| Piparriisikas | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Lactarius piperatus (L.) Pers. (1797) |
Piparriisikas (Lactarius piperatus) on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seeneliik.
Esmakordselt kirjeldas seda liiki 1753. aastal nime all Agaricus piperatus (ladina keeles piperatus 'piprane') Rootsi loodusteadlane Carl von Linné oma teose "Species Plantarum" teises köites.
Piparriisikas on laialt levinud Euroopas ja Põhja-Ameerika idaosas ning ta on juhuslikult sisse viidud Austraaliasse. Ta moodustab mükoriisat mitme heitlehiste puudega, näiteks pöögi ja sarapuuga.
Viljakeha on kreemjas. Kübar on 6–16 cm lai ja keskelt lehterjas. Kuivades võib kübar muutuda praguliseks. Jalg on valge, sile, 3–7 cm pikk ja 2–3 cm jäme, silinderjas, mõnikord allosas kitsenev. Eoslehed paiknevad tihedalt. Eosed on 6,5–9,5 mikromeetrit laiad ja 5–8 mikromeetrit pikad. Murdmisel eritab seen valkjat pipramaitselist piimmahla.
Sarnased liigid on rädiriisikas (L. vellereus), mis on piprariisikast veidi suurem, ning kuiv pilvik (Russula delica), millel on sinakasrohelise varjundiga eoslehed ja tal puudub piimahl.
Kuigi piparriisikat on peetud söögiseeneks on tal ebameeldiv maitse.
Piparriisikat on kasutatud raviks soolatüügaste vastu.