Sodderite perekonna ülesseatud kuulutustahvel piltidega nende usutavasti kadunud viiest lapsest
Sodderite laste kadumine oli jõuluõhtul, 24. detsembril 1945 USA-s Lääne-Virginia osariigis Fayetteville'i linnas toimunud kadumisjuhtum, kui pärast Sodderite perekonna kodu tabanud tulekahju jäi viis nende last teadmata kadunuks. Tulekahju ajal olid majas George Sodder, tema abikaasa Jennie ja üheksa nende kümnest lapsest. Põlengu käigus suutsid George, Jennie ja neli nende üheksast lapsest majast välja pääseda. Viie ülejäänud lapse surnukehasid ei leitud kunagi. Sodderid olid kogu oma ülejäänud elu veendumusel, et viis kaduma jäänud last jäid ellu.
Sodderid ei ehitanud maja enam kunagi üles. Selle asemel rajasid nad maja kohale kadunud lastele pühendatud mälestusaia. 1950. aastatel tekkis neil kahtlus, et nende lapsed ei olnud tulekahjus hukkunud, seetõttu panid nad maantee äärde üles kuulutustahvli piltidega nende viiest lapsest, pakkudes vaevatasu teabe eest, mis võiks juhtumi selgust tuua. Juhtum jäi avatuks kuni Jennie Sodderi surmani 1980. aastate lõpus.
Oma väite toetuseks, et nende lapsed jäid ellu, tõid Sodderid tulekahju kohta välja arvukalt kummalisi asjaolusid. George lükkas ümber päästeosakonna uurimise tulemuse, mille järgi sai põleng alguse elektriseadmest, kuna maja elektrisüsteem oli mõnda aega varem üle kontrollitud. Tema ja ta abikaasa kahtlustasid süütamist, jõudes lõpuks välja teooriani, et lapsed olid röövitud Sitsiilia maffia poolt, ilmselt kättemaksuks George'i avameelse kriitika pärast Benito Mussolini ja George'i kodumaa Itaalia fašistliku valitsuse kohta. 1950. aastate alguses toimunud juurdlus ei andnud uut infot. Perekonna kätte jõudis 1960. aastatel aga foto, kus arvati olevat üks nende täiskasvanud poegadest. Sodderite üks ellujäänud tütardest on koos oma lastega jätkanud juhtumi avaldamist 21. sajandil nii ajakirjanduses kui ka internetis.
Taust[]
George Sodder sündis 1895. aastal Itaalias Sardiinia maakonnas Tulas nime all Giorgio Soddu. Kolmteist aastat hiljem emigreerus ta koos vanema vennaga Ameerika Ühendriikidesse. Tema vend naasis pärast Ellise saarel tolli läbimist kodumaale. Giorgio Soddu võttis endale nimeks ameerikapärase George Sodder'i. Kogu oma ülejäänud elu ei kõnelenud ta palju sellest, miks oli ta kodumaalt lahkunud.
Sodder leidis lõpuks tööd Pennsylvania osariigis raudteel. Mõni aasta hiljem sai ta püsivama töökoha autojuhina Smithersis, Lääne-Virginias. Veel paar aasta hiljem rajas ta oma ettevõtte, mis tegeles autovedudega. Alguses vedas ta ehitusplatsidele mulda ja hiljem sütt, mida selles piirkonnas kaevandati. Ta abiellus sealse poepidaja tütre Jennie Ciprianiga, kes oli samuti lapsepõlves Itaaliast USA-sse tulnud.
Fayetteville'i kesklinn
Paar asus elama Lääne-Virginia linna Fayetteville'i lähedale – Fayetteville'is oli suur itaallaste kogukond – kahekorruselisse puitkarkassiga majja, mis asus linnast umbes kolme kilomeetri kaugusel põhjas. 1923. aastal sündis esimene nende kümnest lapsest. George'i ettevõte õitses ja nende perekond oli ühe kohaliku ametniku sõnade kohaselt ümbruskonna üks kõige lugupeetavamaid keskklassi perekondi. Siiski oli George'il paljude teemade kohta tugevad seisukohad ja ta ei kartnud neid välja öelda, võõrastades nii mõnikord teisi inimesi. Iseäranis sageli sattus ta oma kõigutamatu vastuseisuga Itaalia diktaatorile Benito Mussolinile vastuollu sisserändajate kogukonna teiste liikmetega.
Sodderite viimane laps Sylvia sündis 1943. aastal. Selleks ajaks oli nende vanim poeg Joe kodust lahkunud, et teenida Teise maailmasõja ajal sõjaväes. Samal aastal Mussolini kukutati ja kaks aastat hiljem ta hukati. George Sodderi kriitika diktaatori kohta oli jätnud aga mõnedesse inimesteses tugevaid tundeid. 1945. aasta oktoobris külastas teda elukindlustuse pakkuja, kellele olevat George ära öelnud, kuid pärast seda olevat too George'i hoiatanud, et tema maja "[võib] maha põleda ... ja tema lapsed saavad hukka". Ta pani selle kõigi alatute märkuste arvele, mida ta Mussolini kohta teinud oli. Ühel päeval külastas Sodderite maja üks mees, kes olevat teeselnud tööotsijat ja käinud maja taga ning hoiatanud George'i, et maja elektrikilp võib ühel päeval põhjustada tulekahju. George oli sellest hämmeldunud, kuna ta oli mõnda aega varem paigaldanud uue juhtmestiku, kui elektriahi oli toodud, ning kohalik elektriettevõte olevat öelnud, et see on turvaline. Lisaks olevat mõni nädal enne jõule tema vanemad pojad märganud võõrast autot linna läbiva maantee ääres seismas ning autost olevat jälgitud Sodderite nooremaid lapsi, kui nood koolist tagasiteel olid.
1945. aasta jõuluõhtu tulekahju[]
Jõululaupäeval, 24. detsembril 1945, tähistasid Sodderid jõule. Vanim tütar Marion, kes oli päeva ajal Fayetteville'i kesklinnas töötanud, üllatas koju tulles oma kolme nooremat õde, 12-aastast Marthat, 8-aastast Jennie't ja 5-aastast Bettyt, uute mänguasjadega, mida ta oli neile kingiks ostnud. Nooremad lapsed palusid ema, et nad võiksid oma tavalisest magamistajast kauem üleval olla.
Kell 10 õhtul ütles nende ema Jennie neile, et nad võivad olla mõnevõrra kauem ülevam seni kaua, kuni nende kaks üleval olevat venda, 14-aastane Maurice ja 9-aastane Louis, on veel ärkvel, ning tuletas neile meelde, et nad enne magama minemist paneksid lehmad sisse ja toidaksid kanad. Tema abikaasa ja kaks vanemat venda, umbes 20-aastane John ja 16-aastane George Jr., kes olid päeval töötanud koos isaga, juba magasid. Pärast lastele nende kohustuste meelde tuletamist läks ta koos kahe-aastase Sylvia ülakorrusele magama.
Kolmkümmend minutit pärast keskööd helises esimesel korrusel telefon ja Jennie läks seda vastu võtma. Telefonis rääkis üks naine, kelle häält ta ei tundnud, kes küsis ühte nime, mis ei olnud talle tuttav. Taustal oli kuulda naeru ja klaaside kõlinat. Ta ütles helistajale, et ta on valinud vale numbri, meenutades hiljem naise veidrat naeru. Ta pani toru hargile ja suundus tagasi magama. Enne seda märkas ta, et tuled ikka põlesid ja kardinad ei olnud ette tõmmatud (lapsed kustutasid alati eelnevalt tuled ja tõmbasid kardinad ette, kui nad oli kauem üleval kui vanemad). Marion oli jäänud magama elutoa diivanile ning Jennie eeldas, et teised lapsed, kes olid kauemaks üles jäänud, olid läinud pööningule, kus nad magasid. Ta tõmbas kardinad akendele ette, kustutas tuled ja läks tagasi voodisse.
Umbes pool tundi hiljem ärkas Jennie uuesti üles, kui kuulis, kuidas mingi asi maja katust valju pauguga tabas ja seejärel alla veeres. Kui ta pärast seda enam midagi ei kuulnud, uinus ta uuesti. Veel umbes pool tundi hiljem ärkas ta taas üles, tundes suitsu lõhna. Kui ta üles läks, avastas ta, et tuba, mida George oli kasutanud kabinetina, oli tules. Ta äratas George'i üles ja tema omakorda vanemad pojad.
Mõlemad vanemad ja neli nende last – Marion, Sylvia ja kaks vanemat poissi – pääsesid majast välja. Nad hüüdsid pööraselt ülakorrusel olevaid lapsi, kuid ei saanud vastust; nad ei saanud üles minna, kuna trepp oli juba tules. John Sodder sõnas pärast tulekahju politseile antud ütlustes, et ta oli läinud pööningule seal magavaid õdesid-vendasid üles ajama, kuid ta muutis hiljem öeldut, väites, et oli neid ainult hõiganud, kuid ei olnud neid tegelikult näinud.
Püüded lapsi leida, aidata ja päästa oli ootamatult raskendunud. Telefon ei töötanud, mistõttu jooksis Marion naabrite juurde, et nad tuletõrjesse helistaksid. Üks juhuslik möödasõitja oli samuti leeke näinud ja püüdis lähedal asunud kõrtsist helistada, kuid nii naabrid ega möödasõitja ei suutnud päästeametisse helista, kuna ei suudetud ka operaatorit kätte saada või ei töötanud telefon. Üks neist suutis siiski kesklinnast teise telefoniga abi kutsuda.
Paljajalu õues olnud isa George püüdis edutult mööda seina ronides pööninguaknani jõuda. Tema ja ta pojad tahtsid pööninguaknani ronida redeliga, kuid seda ei olnud selle tavapärasel kohal vastu maja toetumas ja samuti ei leitud seda kusagilt lähedusest. Kuna sellel öösel oli tugevad miinuskraadid, oli tünnis olnud vesi, mida oleks võinud tulekahju kustutamisel kasutada, külmunud. Seejärel püüdis George koos oma poegadega veoautod, mida ta oma ettevõttes kasutas, maja juurde juhtida, et nendele ronides aknani jõuda, kuid kumbki autodest ei läinud tööle vaatama sellele, et nad oli eelneval päeval suurepäraselt töötanud.
Kuuel Sodderite perekonna liikmele ei jäänud muud üle, kui kõrvalt jälgida kuidas nende kodu järgmise kolmveerandtunni jooksul maha põles. Nad eeldasid, et viis ülejäänud last olid tulekahjus hukkunud. Tuletõrjujad saabusid alles hommikul, lisaks olid sõja tõttu inimressursid piiratud ja vabatahtlike reageerimine aeglane. Tuletõrjepealik F.J. Morris sõnas järgmisel päeval, et niigi aeglast reageerimist aeglustas veelgi asjaolu, et ta ei saanud ise tuletõrjeautoga sõita, mistõttu tuli tal oodata, et keegi oleks selleks kättesaadav.
Tuletõrjujatele, kellest üks oli Jennie vend, ei olnud kohale jõudes jäänud enam palju tööd peale tulekahjukoha üle vaatamise. Kell kümme hommikul teatas Morris Sodderitele, et tuha seest ei oldud leitud ühtegi luud, kuigi neid oldi loodetud leida kui teised lapsed tõesti tulekahjus hukkunud oleks. Teise aruande järgi leiti mõned luutükid ja siseorganite tükke, kuid otsustati sellest perekonda mitte teatada. Hiljem märgiti, et õnnetuspaiga ülevaatamine oli paremal juhul olnud vaid pealiskaudne. Sellest hoolimata uskus Morris, et viist last olid tules hukkunud, oletades, et tuli oli olnud nende jäänuste täielikuks hävimiseks piisavalt kuum.
Järgnenud sündmused[]
Tuletõrjepealik teatas George Sodderile, et ta jätaks tulekahjukoha puutumata selleks, et tulekahjuametniku büroo saaks seal teha veel põhjalikumaid uuringuid. Siiski ei suutnud tema ja ta abikaasa vaatepilti enam taluda, mistõttu lasi George sinna kohale kanda mulda, et rajada sinna laste mälestuseks mälestusaed. Kohalik koroner lasi läbi viia juurdluse, mis järeldas, et tulekahju oli õnnetus ja see oli põhjustatud vigasest elektrisüsteemist. Juurdluses osales ka too mees, kes ähvardas George Sodderi sellega, et Mussolini-vastaste märkuste ees võidakse tema maja põlema panna ja tema lastele halba teha.
Viie lapse surmatunnistused anti välja 30. detsembril. Kohalik ajaleht väitis vastuoluliselt, et kõik surnukehad olid leitud, kuid mainis pärast poole samas artiklis, et leiti ainult ühe surnukeha osa. George ja Jennie Sodder olid liiga sügavas leinas, et 2. jaanuaril 1946 toimunud matustest osa võtta, kuigi nende elusolevad lapsed seal osalesid.
Kahtlused ametlikus aruandes[]
Mitte väga palju hiljem tekkisid Sodderitel kahtlused tulekahju kohta tehtud ametliku uurimise tulemustes. Nende kahtlus langes kõige esimesena sellele, et tulekahju oli põhjustatud elektririkkest, kuigi perekonna jõulutuled ei olnud välja lülitunud ka tulekahju varases staadiumis, kui elekter oleks pidanud juba ära olema. Lisaks avastasid nad tulekahju toimumise ajal kadunud olnud redeli oma tavalisest kohast 23 meetri kauguselt.
Telefoniliinide parandaja teatas Sodderitele, et telefoniliin ei olnud tulekahjus läbi põlenud nagu nad alguses arvanud, vaid läbi lõigatud. Selleks pidi keegi olema roninud enam kui nelja meetri kõrguse telefoniposti otsa. Sellega seoses peeti kinni üks mees, kes tunnistas üles, et oli telefoniliini läbi lõiganud, arvates see oli elektriliin, kuid eitas oma seost tulekahjuga. Tema identiteedi kohta pole säilinud mitte ühtegi kirjet ning ei ole teada mis põhjusel oli tal vaja elektriliin läbi lõigata.
Jennie Sodderil oli samuti kahtlusi Morrise väites, et kõikide hukkunud laste surnukehad hävisid tulekahjus täielikult. Tuhast leiti mitmeid köögitarbeid, mis olid ikka veel äratuntavad. Ta vastandas Morrise väidet ligikaudu samal ajal ajalehes ilmunud artiklile, milles kajastati sarnast tulekahju, kus oli hukkunud seitse inimest; seekordsel juhul leiti teadete kohaselt kõikide ohvrite skeleti jäänused olid leitud. Ta põletas isegi mõned loomaluud, et näha kas nad hävivad tules täielikult. Ta võttis ühendust kohaliku krematooriumi töötajaga, kes ütles talle, et inimluud säilivad isegi siis, kuid neid surnudkehad põlevad 1000 °C juures kaks tundi, mis on palju pikaajalisem ja kuumem kui üks tulekahju hoones.
Samuti juureldi selle üle, et mille tõttu ei käivitunud Sodderite perekonna veoautod. George Sodder uskus, et keegi oli nad ära rikkunud, arvatavasti sama mees, kes elektriliini katki lõikas. Mõned on lisaks arvanud, et Sodderitele tehtud telefonikõne võis olla kuidagi seotud tulekahju ja laste kadumisega. Siiski õnnestus uurijatel hiljem kindlaks teha naine, kes kõne teinud oli, ning ta kinnitas, et oli ise vale numbri valinud.
Hilisema arengud[]
1946. aasta kevade tulekul istutasid Sodderid, nagu nad olid lubanud, oma maha põlenud maja kohale lilli. Jennie Sodder hoolitses sinna rajatud aia eest kogu oma ülejäänud elu. 1946. aasta alguses aset leidnud edasised arengud kinnistasid aga perekonna usku sellesse, et nende lapsed, keda nad mälestasid, võisid tegelikult kuskil elus olla.
Oli tõendeid selle kohta, mis toetasid nende eeldust, et tulekahju ei olnud alganud elektrisüsteemist, vaid see oli süüdatud tahtlikult. Bussijuht, kes oli hilisel jõuluõhtul läbi Fayetteville'i sõitnud, oli enda sõnade kohaselt näinud inimesi, kes oli maja vastu heitnud "põlevaid palle". Mõni kuu hiljem, mil lumi oli sulanud, leidis pere noorim laps Sylvia lähedal asuvast võsast väikese tugevast materjalist tumerohelise pallitaolise eseme. George'ile meenus, et tema abikaasa oli enne tulekahju kuulnud vastu katust käinud tugevat mütsatust, ning tema arvates meenutas Sylvia leitud ese käsigranaati või mõnda muud võitluses kasutatavat süüteeset. Perekond kinnitas hiljem, et erinevalt tuletõrjepealiku järeldusest sai tulekahju alguses katustelt, kuid selleks ajaks ei olnud neil seda enam mitte mingil viisil võimalik tõendada.
Oli tunnistajaid, kes väitsid, et olid lapsi pärast tulekahju ise näinud. Üks naine, kes oli jälginud tulekahju tee kõrvalt, oli näinud kadunud lapsi mööduvast autost välja vaatamas. Teine naine, kes töötas Fayetteville'i ja Charlestoni vahelise maantee äärde jäävas majutusasutuses, sõnas, et oli neile serveerinud järgmisel hommikul hommikueine ja et oli märganud kõrval asuvas parklas Florida osariigi numbrimärkidega autot.
Sodderid palkasid juhtumi uurimiseks naaberlinnast Gauley Bridge'ist eradetektiivi nimega C.C. Tinsley. Ta sai teada, et kindlustuse müügimees, kes oli perekonda enne tulekahju ähvardanud, kuulus tulekahju uurimiseks loodud uurimisrühma. Ta sai samuti teada Sodderite perekonna tulekahju kohta käivatest kuulujuttudest, mis Fayetteville'i ümbruse levisid. Ühe sellise kuulujutu järgi olevat Morris, kes oli küll Sodderitiele kindlasõnaliselt väitnud, et tuhast mingeid inimjäänuseid ei leitud, leidnud südame, mille olevat asetanud metallkarpi ja seejärel maha matnud.
Morris oli seda ilmselt tunnistanud kohalikule kirikuõpetajale, kes kinnitas seda George Sodderile. Sodder ja Tinsley suundusid Morrise juurde ning paiskasid talle ette selle, mida nad tema saladuse kohta teada olid saanud. Ta nõustus neile näitama koha, kuhu ta oli kasti maha matnud, ja nad kaevasid selle üles. Nad viisid leitud kasti koos sisemusega kohaliku matusekorraldaja kätte, kes pärast lähemat uurimist teatas neile, et kastis oli olnud hoopis veise maks, mis ei olnud kunagi tule kätte sattunud. Ühe teise kuulujutu järgi olevat Morris alguses tahtnud veise maksa peita tuha sisse, lootuses, et kui Sodderid leiavad mingigi jäänuse oma lastest, jäävad nad uskuma, et nende lapsed on tõesti tulekahjus hukkunud.
1949. aasta väljakaevamised[]
George Sodder ei suutnud oodata teatete saabumist oma kadunud laste kohta. Juhtus ka selliseid olukordi, kus ta ekslikult pidas mõnda võõrast last üheks oma kadunuks lapseks. Näiteks nägi ühes ajakirjas pilti ühest New Yorgi noorest balletitantsijast, kes meenutas talle ühte tema kadunud tütart, Bettyt. Ta sõitis New Yorki last otsima, kuid lapse vanemad keeldusid temaga rääkimast.
FBI direktor J. Edgar Hoover
Samuti püüdis ta asjasse äratada Föderaalse Juurdlusbüroo (FBI) huvi, kuna tema arvates oli tegemist olnud inimrööviga. Toonane FBI direktor J. Edgar Hoover vastas isiklikult Sodderi kirjadele, kus kirjutas, et probleem näib olevat kohalikku laadi ja ei kuulu sellega büroo uurimisalasse. Ta lisas, et kui kohalikud ametivõimud paluvad büroolt asja uurimiseks abi, oleks ta nõus seda pakkuma, kuid Fayetteville'i politsei- ja tuletõrjejaoskond keeldusid FBI poole pöördumast.
1949. aasta augustis õnnestus George'il Washingtonis veenda patoloog Oscar Hunteri tulekahjus hävinud maja asukohas uue uurimise läbi viima. Pärast väga põhjalikku uurimist leiti mitmeid esemeid, sealhulgas mitu väikest luutükikest, mis osutusid inimese selgroolülideks. Leitud luutükid saadeti Smithsonian Institutioni spetsialistile Marshall T. Newmanile. Sealt saadi kinnitus sellele, et tegemist on nimmelülidega ja need kõik pärinesid ühelt inimeselt. Newman kirjutas oma aruandes, et surmaajal oli see inimene ilmselt 16–17 aastat. Ette antud vanuse vahemiku järgi ei ole väga tõenäoline, et luutükid pärinesid ühelt tema viielt kadunud lapselt, kuna vanim neist, Maurice, oli sel ajal 14-aastane.
Newman lisas, et luudel ei olnud ühtegi märki põlemisest. Veelgi enam, ta nõustus sellega, et oli väga kummaline, et need olid ainsad leitud luud, kuna taolise puitmaja lühiajalise põlemise järel peaksid kõikide laste skeletid säilima. Aruanne järeldas, et leitud luutükid pärinesid kõige tõenäolisemalt mullast, mille Sodder oli toonud majaaseme kohale.
Uurimine ja selle käigus tehtud avastused pälvisid osariigis tähelepanu ning Lääne-Virginia osariigi seadusandlik kogu pidas selles asjus 1950. aastal kaks istungit. Hiljem aga teatasid osariigi kuberner Okey L. Patteson ja osariigi politseikomisaar W.E. Burchett Sodderitele, et juhtum on lootusetu ja sulgesid selle osariigi tasandil.
Hilisem uurimistegevus[]
Kuigi ametlik uurimistegevus oli lõpetatud, ei kaotanud Sodderid sellest hoolimata lootust. Nad printisid flaierid, millel olid pildid kadunud lastega, ning nad pakkusid 5000 dollari suurust (peagi kahekordistati seda) vaevatasu info eest, mis tooks selgust vähemalt ühe lapse saatuse kohta. 1952. aastal seadsid nad sama informatsiooniga kuulutustahvlid üles maja asukoha juurde ja maantee Route 60 äärde Anstedi linna lähedale.
Perekonna pingutused kandsid vilja ja peagi said nad veel ühe infokillu. Osariigi pealinnas Charlestoni hotelli pidav Ida Crutchfield väitis, et oli näinud lapsi nädal pärast tulekahjut. Crutchfieldi sõnade kohaselt olevat lapsed saabunud umbes kesköö paiku koos kahe mehe ja kahe naisega, kes kõik näisid talle olevat Itaalia päritolu. Kui ta olevat lastega rääkida püüdnud, olevat üks meestest teda vaenulikult vaadanud, seejärel ümberpöördunud ja kiirelt itaalia keeles rääkima hakanud. Pärast seda olevat kogu seltskond temaga rääkimist vältinud. Crutchfield meenutas, et nad lahkusid varahommikul. Uurijaid ei pea tema räägitut aga usaldusväärseks, sest ta nägi fotosid kadunud lastest esimest korda alles kaks aastat pärast tulekahju ja oma looga tuli avalikuks veel viist aasta pärast seda.
George Sodder sõitis isikilikult kohale paikadesse, kust oli tulnud teavet tema laste kohta. Üks naine St. Louisis väitis, et Marthat oldi hoitud sealses nunnakloostris. Baaripidaja Texase osariigis oli väitnud, et olevat kuulnu kahte isikut Lääne-Virginias paar aastat varem jõuluõhtul aset leidnud tulekahju kohta süüdistavaid märkusi tegemas. Ükski neist teadetest ei viinud perekonda edasi.
1967. aastal suundus George Sodder Houstoni veel ühte teadet uurima. Üks seal elav naine oli kirjutanud perekonnale kirja, kus Louis Sodder olevat talle purju jäädes avaldanud oma tõelise identiteedi. Ta uskus, et Louis ja Maurice elasid mõlemad kusagil Texases. Kuid nii George'il kui ka tema väimees Grover Paxtonil ei õnnestud selle naisega ühendust võtta. Politsei abiga õnnestus neil need kaks meest leida, kellest too naine oli rääkinud, kuid mõlemad mehed kinnitasid, et nemad ei ole Sodderite kadunud pojad. Paxton sõnas aastaid hiljem, et kahtlus nende kinnituses jäi Soddereid painama kogu nende ülejäänud eluks.
1967. aasta perekonna kätte jõudnud foto, millel arvatakse olevat nende kadunud poeg Louis
Sel samal aastal jõudis perekonna kätte veel üks kiri, mida nad arvasid olevat kõige usutavam tõend selle kohta, et nende poeg Louis on veel elus. Ühel päeval oli Jenny leidnud temale adresseeritud kirja, mis oli posti pandud Kentucky osariigis Central Citys, kuid ilma tagastamisaadressita. Koos kirjaga oli kaasas pilt noorest mehest, kes oli umbes 25–30-aastane ning sarnanes tugevalt Louisile, kes oleks sel ajal olnud 30-aastane, kui ta elus oleks olnud. Pildi taga oli kiri:
- Louis Sodder
- I love brother Frankie
- Ilil boys
- A90132 or 35
Nad palkasid veel ühe eradetektiivi, et too Central Citysse läheks ja pildil oleva mehe üles otsiks, kuid kummalisel kombel ei saatnud too Sodderitele pärast seda tagasi mingit teadet ja neil ei õnnestud teda ka enam kätte saada. Pilt andis neile siiski lootust. Nad panid sama pildi ka kuulutustahvlile (kuid jätsid sealt Central City ja muu avaldatud informatsiooni välja) ning suurendatud pildi oma kamina kohale.
George Sodder tunnistas hiljem samal aastal ajalehele Charleston Gazette-Mail, et informatsiooni puudus on olnud "nagu kivimüüri lõhkumine – me ei saa enam edasi minna". Sellest hoolimata tõotas ta jätkata. Ühes teises samal perioodil antud intervjuus tunnistas ta, et aega hakkab nende jaoks otsa saama, lisades: "Me tahame ainult teada. Kui nad tõesti hukkusid tulekahjus, tahame olla selles veendunud. Kui see nii ei olnud, tahame teada, mis nendega tegelikult juhtus".
George suri 1969. aastal. Jennie ja tema elusolevad lapsed – välja arvatud John, kes ei rääkinud tolle öö tulekahjust kunagi, vaid sõnas, et perekond peab sellega leppima ja oma eluga edasi minema – jätkasid otsimist vastuseid nende kadunud laste saatuse kohta. Ülejäänud elu kandis Jennie ainult musta ja korrastas tules hävinud kodu kohale rajatud aeda. Pärast tema surma 1989. aastal võttis perekonda päevinäinud kuulutustahvli maha.
Elusolevad lapsed koos juba oma lastega jätkasid juhtumi avalikustamist ja juhtlõngade uurimist. Nad olid koos Fayetteville'i vanemate elanikega teoretiseerinud võimalust, et Sitsiilia maffia võis olla tahtnud George Sodderilt raha välja pressida ja lapsed võidi rööviti kellegi poolt, kes teadis plaanitavast süütamisest. Nad võidi viia tagasi Itaaliasse. Perekond usub, et kui lapsed olid tõesti kõik need aastad elus olnud ja teadlikud sellest, et nende vanemad ja teised õed-vennad olid samuti eluga pääsenud, võisid nad vältida kontakti seetõttu, et perekonda kaitsta.
2015. aasta seisuga oli perekonna noorim laps Sylvia Sodder Paxton ainus elusolev perekonnast, kes tollel saatuslikul ööl majas oli. Ta on öelnud, et see on tema kõige varasem mälestus. Tema ja ta isa olid sageli kaua üleval, rääkides sellest, mis võis olla aset leidnud. "Ma kogesin pikka aega nende kurbust". Ta usub siiani, et tema õed-vennad jäid tol ööl ellu ning on püüdnud jätkata nende leidmist ja juhtumi avalikustamist. "Ta lubas minu vanavanematele, et ei lase lool unarusse langeda ning teeb kõik endast oleneva", sõnas tema tütar 2006. aastal.
Tänu sellele, et juhtumit on avalikustatud ka viimastel aastakümnetel, on seda veel põhjalikult uuritud. Mõned neist usuvad, et lapsed hukkusidki 1945. aastal. Kohalik kirjanik George Bragg, kes kirjutas juhtimist oma 2012. aastal ilmunud raamatus "West Virginia's Unsolved Murders", usub, et John Sodder rääkis oma esimestes ütlustes tõtt, kui ta oli väitnud, et oli püüdnud enne majast põgenemist õdesid-vendi füüsiliselt üles ajada. Ta möönab, et lõppjäreldus võib olla siiski vale. "Loogika ütleb sulle, et nad hukkusid tõenäoliselt tulekahjus, kuid sa ei saa alati loogikat järgida". Stacy Horn, kes tegi juhtumist National Public Radio jaoks 2005. aastal selle 60. aastapäeva puhul uudisloo, usub samuti, et laste hukkumine tulekahjus on kõige usutavam lahendus. Siiski arvab ka tema, et kogus loos on kahtlusäratavaid aspekte ning ta ei oleks šokeeritud, kui selgub, et lapsed ei hukkunud tulekahjus.
Vaata ka[]
- Beaumonti laste kadumine 1966. aastal Austraalias Adelaide'is
Kirjandus[]
- Newton, Michael (2009). The Encyclopedia of Unsolved Crimes. Infobase Publishing. ISBN 1-438119-14-3.
Välislingid[]
- Abbott, Karne (25.12.2012). "The Children Who Went Up In Smoke". Smithsonian.
- Horn, Stacy (23.12.2005). "Mystery of Missing Children Haunts W.Va. Town". National Public Radio.
- "The Mysterious Disappearance Of The Sodder Children". YouTube'i video.