Minsk (valgevene keeles Мінск) on Valgevene pealinn ja suurim linn. Minsk on samuti Minski oblasti halduskeskus. Minsk asub Bjarezina lisajõe Svislatši kaldal. Elanike arv on 2020. aasta seisuga 2 020 600.
Minsk on Valgevene haridus- ja kultuurikeskus ning oluline tööstuslinn. 2012. aastal andis Minsk umbes veerandi Valgevene sisemajanduse kogutoodangust. Linnas tegutseb kaksteist ülikooli.
Minskis asub Sõltumatute Riikide Ühenduse peakontor.
Geograafia[]
Minsk asub Minski kõrgustiku kagunõlval Bjarezina lisajõe Svislatši kaldal. Keskmine kõrgus merepinnast on 220 meetrit. Linna pindala on 348,45 km².
Kliima[]
Minskis valitseb niiske mandriline kliima. Keskmine õhutemperatuur on jaanuaris −4,5 °C ja juulis 18,5 °C. Kõige madal õhutemperatuur on registreeritud 17. jaanuaril 1940, mil oli −40 °C külma. Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur on 35,6 °C, mis mõõdeti 3. augustil 2014. Sademeid esineb aastas 690 millimeetrit. Kõige enam sajab juunis ja juulis (89 mm kuus) ning kõige vähem veebruaris (39 mm). Sageli esineb udu, eriti kevaditi ja sügiseti.
Linnaplaneering[]
Minsk on jagatud üheksaks rajooniks:
Ajalugu[]
Linna on esmakordselt mainitud 1067. aastal. 1101. aastal sai see Polotski vürstiriigi keskuseks. 14. sajandi läks Minsk Leedu suurvürstiriigi valdusse ning 1793. aastal Teine Poola jagamise tulemusena Vene Keisririigile.[1]
Minsk on ajaloo jooksul korduvalt tugevalt kannatada saanud, sealhulgas sagedaste tulekahjude, 1812. aastal Prantsuse vägede okupatsiooni, 1918. aastal Saksa okupatsiooni, aastatel 1919–1920 Poola okupatsiooni tõttu ning kõige rängemalt Teises maailmasõjas, mille järel tuli linna praktiliselt uuesti üles ehitada.[1] Linnas elanud juudi kogukonda hävitati süsteemselt Teises maailmasõjas Saksa okupatsiooni ajal.
Vene keisririigi võimu algusega 18. sajandi lõpul sai Minsk Minski kubermangu keskuseks. 1918. aastal sai Minsk vastloodud Valgevene Rahvavabariigi pealinnaks, kuid see valgevenelaste riik liideti juba vähem kui aasta pärast Venemaaga.
Minski rahvastik kasvas aastatel 1959–1989 võrreldes Nõukogude Liidu suurlinnadega oluliselt kiiremini, suurenedes sellel perioodil 500 000 elanikult ligi 1,6 miljonini.
Pärast riigi iseseisvumist on Minskis toimunud sageli poliitilised meeleavaldused.
2011. aasta 11. aprillis toimunud Minski ühes metroojaamas pommiplahvatus, mis nõudis 15 inimelu ja üle 200 inimese sai vigastada.
Majandus[]
Minsk on Valgevene oluline tööstuskeskus. Majandus tugineb masinaehitusel, eriti veoautode ja traktorite ehitamisel. Minski traktoritehases toodetakse Belarus marki traktoreid ning Minski autotehases MAZ marki veoautosid ja busse. Linnas on toiduainete- ja tekstiilitööstusettevõtteid.
1982. aastal avatud Minski rahvusvaheline lennujaam asub Minski kesklinnast 42 kilomeetrit ida pool. Minski vana lennujaam, 1930. aastatel valminud Minsk-1 suleti lõplikult 2015. aastal.
Transport[]
Minski ühistranspordivõrku kuuluvad kaheksa trammiliini ja üle 70 trolliliini. Minski metroo avati 1984. aastal. Kui alguses oli metrool kaheksa jaama, siis 2014. aastal 29 jaama koguvõrgustikuga 39 kilomeetrit. Metrool on kaks liini, kuid ehitusjärgus on kolmas liin ja projekteeritakse ka neljandat liini.
Minski rahvusvaheline lennujaam asub Minski kesklinnast 42 km kaugusel idas. Lennujaam on Valgevene lennufirma Belavia kodulennujaam.
Muuseumid ja vaatamisväärsused[]
Kuigi Minsk sai Teises maailmasõjas tugevalt kannatada, on säilinud mitmed sõjaeelsed hooned, sealhulgas Iosif Lanhbardi projekteeritud valitsushoone (1934) ja Valgevene Riiklik Ooperi- ja Balletiteater (1939), mis jäid sõja-aastatel suhteliselt puutumata. Mitmed sõjas kannatada saanud või võõrvõimu ajal hooletussejäetud hooned on renoveeritud või täielikult uuesti üles ehitatud. Näiteks on täielikult üles ehitatud Vene keisririigi ajal 19. sajandi keskpaigal lammutatud Minski raekoda.
- Minski võiduväljak
- Valgevene riiklik kunstimuuseum (projekteerinud M. Baklanav, avatud 1957)
- Minski iseseisvusväljak
- Kangelaslinna obelisk (valminud 1985)
- Pisarate saar (avatud 1996)
Uuemat arhitektuuri esindavad mitmed 21. sajandil valminud ehitised, näiteks Minski keskraudteejaam (V. Kramarenka ja M. Vinahradau, 2000), Vabariigi palee (M. Pirogov, 2001), Valgevene Rahvusraamatukogu (M. Vinаhradаu ja V. Kramarenka, 2006) ja Minsk-Arena (V. Kutsko, 2010).
Sport[]
Linnas tegutseb arvukalt spordiklubisid. Valgevene jalgpalli kõrgliigas Vyšejšaja liga mängib kolm Minskis tegutsevat klubi. Tuntuim jalgpalliklubi on seitsmekordne Valgevene meister Minski FK Dinamo. Jäähokiklubi HK Minski Dinamo mängib Kontinentaalses Hokiliigas ning samuti on tuntud Valgevene kõrgliigas mängiv jäähokiklubi Minski Junost, mis on tulnud Valgevene meistriks üheksa korda. Käsipalliklkubi SKA Minsk on tulnud kümme korda Valgevene meistriks ja võitnud kolm korda Euroopa klubide karika. Korvpalliklubi BC Tsmoki-Minsk mängib VTB Ühisliigas ning on tulnud 11 korda Valgevene meistriks.
2010. aastal valminud Minsk-Arena on mitmeotstarbeline hall, mis mahutab üle 15 000 pealtavaataja. Minsk-Arenal asub jäähokiklubi Minski Dinamo ja BC Tsmoki-Minski koduväljak. 2014. aastal toimusid Minskis jäähoki maailmameistrivõistlused, mille mängud leidsid aset Minsk-Arenal ja 8000 pealtvaatajat mahutaval Tšižovka-Arenal. 2016. aastal toimusid Minsk-Arenal lühirajauisutamise Euroopa meistrivõistlused ja 2019. aastal iluuisutamise Euroopa meistrivõistlused. 2019. aastal leidsid Minskis aset teised Euroopa mängud.
Sõpruslinnad[]
Minskil on 27 sõpruslinna[2]:
|
|
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 Minsk. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 13.3.2018
- ↑ "Twin towns of Minsk on map". minsk.gov.by. Vaadatud 20.3.2018