõttu sajab seal vähem. Vulkaanilistel saartel, nagu Tahiti, Moorea ja Bora Bora, esineb mikrokliima sõltuvalt asukohast ja kõrgusest. Idapoolsemad rannikud on avatud enam passaattuultele ja seetõttu on seal aastane sademete hulk suurem.

Loodus Edit

Tiare Maori

Prantsuse Polüneesia rahvuslill polüneesia gardeenia

Prantsuse Polüneesia vulkaaniliste saarte viljakal pinnasel kasvab palju erinevadi taimeliike, nt harilik papaia, tähtviljapuu, india mangopuu, avokaadopuu, harilik guajaavipuu, pomelipuu ja harilik rambutanipuu. Enne inimeste saabumist piirdus taimestik taimedega, mille seemned saarele sattusid, nt tuule, mere või lindude väljaheidete kaudu. Polüneesia asunikud tõid kaasa uusi kultivare ja eurooplaste tulles oli liigirohkus suurenenud. Tuntumad aiataimed on bugenvillea, Beesi jasmiin, samuti rahvuslill polüneesia gardeenia. Vaesema pinnasega atollidel domineerib kookospalm. Kõrgemates kohtades kasvab hästi säilinud pilvemets, kus leidub palju endeeme. Seal kasvab palju sõnajalgtaimi.

Esimesed asukad tõid endaga kaasa sead, kanad, koerad, roti Rattus exulans'e ja väikseid gekolasi. Hiljem tõid eurooplased oma laevadega rändroti. Lisaks on saartel mitut liiki pistesääskesid, prusskaiad, herilasi ja hulkjalgseid. Peaaegu pool maismaaliikidest on sissetoodud ja nad ohustavad mitmeid pärismaiseid liike. Saarte linnustik on mitmekesine ja endeeme on üle 20. Tavalisemad on haldjastiir ja Indoneesiast sissetoodud maina.

Himantura fai tahiti

Astelrailane Himantura fai Tahiti ranniku lähedal

Prantsuse Polüneesias on väga rikas mereelustik. Saarte rannikul elab mitut liiki haisid, sh musttipp-riffhai, valgetipp-riffhai, ammhai ja hall-rifihai, mis on tavalisem Tuamotu saartel. Suuremaid mereloomi võib kohata juulist novembrini Tahiti, Moorea ja Rurutu rannikul. Delfiine, eriti koon-eeldelfiine, leidub vetes aastaringselt. Eriti palju on limuseid. Kokku on 320 teoliiki, kes elavad vaid Prantsuse Polüneesial. Korallrahudel elab sadu kalaliike, nt värvilisi papagoikalu. Inimesel ohtlikest mereloomadest leidub Conidae tigusid ja kivikala.

Keskkonnaprobleemid Edit

Moruroa atoll

Moruroa atolli satelliitfoto

Prantsuse Polüneesia on olnud mures seoses Prantsuse korraldatud tuumakatsetuste pärast Moruroa ja Fangataufa atollil ning võimaliku kiirguse lekkele ümbritsevatele aladele. See aeglustas ka keskkonnapoliitikat turismi valdkonnas, kuna turism on Prantsuse Polüneesia peamine sissetulekuallikas.

Prantsusmaa viis Prantsuse Polüneesial tuumakatsetusi läbi aastatel 1966–1996. Alžeeria iseseisvus 1960. aastate alguses sundis Prantsusmaa eemalduma tuumakatsetustest Saharas. 1963 valiti uuteks katsealadeks Moruroa ja Fangataufa atollid Tuamotu saarestikus Prantsuse Polüneesias. Esimene tuumakatsetus viidi läbi atmosfääris 1966. aastal. Alates sellest ajast sai tummaprogrammist oluline osa Prantsuse Polüneesia majanduses. Tuumakatsetuse läbiviimine atmosfääris keelustati lepinguga 1963. aastal, millele aga Prantsusmaal allakirjutanud ei olnud. 1981. aastast alates viidi tuumakatsetusi kasvava rahvusvahelise vastuseisu tõttu läbi maapinnal. Vastuseis tuumakatsetuste korraldamisele Vaiksel ookeanil suurenes ja 1985 lasid Prantsuse luureteenistuse agendid põhja Greenpeace'i traaleri Rainbow Warrior.[1] 1995 teatas Prantsusmaa teostada tuumakatsetusi maa all, mis tõi kaasa ülemaailmse protestilaine. Katsed lõpetati 1996. aastal. Keskkonnale kahju tekitavad tuumakatsetused olid keelustatud juba aastatid, kuid 1999 tehtud uuring aga näitas, et radioaktiivset materjali on lekkinud põhjavette ja ilmselt ka ümbritsevatele aladele.

Ajalugu Edit

Varajane ajalugu ja esimesed kokkupuuted eurooplastega Edit

Marae, Raiatea 2

Marae on ristkülikukujuline kivi, mida ümbritseb kividest piir. Neil tähistati erinevaid tseremooniaid ja kogukonna üritusi. Pildil on kujutatud Raiatea saarel paiknevat Taputapuatea maraet

Polüneeslased asusid Prantsuse Polüneeslasle arvatavasti aastatel 200 eKr–400 pKr. Polüneeslastel oli arvatavasti kokkupuuteid lõunaameeriklastega, kuna Polüneesia piirkonnas kasvatati bataati juba enne eurooplaste saabumist. Esimesed Euroopa maadeavastajad saabusid 16. sajandil, kuigi suuremad ekspeditsioonid algasid piirkonnas 18. sajandil. Esimese eurooplasena saabus saartele Hispaania lipu all sõitnud Portugali maadeavastaja Fernão de Magalhães, kes külastas 1520. aastatel Puka-Puka saart. Hispaanlane Álvaro de Mendaña de Neira külastas Terra Australise otsingutel 1595. aastal Markiisaari. Magalhães võttis saarestiku üle koos põlisrahva verega ja umbes 200 inimest tapeti. De Neira meeskonda kuulunud Pedro Fernandes de Queirós naasis 1606. aastal saartele tagasi ja nägi Tuamotut.

Eurooplaste tegevus suureneb Edit

Mutiny HMS Bounty

Maal Bounty mässust. Kapteni vastu ülestõusnud mässulised lahkuvad keset ookeani laevalt. Robert Doddi maal (1790)

Inglise maadeavastaja Samuel Wallis külastas 1767. aasta juunis Tahiti saart ja nimetas selle ümber Kuningas George'i saareks. Seda nime ei kasutatud aga kunagi. 1768. aasta aprillis saabus Tahitile prantslane Louis Antoine de Bougainville. Ta ei teadnud, et Wallis on sinna juba jõudnud ja võttis selle oma valdusse. Briti maadeavastja James Cook külastas Tahiti 1769. aastal, kus ta tegi Kuningliku Seltsi ülesandel astronoomilisi mõõtmisi. Sel ajal kasutasid eurooplased Polüneesiat navigeerimiseks Vaikse ookeani saartel. Näiteks võttis Cook 1769. aastal pardale polüneeslasest navigaatori ja tõlgi Tupaia edasiseks teekonnaks Uus-Meremaale. Osal teejuhtidel õnnestus maadeavastajatega ka Euroopasse jõuda, nt jõudis Ahutoru 1768 esimese prantsusepolüneeslasena Euroopasse, kui Bougainville'i ta reisil Pariisi tõi, ja Omai 1773. aastal Cooki ekspeditsiooni tagasi pöördudes Suurbritanniasse. Hispaanlane Domingo de Bonechea kuulutas Tahiti 1770. aastate alguses Hispaaniale, kes tõi saarele kaks misjonäri, kel aga ei õnnestunud saare rahvast usku pöörata. Bonechea suri Tahtil aastal 1775, ega suutnud saart lõpuks püsivalt Hispaaniaga ühendada. 1789. aastal toimus Inglise purjelaeval HMS "Bounty" kuulus Bounty mäss, kui laev oli tagasiteel Tahitist Kariibi merele.

Polüneesia ühiskond ei tundnud kirja, tõekspidamisi ja teadmisi anti edasi suuliselt. Kokkupuuted eurooplastega tõid Polüneesia ühiskonnas kaasa suuri muutusi. Polüneeslased ei kasutanud metalli ja eurooplaste tulek tähendas uue tehnoloogia kasutuselevõttu. Kivist ja puidust tööriistad vahetati välja metallist tööriistadega. Enne eurooplaste saabumist ei olnud piirkonnal kindlat juhti, kuid hõimud võitlesid mõjuvõimu pärast üksteisega. Eurooplaste saabudes muutusid traditsioonilised võimustruktuurid. Kuigi enamik maadeavastajaid keeldus osalemast kohalikes põlisrahvaste konfliktides, pakkusid osad vaalapüüdjad ja kaupmehed aeg-ajalt relvi ja enda hulgast palgasõdureid. Eurooplaste relvad aitasid Tahiti olukorda muutuse tuua, nii, et ühel hõimul oli võimalik kogu saart juhtida. Esimene Tahiti kuningas, Pōmare I, valitses kuni oma surmani 1803. aastal suuremat osa saarest. Pärast oma surma võttis trooni üle tema poeg Pōmare II.

Paul Gauguin 056

"Tahiti naised rannal". Paul Gauguin (1891)

18. sajandi lõpus hakkasid saari külastanud meremehed kirjutama reisikirju, kus saari kujutati romantiliste ja idülliliste kohtadena, kus elavad rahulikud inimesed loomulikus sotsiaalses keskkonnas. Lood langesid kokku Euroopa filosoofide mõtetega üllast loomutruust ja loodusega koos elavast ühiskonnast.

Ilusad lood ja troopilises paradiisis elavad veetlevad naised andsid indu kirjanikel ja kunstnikele. Saari külastas nt kirjanik Robert Louis Stevenson ja kunstnik Paul Gauguin, kes on ka maetud Hiva Oale.

Misjonäride tegevus ja Prantsuse võimu alla sattumine Edit

Pomare IV Queen of Tahiti

Pōmare IV valitses Tahitit aastatel 1827–1877, kokku 50 aastat

Londoni Misjonäride Selts saatis Tahitilie 1797 mitu misjonäri. Kohalikud tavad püüti välja juurida, nt keelustati tantsimine, tätoveeringud ja alastiolek. 1790. aastatel saabunud vaalapüüdjad ja kaupmehed tõid endaga kaasa alkoholi ning prostitutsiooni ja haiguste leviku. Kuna piirkonna põliselanikud ei olnud eurooplaste haiguste vastu immuunsed, hakkas elanike arv kiiresti vähenema. 1760. aastatel elas Tahitil ligikaudu 40 000 inimest, 1800 aga alla 20 000 ja 1820 umbes 6000 inimest. Markiisaartel oli elanike arvu langus veelgi suurem, kui rahvaarv langes eelmise sajandiga võrreldes kaheksakümnelt tuhandelt kahe tuhandeni.

Pōmare II oli 1808. aastal sunnitud Tahitilt põgenema, kuid naasis võimule 1815. aastal ja määras usuks kristluse. Pōmare II suri 1821. aastal ja tema järeltulija, Pōmare III, valitses kuni 1827. aastani, kui tuli võimule kuninganna Pōmare IV. Inglise protestantlikud misjonärid ja Prantsuse katoliku misjonärid võitlesid mõju pärast piirkonnas. 1836. aastal saatsid inglased Tahitili välja kaks Prantsuse misjonäri, millele Prantsusmaa jõuga reageeris. 1842. aastal võttis Prantsusmaa Tahiti enda valdusse ning tõi sõdureid ja katoliku misjonäre. Tahiti ja teised saared hakkasid 1844 Prantsusmaale relvastatud vastupanu osutama, mis aga nurjus, ja 1846 domineerisid prantslased Tahitil ja Mooreal. Pōmare IV suri 1877. aastal ja tema järeltulija Pōmare V loobus troonist 1881. aastal. 1888. aastal Prantsuse ala laienes ja võeti enda alla suurem osa Seltsisaartest. Gambier' saared liideti 1881. aastal ja Tubuai saared 1900. aastal.

Maailmasõdade aeg ja tänapäev Edit

Maailmasõjad mõjutasid ka Prantsuse Polüneesiat. Esimeses maailmasõjas võitles ligi 1000 Tahiti meest Euroopas ning 1914. aasta septembris uputas kaks Saksa ristlejat Prantsuse laeva ja pommitasid Papeetet. Teise maailmasõja ajal oli Bora Borale paigutatud 5000 USA sõdurit ja 1943. aastal ehitati saarele kahe kilomeetri pikkune lennurada. Tahiti vabatahtlikud võitlesid sõja ajal Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Sõjategevust Teise maailmasõja ajal saartel ei toimunud, kuid see oli ameeriklaste tugipunktiks sõjal Vaiksel ookeanil. 1946 sai saarestikust Prantsuse ülemere departemang ja 1957. aastal nimetati need ametlikult Prantsuse Polüneesiaks. 1963. aastal rajas Prantsusmaa Prantsuse Polüneesiasse tuumapolügooni ja tuumakatsetused lõpetati rahvusvahelist surve tõttu 1996. aastal. 1977. aastal Prantsuse Polüneesia sai osalise sisemise autonoomia. 2004. aastal sai saarestikust Prantsusmaa ülemereühendus.

Haldus ja poliitika Edit

Édouard Fritch Marché Papeete

Prantsuse Polüneesia president Édouard Fritch

Prantsuse Polüneesia on Prantsusmaa ülemereühendus, kus kehtib Prantsuse põhiseadus ja Prantsuse õigussüsteem. Prantsuse Polüneesia kodanikud on Prantsuse kodanikud. Sellest hoolimata kuulu maa Euroopa Liitu. Riigipea on Prantsusmaa president, keda esindab kohapeal ülemkomissar. Kohalikku valitsust juhib rohkem Prantsuse Polüneesia president. Prantsuse president nimetab ülemkomissari ametisse Prantsusmaa Siseministeeriumi soovitusel. Täide saatva parlamendi liikmed valivad presidendi ja parlamendi esimehe viieks aastaks. Prantsuse Polüneesia parlament (Assemblée de la Polynésie française) on ühekojaline ja koosneb 57 liikmest. Liikmed valitakse rahvahääletusel iga viie aasta tagant. Prantsuse Polüneesia saadab kaks esindajat Prantsuse Rahvusassambleesse.

Majandus Edit

Billet 500 xpf

CFP frangi 500 rahatähe mõlemad küljed. CFP franki kasutatakse ka Uus-Kaledoonial ning Wallis ja Futunal.

Prantsuse Polüneesia on piirkonna jõukamaid maid. 2004. aastal oli Prantsuse Polüneesia SKP hinnanguliselt 4,718 miljardit dollarit, mis on ühe elaniku kohta 18 000 dollarit. Prantsuse Polüneesia majanduse arengut mõjutab tugevalt turism ja Prantsusmaalt saadav majanduslik toetus. Tööealisest elanikkonnast moodustavad töötud 11%, kuid see oli ole iseenesest märkmisväärne, sest mõnes piirkonnas on osa elanikkonnast pms isemajandav. Kuid näiteks pealinnas Papeetes on tööpuudus põhjustatud samadest sotsiaalsetest probleemidest nagu mujal maailmas.

Traditsioonilised tegevusalad on kalapüük ja põllumajandus, pms kopra hakimine ning kookospähkli, puuviljade, köögivilja ja kohvi kasvatus. Pärast Esimest maailmasõda domineeris majanduses fosfaadi, kopra, vanilli ja pärlite eksport. Peamine fosfaadikaevandus asus Makateal. Fosfaadikaevandus andis tööd paljudel inimestel ja mõnda aega oli fosfaat peamine ekspordiartikkel. Fosfaadi kaevandamine lõpetati 1966. 1962 seadis Prantsusmaa saartel sisse sõjaväekohustuse ja suur osa töötavast elanikkonnast hakkas tööle sõjalistes asutustes. Kui Prantsusmaa 1996. aastal tuumakatsetused lõpetas, langes sõjaline osakaal majanduses oluliselt. Umbes veerand sisemajanduse kogutoodangust tuleb turismist, mis on peamine välisvaluuta allikas saarel. Teised sissetulekuallikad on pärlikasvatus ja kalapüük. Väike tootmissektor tegeleb põllumajandusega. Prantsuse Polüneesia rahaühik on CFP frank (XPF).

Transport Edit

Aranui3 in Fakarava 20061106

Aranui 3 sõidab regulaarselt Tahiti ja Markiisaarte vahel kandes nii lasti kui ka reisijaid

Prantsuse Polüneesias on kokku üle 50 lennuvälja, millest enamik on kattega. Tahitis asub Fa'a'ā rahvusvaheline lennujaam. Piirkonna sisest lennuliiklust teenindab Air Tahiti ja Air Moorea. Rahvusvahelisi lende teeb ainult Air Tahiti Nui. Lisaks on paljudel välismaa lennuliinidel Papeetes kontor. Saarte teedevõrgu pikus on üle 2500 km, millest 1999. aasta seisuga on 850 km katteta. Parim teedevõrk on Seltsisaartel, kus ümber saarte kulgev maantee on heas seisukorras. Sisemaal on maantee tavaliselt halvemas seisukorras. Prantsuse Polüneesias on parempoolne liiklus. Esineb palju liiklusõnnetusi, eriti kõrvalistes piirkondades. Tähtsaim sadam asub Papeetes. Suuremate saarte vahel toimib regulaarne vee- ja lennuühendus. Mõned kaubalaevad sõidutavad tasuta reisijaid, millel on väga oluline tähtsus, nt Tahiti ja Tuamotu saarte vahelises liikluses.

Turism Edit

Tuamotu 9612a

Rand Tuamotu saartel

Turism oli Prantsuse Polüneesia kõige olulisem majandusharu. Esimeses turistid saabusid 1934. aastal USA-st. Peamised turismisihtkohad on Tahiti, Bora Bora ja Moorea. 2007 külastas saari üle 200 000 turisti. 43% turiste saabus USA-st ja 22% Aasia maadest, umbes sama palju ka Prantsusmaalt. Turismi takistavad kõrged hinnad ja tugev CFP frank.

Euroopa Liidu kodanikud saavad Prantsuse Polüneesiat külastada kolm kuud ilma viisata. Pikemaks viibimiseks, kui kolm kuud, tuleb teada anda üks kuu enne saarte külastust. Eluasemeluba saab taotleda DRC-st (Direction de la Reglementation et du Controle de la Legalite). Elamisluba võidakse anda kuni 10 aastaks, ja see on keelustatud Euroopa Liidu kodanikele, keda peetakse ohtlikeks avaliku korra säilitamisel. Teiste riikide kodanikele antakse viisa 1–3 kuuks, kauemaks viibimiseks on samuti vaja taotleda elamisluba.

Rahvastik Edit

2012 elas saartel hinnanguliselt 260 000 inimest. 78% elanikkonnast moodustavad polüneeslased, 12% hiinlased ja 10% eurooplased, nendest 6% prantslased. Suurimad usulised rühmad on protestandid (54%) ja katoliiklased (30%), 10% rahvastikust tunnistab muid usundeid ja mitteusklasi on 6%. Ametlik keel on prantsuse keel, mida kõneles 2002. aasta rahvaloenduse andmetel 61,1% rahvastikust. Tahiti keele kõnelejaid oli 31,4%, muid 1,5% ja määratlemata 6% elanikkonnast. 70% Prantsuse Polüneesia elanikkonnast elab Tahitil ja enamus neist pealinnas Papeetes või selle eeslinnades. Enamik Prantsuse Polüneesia rahvastikust elab saarte rannikul. Kuid näiteks Markiisaartel elavad inimesed traditsiooniliselt pms orgudes, kuna rannikud ei pakkunud hõimusõdade aegu piisavalt kaitset.

Haridus Edit

Prantsuse Polüneesia haridussüsteem on sarnane Prantsusmaa omaga. Koolikohustus kestab 5–16 aastastele lastele ja õppekeeleks on prantsuse keel, mis paneb aga polüneesia lapsed ebavõrdsesse olukorda. Enamikul väike saartel ei ole võimalik anda haridust algklassidest peale, seetõttu peavad osad lapsed käima koolis väljaspool suurematel saartel, nt Tahitil. Tahitil asub Prantsuse Polüneesia Ülikool. Umbes 98% elanikkonnast on kirjaoskajad.

Kultuur Edit

Hawaiki Nui Va'a 4

Hawaiki Nui va'a kanuusõiduvõistlus

Traditsiooniline Tahiti elu on perekeskne, kuigi sageli esineb alkoholismi ja perevägivalda, ning valitsus on nende probleemide kõrvaldamiseks käivitanud mitmeid programme. Sellest hoolimata on prantsusepolüneeslaste kogukonnas naisel tugev positsioon ning näiteks on paljud mõjukad poliitikud ja ettevõtete juhid naised. Usust hoolimata peetakse homoseksuaalsust normaalseks elu osaks. Misjonärid üritasid likvideerida polüneeslaste kultuuri ja hävitasid palju kunstiteoseid ning eitasid vanu kombeid, nt tantsimine ja tätoveeringud. Mõned tavad on aga alates sellest perioodist säilinud ja viimasel ajal on polüneeslaste kultuur hakanud taastuma.

Muusika ja tants Edit

Traditsioonilist polüneesia muusikat esitatakse tavaliselt tantsu saatel, kuid populaarsed on ka nii traditsioonilised kui ka religioossed laulud. Tavalisemad muusikariistad on ukulele ja löökpillid. Traditsiooniline trummimäng on populaarne ja sageli kaasatud tantsudesse. Nii tänapäevased tantsud, nagu kohalikud seltskonnatantsud, kui ka traditsioonilised polüneeslaste tantsud on populaarsed.

Sport Edit

Populaarne spordiala on kanuusõit ja igaaastane kolmepäevane Hawaiki Nui Va'a kaanuusõiduvõistlus kogu palju vaatajaid. Lainelauasõit on vana Tahiti spordiala ja selle populaarsus on taas tõusuteel. Parimad sukeldumistingimused on aprillist novembrini. Populaarsed sukeldusmikohad on Moorea, Bora Bora, Raiatea, Tahaa, Huahine, Rangiroa, Tikehau ja Manihi.

Rahvusvahelises jalgpallis esindab Pratsuse Polüneesiat Tahiti jalgpallikoondis. Tahiti alla 20-aastaste koondis osales 2009. aasta juunioride maailmameistrivõistlustel. Meeste koondis võitis 2012. aasta Okeaania meistrivõistlused ja osales 2013. aasta konföderatsioonide karikavõistlustel, kuid kahjuks edutult. Tahiti jalgpallikoondise kõrgeim koht FIFA edetabelis on olnud 111. (2002. aasta augustis). 2013. aastal võõrustas Prantsuse Polüneesia rannajalgpalli maailmameistrivõistlusi.

Viited Edit

Kirjandus Edit

Välislingid Edit