Vaade Kinabalule
Kinabalu (malai keeles Gunung Kinabalu) on mägi Kagu-Aasias Malaisias. See on Malaisia ja Kalimantani saare kõrgeim mägi. Mäe kõrgus on 4095 meetrit.
Selle suur elurikkus on tingitud erilisest geoloogiast ja kliimast. Kinabalu jalamil kasvab paljud endeemseid liike, sealhulgas paljud putuktoidulised taimed ja orhideelised, mille kaitseks on loodud Kinabalu rahvuspark. Rahvuspark on kantud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Mitmekesise looduse avastasid 19. sajandi keskel Hugh Low ja John Whiteheadi, kellest viimane tõusis esimesena mäe tippu alles 1888. aastal.
Nimi[]
Mäe nimi tuleneb dusunikeelsest sõnaühendist Aki Nabalu, mis tähendab "austusväärne paik surnule". Teine, ühele legendile toetuv allikas väidab, et Kinabalu tähendab tegelikult Cina Balu (tõlkes "hiina lesk"). Tänu dusunikeelsele hääldusele sai cina'st kina.
Geograafia[]
Asukoht[]
Kinabalu mägi on Malaisia ja Kalimantani (Borneo) saare kõrgeim tipp. See asub saare loodeosas Sabahi osariigis Crockeri ahelikus. Mäe kõrgus on 4095 meetrit üle merepinna, millega on see üks kõrgeimaid mäetippe Kagu-Aasias Himaalaja ja Uus-Guinea vahel. See on suhteliselt kõrguselt kahekümnes mäetipp maailmas. See asub rannikulinnast Kota Kinabalust 60 km kirdes ja 17 km Tambuyukoni mäest (2579 m) edelas.
Topograafia[]
Vaade Kinabalule Tambuyukonilt
Kinabalu katab umbes 750 km² suuruse maa-ala. Mäel on mitu tippu, milleks on Low's Peak, St. John's Peak, South Peak ja Oyayubi Iwu Peak, Donkey's Ears, St. Andrew Peak, St. Alexandra Peak, Victoria Peak ja Ugly Sister Peak. 1997. aastal satelliitmõõtmise põhjal tehtud uuringu käigus leiti, et kõrgeima mäetipu kõrgus on 4095 meetrit, mis on kuus meetrit vähem kui varem arvati. Kalimantan on maailma kõrguselt kolmas saar. Sellest kõrgemad on üksnes Uus-Guinea (4884 m kõrgune Puncak Jaya) ja Hawaii saar (4205 m kõrgune Mauna Kea).
Geoloogia[]
Vaade Kinabalu kõrgeimale tipule Low's Peak'ile
Kinabalu on põhiliselt granodioriidist moodustunud massiivne plutoon. Granodioriit on tunginud settekivimitesse ja ultraalustesse kivimitesse ning see moodustab massiivi südamiku. Tugevalt moondunud granodioriiti on näha kihistutes ning see on arvatavasti pärit eotseenist või miotseenist. See suruti sulakivimina maakoorest üles mitu miljonit aastat tagasi. Kinabalu on geoloogilises mõttes väga noor mägi, kuna granodioriit jahtus ja tardus seal kõigest 10 miljonit aastat tagasi. Mägi on vulkaanilise päritoluga ja hakkas kerkima, kui laava sealkohas maapinnale tungima ja tardudes järjest kõrgemat mäge moodustama hakkas. Mägi kerkib tänapäevani, kiirusega umbes viis millimeetrit aastas, ehkki laavavoolud on lõppenud.
Pleistotseenis 100 tuhat aastat tagasi oli Kinabalu kaetud igijääga ja selle nõlvadelt langesid allapoole liustikud. Liustike liikumisega tekkis mäe 1800 meetri pikkune lauge põhjanõlv. Graniidist mäetippe vaadates on liustike kulutustöö jäljed tänapäevani selgelt näha.
Kliima[]
Kinabalu on sageli kaetud pilvedega ja suuremas osas aastas langeb rohkelt sademeid. Seetõttu kirjeldas Hollandi botaanik Willem Meijer seda "uduse ja vihmase mäena". Tavaliselt on koiduajal päikseline ja hilishommikul hakkab mägi tasapisi pilvedega kattuma ning vihmasadu esineb pärastlõunal. 1560 meetri kõrgusel paiknevas ilmavaatlusjaamas langeb aastas 2400 mm sademeid. Kuiv aastaaeg esineb veebruarist märtsini, samas kui kõige enam sajab oktoobrist jaanuarini. Lumesadu esineb mäe tipus väga harva. Õhutemperatuur langeb 25 kraadist 550 meetri kõrgusel 4 kraadini tipus. Ilmavaatlusjaamas on keskmine õhutemperatuur 20 °C ning öiste ja päevaste õhutemperatuuride vahe on 7–9 °C.
Loomastik ja taimestik[]
Troopiline taimkate mäe madalamas osas
Sarnaselt teistele Crockeri aheliku pinnavormidele on Kinabalu tuntud oma lopsaka taimestiku ja elurikkuse poolest. Seal leidub nii Himaalaja, Australaasia kui ka Indo-Malaisia originaalseid taimeliike. Hiljutises botaanilises uuringus selgus, et mäe ümberuses elab 5000–6000 taimeliiki, v.a lehtsammaltaimed ja helviksammaltaimed, mis on rohkem kui Euroopas ja Põhja-Ameerikas (v.a Mehhiko troopilised alad) kokku. Seepärast on see bioloogiliselt oluline paik maailmas. Sinna hulka kuulub maismaa ökoregioon Kinabalu alpiinsed rohumaad ning mägiste rohumaade ja võsamade bioom.
Taimestik mäe tipus
Taimestik jaguneb kõrguste vahel erinevalt, ulatudes kaksiktiibviljaliste ja putuktoiduliste taimede vööndist 2600 meetri kõrgusele merepinnast kuni alpiinse vööndini 3200 meetri kõrguseni merepinnast, kus kasvab okaspuu Dacrydium gibbsiae, kanarbikud, samblad, samblikud ja sõnajalad. Piirkond on käpaliste ehk orhideede mitmekesisuse poolest üks maailma liigirikkaim.
Rhododendron stenophyllum kasvab 2000 meetri kõrgusel merepinnast
Suur on endeemide osakaal. Kõige silmatorkavamad näited on 800 liigiga käpalised, sh väga haruldane Paphiopedilum rothschildianum, kuid ka 600 liigiga esindatud sõnajalad (rohkem kui kõik Aafrika sõnajalaliigid kokku), sh 50 endeemi, ning üsna lai lihasööjate taimede mitmekesisus, millest esindatuimad on kanntaimed (Nepenthes spp.), sh viis endeemi. Maailma suurima õiega parasiittaim raitlill (Rafflesia spp.) kasvab Kinabalul, sh haruldane Rafflesia keithii, mille õie läbimõõt on 94 cm. Õlipuuliste hulka kuuluv endeem Olea rubrovenia kasvab nõlvadel ja kõrgendikel 700–1400 meetri kõrgusel merepinnast.
See uskumatu taimede mitmekesisus on tingitud tänu mitme erilise asjaolu kokkulangemisele: see paikneb Malaisias, mis on üks mitmekesisema taimestikuga piirkondi maailmas; mäe jalamilt kuni tipuni on sobilik kliima ja seal esineb palju sademeid, samuti suurepärane pinnas taimekasvuks; piirkond on üleelanud mitmesuguseid muutusi, näiteks jääajad ja põuad, mille tulemusena on arenenud liigiteke. Mitmekesisus on suurim madalatel kõrgustel. Siiski leidub kõige enam endeeme mägistes metsades.
Oravlane Sundasciurus tenuis Kinabalu metsas
Mitmekesine taimestik on koduks liigirohkele loomastikule. Kinabalu rahvuspargis pesitseb 326 liiki linde, sh ninasarviklind, mägi-maduhaugas, sarawaki konnsuu, kärbsenäplane Rhinomyias gularis ja vilbaslane Garrulax calvus. Mäel elab 24 linnuliiki, kes on peaaegu absoluutsed endeemid. Esindatud on umbes sada liiki imetajaid, kellest enamus elutsevad puudel, sh neli inimlast, kellest kalimantani orangutan kuulub ohustatud liikide hulka. Samuti on esindatud malaisia nirk (Mustela nudipes), aasia sõrmiksaarmas (Aonyx cinerea), leopardkass (Prionailurus bengalensis) ja kolm liiki hirvlasi. Karihiirlane Suncus ater ja kärplane Melogale everetti on endeemid. Teda on vähemalt tosin endeemset rõngussi, sh suur, punaka värvusega kaan Mimobdella buettikoferi ja vihmauss Pheretima darnleiensis.
Ajalugu[]
1851 saabus botaanik ja Briti Labuani kroonikoloonia sekretär Hugh Low proa pardal Kalimantani põhjarannikule. Ta läbis džungli ja jõudis Kiau külla Kinabalu lõunanõlval. Koos oma sõbrast zooloog John Whiteheadi ning ligi neljakümne kohaliku teejuhi ja pakikandjaga suundus ta mäkke. Low'l võttis mäe otsa jõudmiseks osaliselt mööda järsku rada kokku üheksa päeva. Low ja Whitehead tegid palju bioloogilisi avatusi ning kirjeldasid arvukalt uusi taimi. Bundu Tuhani külast pärit kohalikku noort meest Gunting bin Lagadani on hiljem nimetatud rahvuspargi esimeseks ametlikuks teejuhiks. Alles 37 aastat hiljem jõudis Whitehead mäe kõrgeima tipuni, mille ta nimetas oma sõbra auks Low's Peak'iks. Botaanik Lilian Gibbs (1870–1925) oli esimene naine, kes 1910. aasta veebruaris mäetippu jõudis. Aastatel 1961–1964 sooritas Londoni Kuninglik Selts sinna mitu teadusekspeditsiooni. 2015. aasta juunis toimus mäe juures maavärin, milles hukkus 18 inimest. Maavärina tagajärjel tekkis maalihe. Maavärina põhjuseks peetakse turiste, kes end paar päeva enne maavärinat mäe peal lahti riietasid ja sellega kohalikke esivanemate hingesid häirisid.[1]
Tegevused[]
Mäkketõus[]
Teerada mäkke
Rahvuspargi reeglite kohaselt peab inimesi, kes soovivad Kinabalu otsa ronida, kogu aeg saatma akrediteeritud giid. Kinabalu tippu ronimiseks on kaks peamist rada. Esimene algab rahvuspargi keskusest 5,5 km kauguselt Timpohon Gate'ist 1890 m kõrguselt. Teine algab Mesilau looduspargist pisut kõrgemalt kui eelmine, aga ületab mäeseljaku, mille ületamisel tuleb tükk maad allapoole ronida, nii et kokkuvõttes on esimest rada mööda minnes tarvis vähem tõuse võtta. Need kaks rada ühinevad umbes kaks km enne Laban Rata puhkemaja.
Mägironijad Kinabalul
Puhkemaja asub 3270 m kõrgusel merepinnast ja enamik matkajaid jõuab raja algusest sinna 3–6 tunniga. Laban Rata puhkemajas on saadaval toitlustus ja majutus. Sõidukitega läbitavaid teid sinna ei vii, seetõttu peavad inimesed kõik oma seljas viima. Kandjad, keda saab ka palgata, tassivad korraga kohale kuni 30 kg. Laban Ratast Kinabalu kõrgeima tipuni läheb kahe km pikkune rada, mille läbimine nõuab 2–4 tundi. Tõusu viimase osa moodustab paljas graniit.
Vaade mäelt päikesetõusu ajal
Igal aastal ronib mäkke umbes 30 000 inimest, millega on see üks populaarseimaid mägironimise paiku maailmas. Kuigi mägi ei ole väga kõrge, võib selle otsa ronijaid tabada mägihaigus. Sel juhul tuleb viivitamatult madalamale laskuda, sest vastasel juhul hingamis- ja ülesliikumisraskused järjest süvenevad.
Mägironimine[]
Piisavalt heas füüsilises vormis inimesele ei ole Kinabalu tippu ronimine väga keeruline. Kõige kõrgemale tipule Low's Peakile jõudmiseks ei ole vaja kasutada alpinismivarustust, erinevalt Kinabalu paljudest madalamatest tippudest, kuhu erivarustuseta ei pääse. Seevastu halvas füüsilises vormis inimestele võib tippu jõudmine osutuda ületamatult raskeks.
Keskkonnakaitse[]
Kehva pinnasega järsud mäeküljed ei ole soodsad põlluharimiseks või metsanduseks. Seetõttu on looduskeskkond ja elustik jäänud suuresti puutumata ning vaid kolmandik peamiste elupaikade seisukord on halvenenud.
Kinabalu rahvuspark loodi 1964. aastal 752 km² suurusele maa-alale. 1984. aastal rajati ümbritsevate alade kaitseks 1399 km² suurune Crockeri aheliku rahvuspark. Siiski ei ole rahvuspargi loomine piisavat kaitset taganud, kuna 1984. aastal lubati Trus Madis metsaraie. 2000. aastal kanti Kinabalu rahvuspark UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Kinabalu kultuuris[]
Kinabalu mäge on kujutatud Sabahi osariigi ja Kota Kinabalu linna lipul.
Kunstniku joonistus Kinabalust "Kina Balu from Pinokok Valley". Avaldatud 1863. aastal Sir Spenser St. Johni teose "Life in the forests of the Far East; or, Travels in northern Borneo" esimeses köites
Ühe legendi järgi leidis üks Hiina prints end Kalimantani rannikule uhutuna, kui tema paat Lõuna-Hiina mere keskosas uppus. Ta päästis ühest lähedal asuvast külast pärit põliselanik. Kui ta taastunud oli, hakati teda järk-järgult külaelanikuna tunnustama. Ta armus ühte kohalikku naisesse, kellega lõpuks abiellus. Aastate möödudes hakkas ta koduigatsust tundma. Ta küsis oma perekonnalt luba Hiinasse naasmikseks, et oma vanemaid, keisrit ja keisrinnat, külastada. Ta andis oma naisele lubadusele, et peagi ta naaseb Kalimantanile ning viib tema ja lapsed oma kodumaale Hiinasse, kus nad hakkavad elama majesteetlikus kodus. Ta jahmus, kui ta vanemad ei olnud nõus tema abikaasat Hiina tooma. Nad rääkisid, et ta oli juba kihlatud naaberkuningriigi printsessiga. Kuna tal ei olnud austusest vanemate vastu valikut, kuuletus ta raske südamega. Vahepeal muutus tema abikaasa Kalimantanil üha murelikumaks. Ta otsustas, et ootab oma abikaasa laeva saabumise ära, kuid nende koduküla asus rannikust liiga kaugel, et igapäev laeva pärale jõudmist rannas oodata. Seetõttu otsustas ta lõpuks selle asemel kõrgeima mäe otsa ronida, et laeva tulekut näha. Nii ronis ta igal koidikul mäe otsa ja naasis videvikus oma laste juurde tagasi. Kahjuks sai tema pingutus talle saatuslikuks: ta jäi haigeks ja suri külmetununa mäe otsas. Mäevaim oli teda juba aastaid jälginud ja oli äärmiselt liigutatud tema truudusest oma abikaasa vastu. Selle naise imetluseks otsustas vaim ta kivisse jäädvustada, et tema nägu vaataks mere poole ja ta saaks nii igavesti oma abikaasat ootama jääda. Külaelanikud, kes olid sellest samuti liigutatud, otsustasid mäe tema mälestuseks Kinabaluks nimetada. Neile sümboliseerib mägi igavest armastust ja truudust. Ranau piirkonna kohalik legend väidab, et St. John's Peak on kivi, milleks tema keha muutus.
Viited[]
- ↑ "End pühal mäel alasti võtnud turiste süüdistatakse Malaisias maavärina esilekutsumises". Delfi. 8. juuni 2015