FANDOM


Pipartatik
Chalciporus piperatus LC0182
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Mittelehikseened Agaricomycetes
Selts: Puravikulaadsed Boletales
Sugukond: Puravikulised Boletaceae
Perekond: Pipartatik Chalciporus
Liik: Pipartatik
Ladinakeelne nimetus
Chalciporus piperatus
(Bull.) Bataille (1908)

Pipartatik (Chalciporus piperatus), ka piparpuravik ja pipar-punatatik[1], on puravikuliste sugukonda pipartatiku perekonda kuuluv seeneliik.

Esmakordselt kirjeldas seda liiki teaduslikult 1790 nime all Boletus piperatus Prantsuse mükoloog Jean Baptiste François Pierre Bulliard. Ta on ainus perekonna Boletus liikidega kaugelt suguluses olev liik. 1908 nimetas teine Prantsuse mükoloog Frédéric Bataille selle ümber Chalciporus piperatus'eks.

Levinud Euroopa ja Põhja-Ameerika segametsades. Võõrliigina Brasiilias ja naturaliseerununa Tasmaanias. Ta kasvab üksikult, hajali või grupina okaspuude või pöögi ja tammede lähedal, sageli liivasel pinnasel. Viljakehad ilmuvad Euroopas augustist novembrini, Põhja-Ameerikas juulist oktoobrini, Vaikse ookeani ääres septembrist jaanuarini. Teda on korjatud ka Mehhikos, Pakistanis, Indias, Hiinas ja Lõuna-Aafrikas.

Kübar on oranžkollane, mõõtmetega 1,6–9 cm. Kübar on noorelt kumer, vanemaks saades muutub lamedamaks. Kübara pind võib olla kortsuline, kuivanuna läikiv ja niiskena veidi kleepuv. Jalg on 4–9,5 cm pikk ja 0,6–1,2 cm jäme. Viljaliha on kollane, mõnikord punakas toonis, vanemaks saades lillakaspruun. Viljalihal puudub lõhn. Eospulber on pruunikas või kaneelivärvi. Eosed on siledad, kaneelivärvi või pruunikad, mõõtmetega 7–12 × 3–5 µm. Ainult Euroopas levival haruldasel teisendil hypochryseus on kollased eosed.

Viljakeha on sarnane Põhja-Ameerikas leviva liigiga C. piperatoides. Pipartatikut saab temast eristada selle poolest, et murdmisel muutub pipratatiku viljaliha ja eosed sinikaks.

Varem peeti teda ektomükoriiseks (sümbioos seene ja taimejuurte vahel), kuid nüüd peetakse teda punase kärbseseene parasiidiks.

Pipratatika viljaliha on äärmiselt teravamaitseline ja seda kasutatakse maitsetamiseks. Mõnes riigis on teda kasutatud pipra asemel. Enne tarbimist on vajab kupatamist, kuid terav maitse kupatamisega ei kao.

Viited Edit

  1. Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). "400 Eesti seent", Lk. 72, Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.