Sierra Leone

Republic of Sierra Leone (inglise)
Hümn: "High We Exalt Thee, Realm of the Free"
Pealinn		Freetown
Rahvaarv		7 092 113 (2015)
Pindala		71 740 km²
Ajavöönd		GMT 0
Ametlikud keeled		inglise
Rahvuspüha		27. aprill (iseseisvuspäev)
Rahaühik		Sierra Leone leone (SLL)
Liiklus		parempoolne
Tippdomeen		.sl
Suunakood		232

Sierra Leone Vabariik on riik Lääne-Aafrikas Atlandi ookeani rannikul. See piirneb põhjas ja kirdes Guineaga ning kagus Libeeriaga. Sierra Leone rahvaarv on 2015. aasta seisuga 7 092 113. Riigi pindala on 71 740 km². Sierra Leone on presidentaalne vabariik. Riigipea on president, kes valitakse ametisse viieks aastaks. Pealinn on Freetown, mis on riigi suurim linn ja majanduslik keskus.

Maa kuulus aastatel 1808–1961 Suurbritanniale, misjärel see 27. aprillil 1961 iseseisvus ja oli Rahvaste Ühenduse kuningriik kuni 1971. aastani, mil riik sai vabariigiks. Sierra Leone ainus riigikeel on inglise keel, mida kasutatakse ametliku keelena koolides, riigihalduses ja meedias. Lisaks kõneldakse riigis veel üle 25 eri keele.

Riik on taastumas üle kümne aasta kestnud verisest kodusõjast. Sierra Leone on üks kõige vaesemaid ja ühe kõige madalama keskmise oodatava elueaga riike maailmas. 2014. aastal oli riik kaasatud Lääne-Aafrika ebolaepideemiasse, mille tõttu suri riigis ligi 4000 inimest. Riigi majandus toetub maavarade kaevandamisele. Riigis leidub rohkelt teemandeid, lisaks kaevandatakse kulda, titaanimaaki ja boksiiti.

Geograafia

Sierra Leone topograafiline kaart

Sierra Leone asub Aafrika läänerannikul, paiknedes Atlandi ookeani ja Guinea lavamaa vahel. Riik on ovaalse kujuga ning selle suurim ulatus põhjast lõunasse on 340 km ja idast läände 315 km. Sierra Leonel on põhjas ja kirdes riigipiir Guineaga (794 km) ning kagus Libeeriaga (299 km). Läänes piirneb riik Atlandi ookeaniga. Rannajoone pikkus on 402 km.

Riigi pindala on 71 740 km². Sierra Leone on pindalalt maailmas suuruselt 119. riik. Maismaa pindala on 71 620 km² ja siseveekogude pindala 120 km².

Pinnamood

Sierra Leone võib geograafiliselt jagada neljaks piirkonnaks: lõunas rannikumadalik, keskosas ja põhjas tasandik, idas mägedega liigendatud lavamaa ning läänes ookeaniäärne rannikuala. Rannikul on 8–40 km laine rannikumadaliku. Rannik on võrdlemisi liigendatud. Rannikumadalikul on palju väikeseid jõgesid, lahtesid, poolsaari ja estuaare, kuhu on moodustunud mangroove. Suurim poolsaar on Freetowni poolsaar (tuntud ka kui Sierra Leone poolsaar), mille kirdeosas asub riigi pealinn Freetown. Poolsaar on võrdlemisi mägine – selle kõrgeim koht on Picket Hill, mis asub 888 meetrit üle merepinna. Ranniku lähedal asub mitu väiksemat ja suuremat saart, millest suurim on Sherbro saar, mille pindala on 600 km² ja mis on mandrist eraldatud kitsa väinaga.

Riik on võrdlemisi madal. Üle poole riigist asub madalamal kui 150 meetrit. Keskmine kõrgus merepinnast on 279 meetrit. Riigi ida- ja kirdeosas asub lavamaa, mis hõlmab kogu riigist umbes kolmandiku. Lavamaa paikneb merepinnast keskmiselt 300–600 meetri kõrgusel merepinnast. Lavamaal asub tasaseid künkaid ja mäeahelikke. Sierra Leone kõrgeim koht on riigi kirdeosas Loma mägedes paiknev Bintumani (tuntud ka kui Loma Mansa), mis asub merepinnast 1948 meetri kõrgusel ja on ühtlasi Lääne-Aafrika kõrgeim mägi.

Veestik

Tiwai saar Moa jõel

Sierra Leonet läbivad paljud jõed. Paljud neist saavad alguse Guineas paiknevalt mägismaalt Fouta Djallon, kust need voolavad lõunasse läbi Sierra Leone Atlandi ookeani. Jõgede keskjooksul on palju kärestikke. Sierra Leone suurimad on jõed on muuhulgas Mano, mis moodustab suurema osa looduslikust piirist Libeeriaga, Kolenté, mis kulgeb 101 km ulatuses Guinea piiril, ning Rokel, Kaba ja Sewa. Suurim valgla on Sewa jõel (14 140 km²). Enamik suurematest jõgedest on laevatavad ainult alamjooksul. Lisaks on arvukalt lisajõgesid, millel liiklevad põhiliselt ainult põliselanikud. Jõgede läheduses asub soiseid alasid. Iga aasta põhjustavad tugevad vihmasajud madalatel aladel üleujutusi.

Kliima

Sierra Leones valitseb peamiselt troopiline kliima. Rannikualadele on iseloomulik pigem niiske ekvatoriaalne kliima. Eristatavad on kaks perioodi – vihmaperiood kestab maist novembrini ja kuivaperiood detsembrist aprillini. Sademete hulk on väga suur rannikualadel, kus sajab aastas 3000–4000 millimeetrit. Sisemaa poole liikudes aastane keskmine sademete hulk väheneb ning sealne aasta keskmine sademete hulk on umbes 2000 millimeetrit. Piirkondlikult on õhutemperatuuri erinevused väikesed.

Aastane keskmine õhutemperatuur on rannikualadel 27–28°C ja sisemaa lavamaal 25°C. Aasta läbi, eriti rannikualadel, püsib kõrge õhuniiskus. Kuivaperioodi ajal puhub Saharast kuiv ja kuum tuul harmattan.

Elustik

Sekundaarne troopiline mets

Algselt oli peaaegu kogu riik kaetud igihalja troopiline vihmametsaga ja ainult riigi põhjaosas oli niiskeid savanne. Tänapäeval on taimestik inimtegevuse mõjul oluliselt muutunud. Lõunas kasvab troopiliste vihmametsade asemel peamiselt madalate puude ja põõsastega sekundaarne mets. Metsad vahelduvad suurte rohumaadega. Metsad katavad riigist 37,5%. Kõrgrohusavann on peamiselt Sierra Leone põhja- ja kirdeosas, hõlmates riigist umbes kolmandiku. Rannikul on mangroove. Jõekallastel ja soiste alade ümbruses kasvab galeriimets.

Sierra Leone loomastik ei ole niivõrd laastatud kui taimestik. Riigis elab 178 imetajaliiki. Ohustatud liikide hulka kuuluvad muuhulgas pärgli-kuningkoolobus (Colobus polykomos), pärdiklane Procolobus badius, diaanapärdik (Cercopithecus diana), šimpansi alamliik Pan troglodytes verus, sadulkabrik (Cephalophus jentinki), sebrakabrik (Cephalophus zebra), aafrika elevant (Loxodonta africana), kes arvatakse Sierra Leones olevat juba peaaegu hävinud, senegali lamantiin (Trichechus senegalensis), kääbusjõehobu (Choeropsis liberiensis) ja leopard (Panthera pardus).

Sierra Leones on loetletud kokku 632 linnuliiki, kes elavad aseal alaiiselt või regulaarselt. Võrreldes riigi suurusega on lindude mitmekesisus suur. Lisaks elutseb riigis mitut liike roomajaid ja kahepaikseid.

Kaitsealad

Looduskaitsealad katavad Sierra Leonest 2941 km² ehk 4,1% riigi pindalast. 2016. aasta seisuga oli riigis neli rahvusparki. Sierra Leone vanim rahvuspark on 1109 km² suurune Outamba-Kilimi rahvuspark riigi põhjaosas. See on rajatud savanni elustiku kaitseks, eriti ahvide. 2007. aastal loodud Gola vihametsa rahvuspark asub Libeeria piiri kõrval (pindala 750 km²). Rahvuspargi vastas Libeerias asub Lofa-Mano rahvuspark ning kokku hõlmavad rahvuspargid üle 3000 km² vihmametsa. 2013. aastal rajatud Loma mägede rahvuspark (332 km²) asub riigi kirdeosas ja Läänepiirkonna poolsaare rahvuspark (176,88 km²) pealinnast Freetownist otse lõunas.

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Sierra Leone ajalugu

Eelajaloolised potikillud Sierra Leonest

Arheoloogiliste leidude põhjal võib järeldada, et Sierra Leone ala on olnud asustatud tuhandeid aastaid. Piirkonna asustamine on traditsioonilise käsitluse järgi toimunud mitme järjestikuse lainena, kuid keeleuuringud on näidanud, et rannikualadel olid šerbrod ja temned elanud juba pikka aega, enne kui mende keelt kõnelev rahvas sisemaale kolis. Rahvastik jagunes väikeste iseseisvate kuningriikide või pealikkondade vahel. Rauda hakati kasutama 9. sajandil ning 10. sajandi alguses viljeleti rannikualadel erinevaid põllukultuure.

Sierra Leone rannikualasid ümbritses tihe vihmamets, tänu millele oli see piirkond kaitstud mendede ja teiste Aafrika kuningriikide vallutuste eest kaitstud. Samuti vähendas see asjaolu piirkonnale islami mõju, kuid islam jõudis piirkonda lõpuks islamiusuliste kaupmeestega. Esimesed Euroopa maadeavastajad peatusid Sierra Leone rannikul 15. sajandil.

Sierra Leone sai oma praeguse nimekuju 1462. aastal piirkonda jõudnud Portugali maadeavastajalt Pedro de Sintralt, kes andis sellele nimeks Serra Lyoa ('Lõvimäed'). Ei ole teada, kas ta nimetas piirkonna ranniku iseäraliku kuju või poolsaare kohal olnud äikesetormi järgi, mille kõla võis meenutada lõvi möiret. On ka leitud, et piirkonda tunti selle nime all juba enne seda, kui Sintra ekspeditsioon Sierra Leone rannikule jõudis.

Euroopa kaupmehed hakkasid piirkonnas kauplema 15. sajandi lõpus. Kui alguses kaubeldi põhiliselt kulla ja elevandiluuga, siis 16. sajandi keskel muutus kõige tähtsamaks orjakaubandus. Aastatel 1668–1807 viidi Bunce'i saare kaudu Ameerikasse üle 50 000 orja.

Freetowni koloonia 1856. aastal

1787. aastal rajasid Inglismaalt saabunud 400 vabastatud orja Sierra Leonesse koloonia, mis nimetati "Vabaduse Provintsiks". Samal aastal nimetati maa ametlikult Sierra Leoneks. 16. sajandil nimetasid inglise meremehed maad Sierra Leoa'ks, mis mugandati 17. sajandil Sierra Leoneks. Inglismaalt toodud mustanahalised asutasid asula praeguse Freetowni alale ja nendega liitusid 1790. aastatel Kanadast Nova Scotiast pärit olnud vabastatud orjad. Kriodena tuntud ümberasujad vaevlesid kohalike olude ja haiguste käes ning kohtasid kohalikelt põliselanikelt, temnedelt, vägivaldset vastupanu.

Freetowni piirkond sai 1808. aastal Briti kroonikolooniaks ja kogu Sierra Leone Briti protektoraadiks 1896. aastal. Britid ei olnud algselt huvitatud sisemaast, kuid pärast seda, kui prantslased suurendasid oma tegevust Freetownist põhjas, võtsid britid oma valdusse ka sisemaa.

1898. aasta koloniaalvõimude poolt kehtestatud majamaksule vastu astunud temnede pealik Bai Bureh koos oma valvuriga

Briti koloniaalvõimu vastu toimus ainult üks suurem mäss, kui temnede pealik Bai Bureh juhtis 1898. aastal vastuseisu võimude poolt kehtestatud majamaksu vastu.

1924. aastal jagati Sierra Leone eraldi kolooniaks ja protektoraadiks, kus mõlemal oli eraldi oma põhiseadus ja valitsus. Suurbritannia hakkas pärast Teist maailmasõda oma Lääne-Aafrika koloniaalmaadest loobuma. 1947. aastal vastu võetud põhiseadus algatas iseseisvumise protsessi. 1953. aastal said võimu kohalikud ministrid ning riigi esimeseks peaministriks valiti Rahvapartei kandidaat Milton Margai.

1961. aastal Briti kroonikoloonia ja protektoraat ühendati ning neist moodustus iseseisev Sierra Leone riik. Alguses oli see Rahvaste Ühenduse kuningriik, mille riigipea oli Suurbritannia kuninganna Elizabeth II. Majandus arenes esimestel aastatel jõudsalt ning riik kasutas rauamaagist ja kullast saadud tulu muuhulgas hariduse edendamiseks.

1967. aastal sai riigi peaministriks Siaka Stevens. 1971. aastal kuulutas ta Sierra Leone vabariigiks ja kehtestas 1978. aastal riigis üheparteisüsteemi. Stevensi üheparteisüsteemi ajal lokkas Sierra Leones ulatuslik korruptsioon ja muu hulgas läks suur osa teemanditoodangust paljudele eraisikutele. Stevens läks 1985. aastal erru ja nimetas oma pärijaks Joseph Saidu Momohi.

Sierra Leone kodusõjas hävinud kool Koindus

Aastatel 1991–2002 toimus Sierra Leones kodusõda. Selle osapooled olid Revolutsiooniline Ühisrinne (Revolutionary United Front; RUF), mida juhtis Foday Sankoh, ja valitsusväed, mida juhtis alguses Momoh, pärast 1992. aastal toimunud sõjaväelist riigipööret Valentine Strasser.

Libeeria kodusõja tõttu toimus alates 1980. aastatest piirialadel rahutusi. Enne Sierra Leone kodusõda oli teemandivarude halva valdamise ja korruptsiooni tõttu riik langenud ÜRO andmete kohaselt maailma vaesemate riikide hulka. Sõja puhkemist soodustas lisaks siseprobleemidele naaberriigis Libeerias toimunud kodusõda. Ühe selle osapoole juhte, Charles Taylor, toetas Sierra Leone mässulisi. Kodusõda algas Sierra Leones 1991. aastal, kui valitsusväed kohtusid piirialal Taylori juhitud Libeeria Rahvusliku Patriootliku Rindega ja Taylori toetatud Sierra Leone mässuliste Revolutsioonilise Ühisrindega. Kodusõjas võidelnud mässulised rahastasid ülestõuse sõjatsoonides kaevandatud teemantide ehk niinimetatud vereteemantide müügist saadud tuluga.

Sõjas hukkus vähemalt 70 000, mõnede andmete kohaselt isegi üle 120 000 sierraleonelase. Üle kahel miljonil inimesel, kes moodustasid sel ajal riigi rahvastikust enam kui kolmandiku, tuli kodudest põgeneda.

Kodusõda lõppes 2002. aasta jaanuaris. Kodusõja ajal oli võim riigis sageli vahetunud. Rahu üritasid riigis tagada Lääne-Aafrika rahvusvaheline interventsioonivägi ECOMOG ja ÜRO rahuvalvejõud, kel õnnestus 2001. aastal lõpuks Sierra Leone valitsusvägede ja mässulistele vahele tuua relvarahu. ÜRO võttis 2000. aastal võttis vastu resolutsiooni, mis püüdis keelata ilma valitsuse väljastatud sertifikaadita teemantide müüki.

Pärast kodusõja lõppu 2002. aastal toimunud valimistel valiti presidendiks Ahmad Tejan Kabbah. Tema valitsusajal loodi Sierra Leone erikohus. See mõistis teiste seas süüdi Charles Taylori, kellele määrati lõpuks 2012. aastal Haagis Sierra Leone ja Libeeria kodusõjal toime pandud sõja- ja inimsusvastaste kuritegude eest 50-aastane vanglakaristus.

Sierra Leone majandus on hakanud pärast kodusõda taas tõusma. Mitmeparteisüsteemile tagasi siirdumine on sujunud suhteliselt hästi. 2007. aastal läks võim opositsioonipartei kätte, kui presidendiks valiti Ernest Bai Koroma. 2012. aastal valiti ta tagasi.

Sierra Leone majandust on 2010. aastatel tabanud mitu tagasilööki. 2014. aastal kehtestati riigis seoses Lääne-Aafrika ebolaepideemiaga eriolukord. Lisaks kukkus 2015. aastal rauamaagi hind maailmaturul. Poolteist aastat kestnud ebolaepideemia nõudis Sierra Leones ligi 4000 inimelu.

Riigikord

Sierra Leone praegune president Julius Maada Bio

Sierra Leone on presidentaalne vabariik. Riigipea on viieaastaseks ametiajaks valitav president. President võib olla võimul kuni kaks ametiaega. President on ühtlasi riigipea, valitsusjuht ja kaitseminister. President vastutab muuhulgas välissuhete ja Sierra Leone rahvusvaheliste lepingute eest. Presidenti abistavad tema ülesannete täitmisel ministrid ja aseministrid. Valitsuse täidesaatvas harus on teine kõrgeim ametnik asepresident. Valitsusse kuuluvad presidendi valitud ja parlamendi heakskiidetud ministrid.

2018. aasta presidendivalimistel võidutses Julius Maada Bio. Ta astus ametisse 4. aprillil 2018, võttes ametikohustused üle alates 2007. aastast võimu olnud Ernest Bai Koromalt. Bio kuulus 1990. aastatel sõjaväelaste valitsusse ja viis 1996. aastal riigis läbi riigipöörde. Ta lasi seejärel läbi viia vabad valimised ja andis samal aastal võimu üle ametisse valitud presidendile Ahmad Tejan Kabbah'le.

Sierra Leone parlament on ühekojaline ja sellel on 146 liiget. Üldvalimistel valitakse parlamenti 132 esindajat. Ülejäänud 14 kohta valivad välja piirkondlikud juhid eraldi valimistel. Parlamendile kuulub seadusandlik võim. Viimased üldvalimised toimusid 2018. aasta märtsis. Suurimad erakonnad parlamendis on All People's Congress (68 kohta) ja Sierra Leone Rahvapartei (49 kohta). Naisi kuulub parlamenti 13.

Sierra Leone põhiseadus tagab üldised valimisõigused ja õiguse valimistel kandideerida. Alates kodusõjast on valimisi peetud vabaks, õiglaseks ja läbipaistvaks. Vaesus aga takistab suurel osal elanikkonnast kandideerimast ja valimiskampaaniat tegemast. Lisaks on meediat süüdistatud valitsuse soosimist valimistel.

Eestil ja Sierra Leone sõlmisid diplomaatilised suhted 2011. aasta mais.

Haldusjaotus

Sierra Leone on halduslikult jaotatud neljaks esimese järgu haldusükskuseks, mis jagunevad omakorda 14 piirkonnaks. Piirkonnad jagunevad veel 149 pealikkonnaks, mida juhivad pealikud ja nõukogud. Piirkondade nõukogud teevad kohalikke otsuseid ja annavad aru otse keskvalitsusele. Pealike võimu antakse edasi pärimisliini pidi ning neil on endiselt võim traditsioonilisele kultuurile ja õigusasjadele, kuigi keskvõim on neilt ära võtnud suurema osa haldusvõimust.

Sierra Leone esimese järgu haldusükskused

Haldusüksus	Kaart	Halduskeskus	Elanikke (2015)	Pindala
Lõunaprovints		Bo	1 441 308	19 694 km²
Idaprovints		Kenema	1 642 370	15 553 km²
Läänepiirkond		Freetown	1 500 234	557 km²
Põhjaprovints		Makeni	2 508 201	35 936 km²

Majandus

Sierra Leone põllumees riisisaagiga

Sierra Leone majandus pärast kodusõda jõudsalt kasvanud. Riigi sisemajanduse kogutoodang kasvas 2013. aasta jooksul koguni 20,7 protsenti. Pärast seda tabas riigi majandust seoses rauamaagi hinna langemisega maailmaturul ja Lääne-Aafrika ebolaepideemia puhkemisega tõsine tagasilöök. 2015. aastal langes sisemajanduse kogutoodang 21,1 protsenti. Majandus on sellest siiski juba taastunud ja 2016. aastal oli majanduskasv 4,3 protsenti. Sierra Leone SKT ostujõupariteedi järgi oli 2017. aastal hinnanguliselt 11,55 miljardit USA dollarit, millega Sierra Leone paikneb maailma riikide seas 158. kohal.

Primaarne sektor (põllumajandus, metsandus, kalandus ja jahindus) on Sierra Leone majanduse nurgakivi. 2016. aastal moodustas primaarne sektor sisemajanduse kogutoodangust 71,1 protsenti. Sellest moodustab siiski suurema osa väikesemahuline elatusmajandus. Elatuspõllumajandus hõlmab Sierra Leone sisemajanduse kogutoodangust umbes poole. Selles sektoris töötab umbes kaks kolmandikku rahvastikust. Tähtsaim põllukultuur on riis, mis moodustas 2011. aastal üle 90 protsendi põllumajanduse toodangust. See on majanduslikult riigi tähtsaim põllukultuur, sest selle osa sisemajanduse kogutoodangus oli samal aastal üle 15 protsendi. Paljud leibkonnad kasvatavad toidukultuuride seas ka eksportvilju, näiteks kohvi, kakaod ja palmiõli. Kakao tähtsus on neist suurim.

Sierra Leone teemandikaevandus

Mäendus oli 2010. aastate alguses Sierra Leone majanduse suurim vedur. Selle osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus tõusis aastatel 2011–2013 4,3 protsendilt 19 protsendile. Rauamaagi osatähtsus kasvas 0,2 protsendilt 15,4 protsendini. Paljud suundusid maapiirkondadest tööd otsima kaevanduskeskustesse. Ebolaepideemia ja rahvusvahelise ostuhinna kokkuvarisemise tagajärjel 2015. aastal langes rauamaagi osa koguni 96 protsenti ja teemantide osa 19,1 protsenti. 2009. aastal teatas USA, Austraalia ja Briti ettevõte suure veealuse naftavaru avastamisest Sierra Leone territoriaalvetes. Titaanioksiid esineb Sierra Leone maapõues nii ilmeniidi kui ka rutiilina. Sierra Leone rutiilivarud avastati 1954. aastal ja tänapäeval on riik maailma kolmas rutiilikaevandaja.

Sierra Leone on Lääne-Aafrika Riikide Majandusühenduse (ECOWAS) ja Mano jõe liidu (MRU) liige. Koos Gambia, Ghana, Nigeeria ja Guineaga asutas Sierra Leone 2000. aastal Lääne-Aafrika rahandustsooni (WAMZ), mille eesmärgiks on kehtestada tugev ja stabiilne valuuta nimega eco, et konkureerida prantsuskeelste riikide CFA frangiga.

Valuuta

Rahatäht nominaalväärtusega 1000 leonet

Sierra Leone rahaühik on Sierra Leone leone (SLL), mida emiteerib Sierra Leone Pank. See võeti kasutusele 4. augustil 1964 ning vahetas välja varem käibel olnud Briti Lääne-Aafrika naela vahetuskursiga 1 nael = 2 leonet. Aastatel 1791–1805 oli käibel Sierra Leone dollar.

Transport

Maanteetranspordil on kaupade ja inimeste veol keskne roll. 2015. aastal oli Sierra Leones hinnanguliselt 11 700 kilomeetrit teid, millest 1051 kilomeetrit olid sillutatud. Maanteedevõrk on eelkõige koondunud läänepoolsesse piirkonda, kus ruutkilomeetri kohta on 0,42 kilomeetrit teid, põhjaosas on teid ruutkilomeetri kohta ainult 0,09 kilomeetrit. Maanteetransporti pärsib ka teede halb seisukord ja transpordiettevõtjate puudus. Vihmaperioodil võivad teed muutuda raskesti läbipääsetavateks või täiesti läbipääsmatuteks. Linnatransporti kimbutavad omakorda ummikud ja mittetoimiv ühistransport.

Lungi-Freetowni rahvusvaheline lennujaam

Sierra Leones on puudlik lennuühendus, kuna riigis tegutseb vaid paar lennuettevõtet. Lisaks asub riigi peamine lennujaam, Lungi rahvusvaheline lennujaam (selle juurde kuulub ainus kattega lennuväli riigis), halvas asukohas. See asub poolsaarel, mida eraldab riigi pealinnast Freetownist kuue kilomeetri laiune laht. Kiireim viis Freetowni jõudmiseks on helikopteri, hõljuklaeva või veetaksoga, samuti sõidab Lungi ja Freetowni vahel parvlaev, kuid ükski neist transpordivahenditest ei ole piisavalt turvaline. 2018. aastal tegi riigi president Julius Maada Bio ettepaneku ehitada Lungi ja Freetowni vahele sild. Samal ajal katkestati plaanid uue lennujaama ehitamiseks Freetownist 50 km kaugusele kagusse.

Sierra Leones on neli sadamat. Neist kolm on Sierra Leone sadamaameti alluvuses, Pepeli linna juures asuv neljas sadam on renditud kaevandusettevõttele African Minerals. Väliskaubanduse jaoks on kõige olulisem sadam Freetowni Kuninganna Elizabeth II sadam. Kaubalaevastik koosneb 215 laevast, millest 98 on välisomandis. Jõeliikluses on 800 kilomeetrit veeteid, millest 600 kilomeetrit on laevatavad aastaringselt.

Sierra Leone ainsat toimivat raudteeliini kasutatakse maagi transportimiseks Pepeli sadamasse. 2010. aastal pikendati raudteed üle 85 kilomeetri Tonkolili rauamaagikaevandusse. 2015. aastal omandas nii kaevanduse kui ka raudtee-ettevõtte Hiina ettevõte Shandong Steel. Riigile kuulunud raudtee, mis vedas reisijaid Freetownist Bo kaudu Kenema ja Darusse (kõrvaharu viis Makeni linna), suleti 1974. aastal. Riigil ei ole raudteeühendust naaberriikide Guinea ja Libeeriaga.

Rahvastik

Suurimate etniliste rühmade jagunemine Sierra Leones

Sierra Leone rahvaarv oli 2015. aasta rahvaloenduse kohaselt 7 075 641. Rahvaarv on võrreldes 1963. aasta rahvaloendusega enam kui kolmekordistunud.

Sierra Leones on etniliselt kirev, seal elab 15–20 etnilist rühma. Neist suurimad on temned (35,5% rahvastikust), mended (33,2%), limbad (6,4%) ja konod (4,4%). Vabanenud orjade järeltulijaid kutsutakse kriodeks ja nad moodustavad rahvastikust 1,2%. Ametlik riigikeel on inglise keel. Igal rahvusrühmal on oma keel, kuid paljud kõnelevad lisaks mende, temne ja krio keelt.

Ametlik riigiusk puudub. Moslemeid on rahvastikust 78,6% ja kristlaseid 20,8%. Samuti on riigis traditsiooniliste hõimuusundite järgijaid.

Temne lapsed 1960. aastatel

Sierra Leone rahvastik on väga noor. Umbes 60% rahvastikust on alla 25-aastased. Vanemaid kui 55-aastaseid on vaid umbes 7,5%. Mediaanvanus oli 2020. aasta hinnangul 19,1. Elanike arvu kasv on kiire tänu suurele iibele, mis on viimastel kümnenditel mõnevõrra kahanenud. Ühe naise kohta on keskmiselt 4,62 last. Esimese lapse sünni ajal on naise vanus keskmiselt 19,2 aastat. Suremus on imikute, laste ja vanemate seas üks maailma suurimaid ning seda mõjutavad vaesus, joogivee ja kanalisatsiooni teenuste puudumine, toidupuudus, piiratud ligipääs kvaliteetsele tervishoiuteenustele ja naiste suguelundite moonutamise levimus. Tuhande elaniku kohta oli 2016. aastal 35,4 sündi ja 9,8 surma.

Sierra Leone on üks kõige madalama keskmise oodatava elueaga riike – 59,8 aastat. Keskmine eluiga oli 2020. aastal naistel 62,6 ja meestel 57,1.

Linnades elab 2020. aasta seisuga 42,9% rahvastikust. Aastatel 2015–2020 oli linnastumistempo hinnanguliselt 3,12% aastas.

Sierra Leone on 2019. aasta seisuga ühe kõige madalama inimarengu indeksiga (0,438) riike maailmas, paiknedes 188 riigi seas 181. kohal. Lisaks on Sierra Leone ühe suurima soolise ebavõrdsusega riike maailmas.

Noorte täiskasvanute seas on tööpuudus väga kõrge – alla 25-aastatest on tööta hinnanguliselt umbes 60%. Suur tööpuudus on tingitud kõrgest kirjaoskamatusest, töökohtade puudumisest erasektoris ja madalast töötasust.

Sierra Leone kodusõja tõttu lahkus kodudest üle kahe inimese ehk umbes kolmandik elanikest, kellest umbes pool miljonit pagesid naaberriikidesse (370 000 Guineasse ja 120 000 Libeeriasse). ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) aitas umbes 180 000 sierraleonelasele kodudesse naasta. Libeeria kodusõja ajal (1989–2003) otsis Sierra Leones varjupaika umbes 65 000 libeerlast. 2015. aasta seisuga elas Sierra Leones veel umbes 1000 libeerlast.

Meditsiinilise abi saamise võimalused on riigis piiratud. Levinud on marutõbi, Lassa palavik, malaaria ja teised troopilised haigused.

Haridus

Teise klassi koolitund Koidus

Sierra Leones on kõigile 6–12-aastastele lastele kohustuslik esimese astme kooliharidus ja kolm aastast teises astmest, mis läbitakse enne 18-aastaseks saamist, kuid teisme astme läbimine on koolide ja õpetajate puuduse tõttu raskendatud.

Kuigi hariduse olukord on kodusõjast alates paranenud, ei käinud 2011. aastal statistika kohaselt kolmandik Sierra Leone lastest koolis. Suurim põhjus haridustee katkestamisel oli vaesus. Sõja tõttu oli üldine haridustase kehv: 54,6 protsendil tööealistest elanikest polnud ametlikku haridust ja ainult 2,8 protsendil keskharidus. Kirjaoskajaid oli üle 15-aastaste seas 2015. aastal hinnanguliselt 48,1% (meeste seas 58,7% ja naiste seas 37,7%).

2017. aasta alguses oli riigis kaks riiklikku kõrgkooli. Sierra Leone Ülikooli koosseisu kuulub neli kolledžit, sh 1827. aastal asutatud Fourah Bay College. Njala Ülikool on asutatud 1964. aastal ning selle linnakud asuvad Njalas ja Bos. Lisaks tegutseb Makenis 2005. aastal asutatud katoliiklik eraülikool.

Suurimad linnad

Vaade riigi pealinnale ja suurimale linnale Freetownile

Koht	Linn	Haldusüksus	Elanikke (2015)
1.	Freetown	Läänepiirkond	1 050 301
2.	Kenema	Idaprovints	200 354
3.	Bo	Lõunaprovints	174 369
4.	Koidu	Idaprovints	128 074
5.	Makeni	Lõunaprovints	126 059

Meedia ja kommunikatsioon

Sierra Leones asutati 1801. aastal Lääne-Aafrika vanim ajaleht Sierra Leone Gazette. Kuigi Sierra Leonel on pikk ajalehtede traditsioon, ei ole ajalehed madala kirjaoskuse tõttu võrdlemisi populaarsed. Freetownis ilmub siiski kümme ajalehte. Suurt osa neist ajalehtedest annavad välja eraettevõtted ja on sageli valitsuse suhtes kriitilised.

Raadio jõudis Sierra Leonesse vara ning 1934. aastal asutatud Sierra Leone Ringhäälinguteenus (Sierra Leone Broadcasting Service; SLBS) juhtis Lääne-Aafrika esimest ingliskeelset raadiojaama. See oli Sierra Leone ainus raadiojaam kuni 1990. aastateni ja see on maapiirkondades kõige populaarsem meediavorm, sest see edastab saateid kohalikes keeltes.

SLBS liideti 2010. aastal ÜRO rahuvalve raadiojaamaga ning see sai nimeks Sierra Leone Broadcasting Corporation (SLBC). Lisaks töötab riigis veel tosin raadiojaama, mis on eraomanduses. Televisioon ei ole laialt levinud, sest inimestel ei ole piisavalt raha, et telereid osta. Televisiooniteenused said Sierra Leones alguse 1963. aastal. Ka internet ei ole riigis laialt levinud, sest 2016. aasta seisuga oli internetikasutajaid rahvastikust ainult 2,4%.

Kultuur

Igapäevaelu

Temnede odelay kogukonna mask Brooklyn Museumis

Piirkonna eri etniliste rühmade vaheline ühtne rahvustunnetus on tekkinud tänu ühisele ajaloole koloniaalajal, krio keele muutumisele lingua francaks ning kuulumisele ühistesse sotsiaalsetesse nais- ja meesseltsidesse, millest tuntumad on meestel poro ja naistel sande.

Toidukultuur

Enamikule sierraleonelastele on põhitoiduaineks riis, mida süüakse peaaegu iga toidukorra ajal. Selle peale pannakse köögiviljadest, lihast või kalast tehtud kastet. Toitu valmistatakse sageli katlas, mida toetab kolm kivi ja mille alla süüdatakse tuli. Mõnedes külades või perekondades esinevad tabud või keelud, mille järgi ei tohi teatud toite süüa.

Kirjandus

Sierra Leone kirjandusel on taust rahva ajaloos, sotsiaalmajanduslikus olukorras, looduses ja traditsioonilistes väärtustes. Kuigi riigil on rikkad suulised pärimused, sai kirjalik ilukirjandus suuresti alguse alles 20. sajandil. Siiski ilmus mõningaid kirjanduslikke teoseid juba 19. sajandil, näiteks Africanus Hortoni teosed ja pamfletid ning A. B. C. Sibthorpe koostatud Sierra Leone ajalugu käsitlev teos.

Varaseimad ilukirjanikud olid Adelaide Casely-Hayford, kes käsitles luulet esimest hulgas Sahara-taguses Aafrikas ja Sierra Leone ühiskonnas, Crispin George ja Jacon Stanley Davis. 1950. aastate keskel edendas Thomas Leighton Decker kriokeelset kirjandust, kogus rahvaluulet, tõlkis Shakespeare'i teoseid krio keelde ning avaldas enda luulet ja näidendeid. Tänu tema teenetele hakkas levima kriokeelne kirjandus.

2006. aastal tunnustati Sierra Leone näitekirjanikku Mohamed Sheriffi BBC võistlusel. Kuigi riigis ei ole ühtegi korralikku teatrit, on näitlemine populaarne ning näidendid esitatakse linnade ja külade väljakutel. 2010. aastal pälvis Sierra Leone ingliskeelne kirjanik Olufemi Terry Aafrika kirjanikele parima novelli eest antava Caine'i auhinna.

Palju on Sierra Leone kodusõda puudutavat kirjandust. Neist endise lapssõduri Ishmael Beahi memuaarid "Kaugel ära" on pälvinud laia tähelepanu. Teine oluline Sierra Leone kodusõda käsitlev teos on "Black Man’s Grave: Letters from Sierra Leone", mis on kogu kirjadest, mida sierraleonelased kodusõja ajal kirjutasid.

Kujutav kunst ja käsitöö

Ajaloolistelt on Sierra Leone kujutav kunst koosnenud käsitööst. Erinevate tantsude jaoks on sageli tehtud puidust inimese ja looma näoga maske. Tüüpiline Sierra Leone dekoratiivne ese on sande'de piklik mask, millel on dekoratiivne kõrge soeng ja palju kaelarõngaid.

Elevandiluust tehtavad nikerdused on populaarsed eriti rannikul ning riigi põhjaosas šerbrode ja temnede juures. Tuntud Sierra Leone nikerdused on ka steatiidist tehtud inimkujukesed nomoli'd. Neid kasutatakse tänapäeval rituaalides, milles palutakse head viljasaaki, kuid algselt kasutati neid tõenäoliselt esivanematekultuses ja viljakusriitustel.

Mended ja konod Sierra Leone lõuna- ja idaosas koovad siniseid, pruune, valgeid või nende värvide kombinatsioonis tehtavaid puuvillast riideid. Käsitsi valmistatud riided on olulised jõukuse sümbolid ning neid kantakse erinevatel tseremooniatel ja rituaalidel. Põhjaosa temned on omakorda teinud värviküllaseid värvitud riideid.

Muusika ja tants

Õpilased kooli avamise puhul Koidus traditsioonilist tantsu esitamas

Populaarne on Sierra Leone maapiirkondade traditsiooniline rahvamuusika, kuid linnades domineerib ka läänelik levimuusika. Paljud muusikariistad on ühised paljudele rahvastele. Näiteks sangbai nime kandvat trummi seostatakse sageli temnedega, kuid seda mängivad ka riigi teised rahvad.

Tantsukunst on rahvusvaheliselt tuntud Sierra Leone kunstivorm. Sierra Leone tantsutrupp sai tuntuks aastatel 1964–1965 New Yorgis toimunud maailmanäituse ajal. Riigi erinevatel rahvastel on oma tantsustiilid ja paljudel rahvastel on ka tseremoniaalsed tantsud, näiteks limbade tseremoniaalne tants kannab nime Gbangani, mendedel Wunde ja temnedel Rabai.

Kultuuripärand

Freetownis asuvad muuhulgas Sierra Leone rahvusmuuseum, kus on ajaloolised, etnograafilised ja arheoloogilised kogud, ja Sierra Leone raudteemuuseum. Sierra Leones on alates 1946. aastast rahvusmonumendiks kuulutatud kaheksateist maamärki.

2019. aasta seisuga ei olnud Sierra Leones UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud ühtegi objekti, kuid 2012. aasta seisuga oli kuus objekti maailmapärandi nimistu kandidaadid. Nende hulka kuulusid muuhulgas Läänepiirkonna poolsaare rahvuspark, Gola vihametsa rahvuspark, Tiwai saar ja Bunce'i saar.

Sport

Sierra Leone rahvusstaadion Freetownis toimib eelkõige jalgpallistaadionina

Sierra Leone populaarseim spordiala on jalgpall. Jalgpalliklubisid on 24 ja neis on registreeritud 6480 mängijat. Sierra Leone rahvuskoondis ei ole pääsenud maailmameistrivõistluste finaalturniirile, kuigi kahel korral on osaletud Aafrika rahvaste karikavõistluste finaalturniiril (aastatel 1994 ja 1996), kuid kummalgi korral ei õnnestunud pääseda alagrupist edasi järgmisesse ringi. 2016. aasta suvel olid jalgpallisarjad veel toibumas kaks aastat varem ebolaepideemia tõttu mängude ärajäämisest.

Sierra Leone on alates 1968. aastast suveolümpiamängudel osalenud üheteistkümnel korral, kuid ei ole jõudnud medalikohale. Taliolümpiamängudel ei ole osaletud. Kergejõustiku on riigile tuntust toonud Prantsusmaad esindanud seitsmevõistleja Eunice Barber, kes on sündinud Sierra Leones, kuid põgenes riigist kodusõja ajal.

Pallimängudest harrastatakse riigis jalgpalli kõrval veel enam korvpalli ja pesapalli. Briti kultuuripärand avaldub sellest, et populaarne on ka kriket. 2016. aastal võitis Sierra Leone kriketikoondis Aafrika teises divisjonis kuldmedali.

Sierra Leones harrastatakse ka paljusid traditsioonilisi spordialasid- ja mänge. Wari-nimeline lauamäng on populaarne peaaegu kõikide etniliste rahvaste seas.

Kirjandus

• Falola, Toyin; Jean-Jacques, Daniel (2015). Africa: An Encyclopedia of Culture and Society. ABC-CLIO. ISBN 1-598846-66-3. 

Välislingid

• Sierra Leone valitsuse koduleht