1952. aasta suveolümpiamängud

1952. aasta suveolümpiamängude logo

1952. aasta suveolümpiamängud olid XV kaasaegsed suveolümpiamängud, mis toimusid 19. juulist 3. augustini 1952 Soomes Helsingis. Need olid esimesed ja seni ainsad Soomes toimunud olümpiamängud. Lisaks on Helsingi kõige põhjapoolsem linn, kus suveolümpiamängud on kunagi peetud.

Helsingi oli algselt saanud õiguse 1940. aasta suveolümpiamängude korraldamiseks, kuid need jäid Teise maailmasõja tõttu pidamata. Lõpuks sai Helsingi pärast sõda õiguse korraldada 1952. aasta suveolümpiamänge. Mängude avatseremoonial süütasid olümpiatule jooksjad Paavo Nurmi ja Hannes Kolehmainen.

Olümpiamängudel osales 69 riiki 4925 sportlasega (sealhulgas 518 naist). 149 toimunud alal jõudis medalile 43 riiki. Kõige edukam riik oli Ameerika Ühendriigid. Medalite arvult oli teisel kohal esimest korda olümpiamängudel osalenud Nõukogude Liit. Korraldajamaa Soome oli medalitabelis kaheksas 22 medaliga, sealhulgas kuue kullaga. Need olid ka esimesed suveolümpiamängud pärast 1936. aastat, millest said eestlased osa võtta, kuid nüüd Nõukogude Liidu koondises võisteldes. Televisiooniülekandeid nendest mängudest ei tehtud.

Ajalugu

Kandideerimine

Soomlastele edukates osutunud 1912. aasta suveolümpiamängudest innustunud Soome spordiharrastajatel hakkas tekkima mõte oma olümpiamängudest. Näiteks avaldas Erik von Frenckell 12. septembril 1915 Helsingi staadioni Töölön Pallokenttä avamisel avalikult unistuse Soome olümpiamängudest.

1920. aastatel jätkunud edu olümpiamängudel suurendas soomlastes innustust oma olümpiamängudest ja Soome spordijuhid hakkasid pärast Antwerpeni olümpiamänge 1920. aastal kavandama olümpiastaadioni ehitamist Helsingisse. Soome tähtsamad spordiliidud ja Helsingi linn rajasid 1927. aastal sihtasutuse Helsingisse olümpiastaadioni saamiseks. Samal aastal teatas Rahvusvahelises Olümpiakomitees (ROK) Soomet esindanud Ernst Edvard Krogius Soome valmisolekut olümpiamängude võõrustamiseks.

1930. aastal hakati valmistuma 1936. aasta suveolümpiamängude korraldusõiguse saamiseks taotluse andmist, millele andis hoogu Olümpiastaadioni ehitusprojektiga alustamine. Helsingit aga esimeses hääletusvoorus ei nimetatud ja korraldusõigus anti Berliinile. Sellest hoolimata asus Helsingi kohe 1940. aasta suveolümpiamängude kandidaatlinnaks. Nende mängude korraldajaks sai 1936. aastal Tōkyō. Teise Hiina-Jaapani sõja tõttu loobus Tōkyō 1938. aastal mängude korraldamisest ja neli päeva hiljem pakkus ROK mängude korraldamist Helsingile, kes sellega nõustus, kuigi ettevalmistuseks oleks jäänud vähe aega.

Teine maailmasõda puhkes 1. septembril 1939 Saksamaa sissetungiga Poolasse, mis tõmbas sõtta samuti Suurbritannia ja Prantsusmaa. Sellest hoolimata jätkas korralduskomitee optimistlikult mängudeks ettevalmistusi. 30. novembril Nõukogude Liidu ja Soome vahel alganud Talvesõda aga lõpetas need. Pärast Talvesõda otsustas korralduskomitee 20. märtsil 1940 loobuda mängude korraldamisest Euroopas valitsenud sõja, Talvesõja tõttu ettevalmistuste pooleli jäämise ja halvenenud majandusliku olukorra tõttu. Soome Olümpiakomitee koosolekul teatati ametlikult Helsingis mängude ära jäämisest.

Teise maailmasõja lõppedes sai London 1948. aasta suveolümpiamängude korraldajaks, kuna linn oli algselt saanud 1944. aastaks mängude korraldusõiguse, mis aga pidamata jäid. Helsingi jätkas pingutusi, et saada järgmiste ehk 1952. aasta olümpiamängude korraldusõigust. 21. juunil 1947 Stockholmis toimunud ROK-i 40. istungil valiti 1952. aasta korraldajalinnaks Helsingi, kes edestas kindlalt Hollandi linna Amsterdami ning USA linnu Los Angelest, Minneapolist, Detroiti, Chicagot ja Philadelphiat. Helsingi eeliseks oli see, et 1940. aasta mängudeks olid paljud olümpiarajatised juba valmis ehitatud.

Hääletustulemused
Linn	Riik	1. voor	2. voor
Helsingi	Soome	14	15
Minneapolis	USA	4	5
Los Angeles	USA	4	5
Amsterdam	Holland	3	3
Detroit	USA	2	—
Chicago	USA	1	—
Philadelphia	USA	0	—

Mängude organiseerimine

8. septembril 1947 loodi mängude korralduskomiteena ühing nimega XV Olympia Helsinki 1952. Selle liikmed olid Soome Olümpiakomitee, Soome riik, Helsingi linn ja 26 erinevat spordiliitu. Korralduskomitee esimeheks valiti Helsingi linnapea Erik von Frenckell, kes oli sel ajal ka Soome Jalgpalli Liidu esimees. Korralduskomitee sekretär ja keskkantselei juhataja oli Kallio Kotkas. Mängude korralduskomitee liikmete hulka kuulus teiste seas Soome hilisem president Urho Kekkonen.

Helsingi olümpiamängud olid viimased, mis toimusid ROK-i presidendi Sigfrid Edströmi ametiajal.

Poliitiline olukord

Poliitiline olukord oli Helsingi olümpiamängude eel pingeline. ROK-i 1951. aastal Viinis peetud kokkusaamisel oli päevakorras mitu tõsist teemat. Käimas oli külm sõda ning lisaks tuli käsitleda Iisraeli ja Araabia maade vahelist olukorda, kaheks jagunenud Saksamaa võimalikku osalemist ühe võistkonnana, samuti Hiina kodusõja võitnud kommunistliku partei moodustatud Hiina Rahvavabariigi ja sellele kaotanud, Taiwanile ja selle lähisaartele pagenud Hiina Vabariigi valitsuse vahelist olukorda.

Neli aastat varem toimunud Londoni olümpiamängudele ei kutsutud ühe Teise maailmasõja kaotajariigina Jaapani. Iisrael olümpiakomiteed ei oldud veel tunnustatud ning maailmasõja järel oli Saksamaa olümpiakomitee alles loomisel, kuid Helsingi olümpiamängudel said Jaapan ja Iisrael juba osaleda ning sakslasi esindas Saksamaa Liitvabariik, sest Saksa Demokraatlikku Vabariiki veel suveräänse olümpiariigina ei tunnustatud. Lisaks sai Helsingis osaleda Prantsusmaa kontrolli all olnud Saksamaa osa Saarimaa.

Külm sõda mõjutas nii USA kui ka Nõukogude Liidu osalemist mängudel. USA osalemine mängudel lahendati alles pärast seda, kui riik oli saanud Helsingi saatkonnalt hinnangu Soome poliitilisest olukorrast. Nõukogude Liidust sai ROK-i liige 1951. aasta mais ja sama aasta detsembris võttis riik vastu olümpiakutse, sest riigi sportlased olid medalikonkurentsis. Kuigi Nõukogude Liidu juhtkond oli varem pidanud mänge kodanlikuks sündmuseks, kasutati Helsingi olümpiamänge Nõukogude Liidu sise- ja välispoliitilise propagandavahendina. Nõukogude Liidus kasutati ainult ühe aasta jooksul miljardeid rublasid sportlaste treenimiseks. Nõukogude Liit plaanis, et riigi sportlasi lennutatakse iga päev Leningradi ja Helsingi vahet. Teiseks võimaluseks oli see, et Nõukogude Liidu sportlasi majutatakse Porkkala mereväebaasi garnisoni. Soomest siiski nõuti, et kõik võistlejad peavad olema majutatud olümpiakülla. Kompromissina loodi idabloki sportlastele Espoo linnaosas Otaniemis teine olümpiaküla.

Ka 1952. aasta olümpiamänge ähvardas olukorra tõttu maailmas ärajäämine. 1950. aastal oli alganud Korea sõda, mis tekitas muret ka korralduskomiteele.

Ehitustööd

Olümpiastaadioni torn

Enamik olümpiarajatisi oli ehitatud juba 1940. aastal ärajäänud olümpiamängudeks, kuid teha tulid mõned laiendus- ja renoveerimistööd, muu hulgas ehitati olümpia- ja ujumisstaadionile lisatribüünid. Mängude külastajate majutamiseks ehitati Käpylä linnaossa olümpiaküla. Nõukogude Liidu juhitud idabloki sportlased majutati Otaniemi linnaossa. Soome võistkond elas Santahaminas Sõjaakadeemia ruumides.

Helsingi linn ehitas olümpiamängudeks valmis uue lennujaama (praegune Helsingi Vantaa lennujaam), Lõunasadama kai ja kattis kümned kilomeetrid teed asfaltkattega. 1951. aasta oktoobris seati tänavate Aleksanterinkatu ja Mikonkatu ristmikule tööle linna esimene valgusfoor. Mängude külastajate vastuvõtuks valmistusid muu hulgas paljud hotellid. Kuna linnas oli siiski üsna vähe hotelle, ehitati muu hulgas Lauttasaarile ja Seurasaari turistidele lisaks telkküla. Lõpuks osutusid majutamiseks tehtud ettevalmistused aga silmnähtavalt tarbetuteks: näiteks Lauttasaari 6000-kohalisest telkkülast oli heal juhul hõivatud vaid vaevalised kaheksa protsenti. Komitee Olympia 1952 toetas ka mängude külastajate jaoks loodava Soome esimese minigolfiraja valmimist. Helsingisse rajati lisaks lõbustuspark Linnanmäki koos ameerika mägedega.

Hümnikonkurss

Rahvusvaheline Olümpiakomitee oli 1950. aastal teatanud, et sellel ei ole ametlikku olümpiahümni, kuid korraldajad võivad hümni ise luua. Soomes toimus selle jaoks konkurss. 1951. aasta kevadel toimus luulekonkurss, mille võitis üllatuslikult tundmatu õpetajakandidaat Niilo Partanen. Teisele ja kolmandel kohale tulid Soome tuntud luuletajad Toivo Lyy ja Heikki Asunta. Nende kolme luuletusi võis kasutada hümni meloodia loomiseks tehtaval konkursil. Jouko Toloneni juhitud auhinnažürii valis 51 esitatud teose seast võitja, kelleks osutus samuti üllatuslikult tundmatu õpetaja Jaakko Linjama, kes oli olümpiahümni meloodia loomisel kasutanud Lyy sõnu.

Olümpiatuli

Olümpia tõrvikujooksu vimpel

Olümpiatuli süüdati 25. juunil Ateenas Olümpias, kust tuli viidi lennukil edasi Taani Ålborgi. Olümpiatõrviku kavandas Soome disainikunstnik Aukusti Tuhka.

Metsnik Jarl Sundqvist süütab 6. juulil Pallastunturis polaarpäikese kiirtest teise sümboolse olümpiatule

Taanis jätkati tule kandmist joostes, ratsutades, sõudes ja aerutades Kopenhaagenisse, kust see viidi laevaga 1. juulil Rootsi Malmösse. Läbi Rootsi toimus 700 km pikkune tulekandmise teatejooks, misjärel jõudis see 6. juulil üle Soome piiri Torniosse. Üle Rootsi piiri tõi tõrviku 1920. aasta suveolümpiamängude kuulitõuke olümpiavõitja Ville Pörhölä, kes viis selle Tornio staadionile. Tornio staadioni tuleurnis liideti see samal päeval metsniku Jarl Sundqvisti poolt Pallastunturis polaarpäikese kiirtest teise sümboolse olümpiatulega üheks. Tegelikult süüdati Pallastunturis tuli vedelgaasi abil, sest juulis oli seal pilvine ja päikese abil ei olnud võimalik tuld süüdata. Torniost kanti tõrvik läbi Soome Helsingisse. Tõrvikuteatejooksus osales enam kui 1200 inimest. Kokku läbis olümpiatuli 19. juuliks 7870 km, millest 3125 km õhus.

Algselt oli kavatsus olümpiatuli tuua Helsingisse Nõukogude Liidu kaudu, kuid asi ei saanud diplomaatilist teed mööda tähtajaks korraldatud.

Olümpiatule teekond:

• Kreeka: Olümpia – Kórinthos – Ateena
• Taani: Ålborg – Århus – Vejle – Odense – Sorø – Kopenhaagen
• Rootsi: Malmö – Helsingborg – Laholm – Göteborg – Jönköping – Norrköping – Örebro – Stockholm – Uppsala – Falun – Gävle – Hudiksvall – Sundsvall – Umeå – Skellefteå – Boden – Haaparanta
• Soome: (6. juuli süüdatud tuli: Pallastunturi – Rovaniemi – Tornio) Tornio – Oulu – Kokkola – Jyväskylä – Tampere – Helsingi

Avatseremoonia

Paavo Nurmi süütab olümpiatule

Helsingi olümpiamängude avatseremoonia toimus 19. juulil. Kuigi ilm oli vihmane ja jahe ning Olümpiastaadionil olnud pealtvaatjad pidi istuma või seisma vihmakäes, oli staadion täis – 70 435 inimest jälgis avatseremooniat kohapeal. Olümpiadelegatsioonide paraadil osales rekordiliselt 5469 inimest 67 riigist. Paraadi järel rivistus osavõtjaskond muruväljakule ning korralduskomitee esimees Erik von Frenckell pidas tervituskõne soome, rootsi, prantsuse ja inglise keel. Soome Vabariigi president Juho Kusti Paasikivi sõnas tervituskõne järel traditsioonilise avamislause neljas keeles, mis oli olümpiajaloo lühim ja sisaldas viga: need ei olnud "viieteistkümnendat nüüdisaegsed olümpiamängud", vaid XV olümpiaadi järjestikkuselt 12. suveolümpiamängud. Sellele järgnes olümpialipu heiskamine ja kõlas Aarre Merikanto juba 1940. aasta mängudeks loodud "Olümpiafanfaar".

Olümpiatule süütasid soomlaste jooksusangarid Paavo Nurmi (staadionil olevas tuleurnis) ja Hannes Kolehmainen (staadioni tornis). Kui teatati Paavo Nurmi saabumisest staadionile, tahtsid paljud võistlusmaade sportlased legendaarset jooksjat oma silmaga lähemalt näha. Ainult Nõukogude Liidu ja Soome delegatsiooni rivid püsisid omal kohal.

Pärast olümpiatule süütamist pidi peapiiskop Ilmari Salomies lugema ladinakeelse palve, kuid ootamatult tõusis kõnetooli "mängude valgeks ingliks" nimetatud sakslanna Barbara Rotbraut-Pleyer, kes oli hüpanud publiku seast jooksurajale ja jooksnud siis otse kõnetooli. Hetk hiljem toimetasid korraldajad Pleyeri kiiresti eemale, kes oli jõudnud mikrofoni paar sõna lausuda. Pleyeri eesmärgis oli kuulutada rahu sõnumit. Olümpiavande andis viitel olümpiamängudel üheksa medalit võitnud 44-aastane Soome meistervõimleja Heikki Savolainen.

Võistlusalad

 Pikemalt artiklis 1952. aasta suveolümpiamängud/Tulemused

1952. aasta suveolümpiamängudel osales 4925 sportlast 69 riigist. Esimest korda osales olümpiamängudel Nõukogude Liit ja esimest korda pärast Teist maailmasõda Saksamaa. Kokku jagati 25 spordialal välja 203 komplekti medaleid.

Mängude edukaimad sportlased oli Nõukogude Liidu võimleja Viktor Tšukarin, kes võitis neli kuldmedalit, ja Tšehhoslovakkia jooksja Emil Zátopek, kes võitis kolm kuldmedalit. Enim medaleid võitis Nõukogude Liidu naisvõimleja Maria Gorohhovskaja – 7 medalit (kaks kulda ja viis hõbedat). Enim medaleid võitis USA (40 kulda, 19 hõbedat ja 17 pronksi). Korraldajamaa Soome sai kuus kulda, kolm hõbedat ja 13 pronksi.

Aerutamine

Yrjö Hietanen ja Kurt Wires aerutamisvõistlusel

Aerutamisvõistlused toimusid Taivallahel 27.–28. juulil. Võistluskavas oli meestele kaheksa ja naistele üks ala. Kokku osales 159 sportlast 21 riigist.

Aerutamine oli soomlastele kõige edukam ala neil mängudel, sest võimalikust üheksast olümpiakullast läks neli korraldajariigile. Lisaks võitsid soomlased ühe hõbeda ja pronksi. Kahekordseteks olümpiavõitjateks tulid meeste kahesüstal 1000 ja 10 000 meetris soomlased Kurt Wires ja Yrjö Hietanen. Ainsal alal naistele, ühesüsta 500 meetris võitis kulla soomlanna Sylvi Saimo, kes tuli sellega Soome esimeses naisolümpiavõitjaks suveolümpiamängudel. Aerutamises oli teine edukaim riik Rootsi, kelle sportlased võitsid ühe kulla ja kolm hõbedat.

Jalgpall

Jalgpalliturniir algab juba enne mängude ametlikku avamist, kui 15. ja 16. augustil toimusid valikmängud. Mängud toimusid viies Soome linnas – Kotkas, Lahtis, Tamperes, Turus ja Helsingis. Turniirile oli ennast üles andnud 27 riiki, kuid Saarimaa ja Mehhiko loobusid enne mänge.

Kuldmedali võitis Ungari, kes võitis finaalis Jugoslaaviat 2:0. Pronksmedali sai Rootsi. Olümpiastaadionil toimunud finaalmängul oli piletiga pealtvaatajaid 58 533. See on suurim publik, mis on Soomes olnud vaatamas jalgpallimängu.

Jalgrattasport

Jalgrattaspordis jagati medaleid kuuel alal: neli trekisõidus ja kaks maanteesõidus. Võistlustel osales 214 sportlast 36 riigist. Trekisõidu võistlused toimusid 29.–31. juulil ning maanteesõit 2. augustil.

Kokku võitsid medali seitse riiki ning kuldmedalid läksid Itaaliasse, Austraaliasse ja Belgiasse. Kahele kuldmedalile jõudsid austraallane Russell Mockridge, kes võitis kulla 1000 meetri temposõidus ja 2000 meetri tandemisõidus, ja belglane André Noyelle, kes tuli maanteesõidus olümpiavõitjaks individuaalses kui ka meeskondlikus arvestuses.

Kergejõustik

Emil Zátopek ja Reinaldo Gorno pärast maratoni

Kergejõustikualasid oli kokku 33, millest 24 toimus meestele ja üheksa naistele. Ülekaalukalt oli edukaim USA, kes võitis 31 medalit, neist üheksa oli kullad. Nõukogude Liit sai 17 medalit, kuid vaid kaks olümpiakulda, ja kaheksa medalit võitnud Saksamaa ei saanud ühtegi kulda. Medalitabelis tuli teiseks Tšehhoslovakkia, kelle viiest medalist neli olid säravaimad. Naiste kettaheites võitis venelanna Nina Romaškova Nõukogude Liidule ajaloo esimese olümpiakulla.

Tšehhoslovakkia jooksja Emil Zátopek võitis kuldmedali 5000 ja 1000 meetris ning maratonis, milles võistles esimest korda. Seda saavutust pole suutnud enne ja pärast teda keegi korrata. Naiste poolel võitis austraallanna Marjorie Jackson 100 ja 200 meetri sprindidistantsid. Maailmarekord püstitati seitsmel alal. Kolmikhüppaja Adhemar da Silva ületas kehtiva maailmarekordi koguni neljal korral. Kümnevõistleja Bob Mathias püstitas uue maailmarekordi ja edestas teise koha saanud sportlast üle 900 punktiga – sellise ülekaaluga pole olümpiamängudel varem ega hiljem kümnevõistlust võidetud. Suure üllatusena tuli meeste 1500 meetris olümpiavõitjaks Luksemburgi jooksja Josy Barthel, kelle kuldmedal on riigi seni ainus kuldmedal olümpiamängudelt.

Korvpall

Soome ja Mehhiko vaheline alagrupimäng

Korvpalliturniirile pani ennast kirja 23 võistkonda, kellest kümme pääses otse lõppturniirile. Ülejäänud kolmteist meeskonda pidid enne olümpiamängude ametlikku avamist alustama valikturniirist, kust kuus jõudsid lõppturniirile.

Korvpallis võitis kulla Ameerika Ühendriigid, kes võitis finaalis Nõukogude Liitu tulemusega 36:25. Finaalmäng toimus suhteliselt aeglases tempos, sest Nõukogude Liit üritas palli hoidmisega USA mänguhoogu maha suruda. USA oli turniiril varem Nõukogude Liitu juba selgelt 86:58 võitnud. Pronksi võitis Uruguay, kelle kaks mängijat, kes hiljem diskvalifitseeriti, ründasid turniiri ühes mängus kohtunikku, kuna ei olnud tema otsusega rahul.

Laskmine

Laskmises võisteldi seitsmel alal, millest kuus toimusid Malmi lasketiirus mõõdukalt tugevate tuuleolude käes. Sellest hoolimata püstitati Helsingis tugevaid tulemusi, sest hirvelaskmises ületasid neli paremat kehtinud maailmarekordi. Lisaks püstitati maailmarekord vabapüssiharjutuses ning olümpiarekord väikepüssiharjutuses ja väikepüssiharjutuses lamades. Jahilaskmine toimus Huopalahti lasketiirus.

Laskmisvõistlustel osales 218 laskurit 43 riigist. Medali võitis kümme riiki. Ainsa riigina võitis Norra kaks kuldmedalit, ja Nõukogude Liit võitis enim medaleid. Nõukogude Liidu laskja Boris Andrejev võitis ainsana kaks medalit. Jahilaskmis osales nende olümpiamängude vanim sportlane Charles Lucas Suurbritanniast, kes oli 66-aasta vanune.

Maadlus

Maadluses võisteldi Helsingis nii Kreeka-Rooma maadluses kui ka vabamaadluses kaheksas kaalukategoorias. Kõik lõppvõistlused toimusid avaramas näitusehallis Messuhalli I, kuid vabamaadluse esimesed ringid peeti väiksemas näitusehallis Messuhalli II. Vabamaadluse võistlused toimusid 20.–23. juulil ja Kreeka-Rooma maadluse võistlused peeti 24.–27. juulil.

Kõige edukam maadlusriik oli Nõukogude Liit, kelle sportlased võitsid kuus kulda ja kokku kümme medalit. Medalite arvult oli teine varasematel olümpiamängudel maadluses kõige enam medaleid võitnud Rootsi. Maadlusvõistluste kõige ülekaalukaim võitja oli Nõukogude Liidu eest võisteldes Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus kuldmedali võitnud Johannes Kotkas. Ta suutis kõik vastased võita vähem viie minutiga.

Maahoki

Maahokis sai Helsingi olümpiamängudel osaleda vaid 12 võistkonda. Mängudele taotles 16 riiki, kelle seast valis Rahvusvaheline Maahokiliit 1952. aasta märtsis välja 12 riiki, kes said olümpiamängudele võistlema.

Turniir algas juba kaks päeva enne mängude algust. Finaalmäng toimus 24. juulil. Helsingi velodroomi muruväljakul mängitud finaalis kohtusid India ja Holland. India võitis sellel alal viienda järjestikuse kulla, alistades Hollandi tulemusega 6:1. Hokiturniiri ilmestas vähene publikuhuvi. Turniiril osales küll ka Soome võistkond, kuid kes kaotas esimeses ringis Belgiale tulemusega 0:6.

Moodne viievõistlus

Moodne viievõistlus toimus Helsingi mängudel Hämeenlinnas. Võistlusel osales 51 sportlast 19 riigist. Esimest korda olümpiamängude ajaloos anti medalid välja ka meeskondlikus arvestuses.

Medalid jagunesid Rootsi, Ungari ja Soome vahel. Individuaalvõistluse võitis rootslane Lars Hall, meeskondlikus arvestuses tuli esimeseks Ungari. Enne Halli olid kõik sellele alal kõik olümpiavõitjad olnud ohvitserid, Hall oli aga elukutselt puusepp.

Poks

Messuhallis jagati 28. juulist kuni 2. augustini poksimedalid välja kümnes kaalukategoorias. Kokku osales poksiturniiril 240 sportlasi. Medalile jõudis kokku 17 riiki. Kõige edukam medalimaa oli Ameerika Ühendriigid, kelle sportlased võitsid viis kulda. Enim medaleid said Nõukogude Liit, kelle poksijad ei võitnud aga ühtegi olümpiakulda. Soome poksijad said viis medalit.

II keskkaalu finaalis võitis ameeriklane Floyd Patterson rumeenlase Vasile Tiță rekordilise 42 sekundiga. Poolraskekaalus võitnud ameeriklane Norvel Lee sai mängude parima tehnikaga poksijale antava Val Barkeri karika. Raskekaalus sai kuldmedali ameeriklane Edward Sanders, kui rootslasele Ingemar Johanssonile anti passiivsuse eest kaks hoiatust diskvalifitseeriti. Hõbemedal jäeti algselt välja andmata, kuid Johansson sai selle lõpuks 1982. aastal.

Purjetamine

5,5 m klassi võistlus. Teine purjekas vasakult on olümpiavõitjaks tulnud "Complex II".

Purjetamises võisteldi 20.–28. juulil Soome lahel viies eri klassis. Suuremad purjekad võistlesid Harmaja majakasaare lähistel, Finn-klassi võistlus toimus Liuskasaari lähistel. Võistlutel osales kokku 93 paatkonda 29 riigist.

USA, Norra ja Rootsi võistsid kolm medalit. USA oli ainus maa, kelle sportlased võitsid purjetamises kaks kuldmedalit. Firefly-klassi arendanud taanlane Paul Elvstrøm tuli Finn-klassis ülekaalukaks võitjaks. See oli Elvstrømi teine kuldmedal olümpiamängudelt. Hiljem tuli ta esimeseks sportlaseks, kes võitis järjest samal alal neljal korral kulla.

Ratsutamine

Ratsustamises võisteldi koolisõidus, kolmevõistluses ja takistussõidus nii individuaalselt kui ka võistkondlikult. Ratsutamises jõudis medalile kaheksa riiki ja selgelt oli edukaim riik Rootsi. Rootslased võitsid kõik koolisõidu ja kolmevõistluse alad.

Naised said Helsingis esimest korda võistelda meestega samadele medalitele. Kõige suuremalt elati kaasa taanlannale Lis Hartelile, kes oli jalgadest pooleldi halvatud. Ta võitis esimese naisena ratsutamises medali, kui sai individuaalses koolisõidus hõbeda.

Sportvõimlemine

1952. aasta olümpiavõimlemist valitses esimest korda mängudel osalenud Nõukogude Liit, kelle sportlased võitsid üheksa kuldmedalit ja hõivasid kokku 22 poodiumikohta. Varem olümpiamängudel võimlemises valitsenud Soome, Saksamaa ja Šveits pidid leppima tagasihoidlikuma medalisaagiga. Kokku jagati medalid meestele kaheksal alal ja naistele seitsmel alal.

Võimlemises võitis individuaalselt enam medaleid meestest Viktor Tšukarin ja naistest Marija Gorohovskaja. Tšukarin võitis neli kulda ja kaks hõbedat. Gorohovskaja jõudis medalile kõigil naistele kavas olnud aladel. Ta sai kokku seitse medalit (kaks kulda ja viis hõbedat), mis oli naiste suurim medalisaak olümpiamängudelt.

Sõudmine

Sõudmises võisteldi 20.–23. juulil seitsmel alal. Võistlused toimusid Meilahel, sest Taivallahel, kus peeti aerutamisvõistlused, oli meretuulele liiga avatud. Osalejaid oli kokku 409, kes tulid 33 riigist.

Medalile jõudsid neljateistkümne riigi sportlased ja ainult Ameerika Ühendriikide sportlased võtsid kaks kuldmedalit. Sõudmises oli noorim olümpiavõitja mängudel: roolijaga kahepaadi võistluse võitnud Prantsuse paatkonna roolija oli vaid 14-aastane Bernard Malivoire.

Tõstmine

Olümpiamängude tõstmisvõistlustel võisteldi seitsmes kaalukategoorias, kus osales kokku 141 sportlast. Algselt pidi kaalukategooriaid olema vaid kuus, kuid kavasse lisati ka poolkeskkaal, mistõttu tõusis raskekaalu alampiir 82,5 kilogrammilt 90 kilogrammile. Tõstmisvõistlused toimusid 25.–27. juulil väiksemas Messuhallis.

Kõik seitse kuldmedalit jagasid USA ja Nõukogude Liidu sportlased. Nõukogude Liidu sportlased võitsid kokku seitse medalit, kuid ameeriklased said neli olümpiakulda, samas kui Nõukogude Liit ainult kolm. Kokku püstitati kaks maailmarekordit ja olümpiarekord uuenes kõigis kategooriates. Raskekaalus võitis teise järjestikuse kuldmedali John Davis.

Ujumine

Helsingi ujumisstaadioni väliujulas võistlesid mehed kuuel ja naised viiel alal. Võistlused toimusid 25. juulist 2. augustini. Londoni mängudelt oli ujumine selgelt edasi arenenud, sest olümpiarekord püstitati peaaegu igal alal.

Meeste ujumises domineeris Ameerika Ühendriigid ja naiste ujumises Ungari. Mõlemad riigid said neli kuldmedalid. Ford Konno oli edukaim ujuja kahe kuldmedali ja ühe hõbemedali. Naistest võitis Katalin Szőke kaks kuldmedalit ja Éva Novák lisaks ühele kuldmedalile kaks hõbemedalit. Mängude ainsa maailmarekordi püstitas 4×100 teateujumise Ungari naiskond. Helsingi olümpiamängudel sai rinnuliujumises veel viimast korda osaleda liblikujumise stiilis. Meestest ei jõudnud ükski rinnulistiili kasutanud ujuja finaali. Naistest võitis Novák 200 meetri rinnuliujumises hõbemedali.

Veepall

Veepalliturniiril osales 21 riiki. Mängude eelvõistlus taheti algselt pidada avamereujulates, kuid Rahvusvahelise Ujumisföderatsiooni arvates oli vesi seal liiga külm ja kõik võistlused viidi olümpiaujulasse. Seetõttu tuli ajapuuduse tõttu mänge alustada väga vara hommikul, korra isegi kell kuus.

Olümpiavõitja selgus finaalgrupis, kus kõik neli meeskonda mängisid üksteisega läbi. Ungari ja Jugoslaavia lõpetasid kahe võidu ja üksteisega mängitud 2:2 viigi järel võrdse punktisummaga. Ungari võitis kuldmedali parema värvavate vahega.

Vehklemine

Helsingi olümpiamängude vehklemisvõistlused toimusid Helsingi lähedal Espoos Westendi tennisehallis. Mehed võistlesid epees, espadronis ja floretis nii individuaalselt kui ka meeskondlikult. Naistele oli kavas ainult floreti individuaalvõistlus. Osalejaid oli 32 riigist 250 meest ja 37 naist.

Itaalia, Ungari ja Prantsusmaa olid traditsiooniliselt parimad medalimaad ja võitsid kuldmedalid vastavates kategooriates. Kokku võitsid medali kuus riiki. Vennad Edoardo ja Dario tõid Itaaliale meeste epees kaksikvõidu. Espadronis said ungarlased kolmikvõidu.

Vettehüpped

Vettehüpetes võistlesid mehed ja naised kokku neljal alal. Vettehüpetes domineerisid ülekaalukalt ameeriklased, kes võitsid kaheteistkümnest võimalikust medalist üheksa, sealhulgas kõik kullad. Lisaks USA-le jõudsid medalile vaid Prantsusmaa, Mehhiko ja Saksamaa sportlased. Ameeriklanna Pat McCormick võitis olümpiakulla naiste kolme meetri hoolauahüpetes ja kümne meetri tornihüpetes.

Näidisalad

Olümpiareeglite järgi võisid mängude korraldajad valida kaks näidisala, millest üks pidi olema välismaine ja teine kodumaine ala. Helsingi mängudega samal ajal toimusid käsipalli ja soome pesapalli mängud. Käsipallimängus kohtusid Olümpiastaadionil Rootsi ja Taani. Välitingimustes peetud tase jäi tugeva vihma tõttu tagasihoidlikuks. Rootsi võitis väravatega 19:11.

Ka pesapallimäng toimus Olümpiastaadionil. Mängisid Soome Pesapalliliidu ja Töölisspordiliidu võistkonnad ning avalöögi sooritas soome pesapalli looja Lauri Pihkala. Pesapalliliidu võistkond võitis mängu 8:4. Mõlemate näidisalade vaheajal esinesid publikule kavaga Soome mees- ja naisvõimlejad.

Osalenud riigid

Mängudest osavõtnud riigid rohelise ja sinise värviga. Rohelisega on märgitud ka varasematel mängudel osalenud riigid ja sinisega esimest korda osalenud riigid

Helsingi olümpiamängudel osales 69 riiki. Olümpiakutsele vastas ühtekokku 70 riiki, kuid Haiti osales vaid mängude raames peetud kunstinäitusel. Mängude osavõtjaskond oli 5469, kellest 4925 olid sportlased. Suurimad võistkonnad olid Nõukogude Liidul, Soomel, Suurbritannial, Prantsusmaal, Itaalial, Saksamaal ja Rootsil – kõikide riikide võistkondades oli üle 200 sportlase. Mängude kõige väiksemad võistkonnad olid Briti Guajaanal, Hiinal ja Panamal – kõigil üks sportlane. Lisaks Nõukogude Liidule võistlesid olümpiamängudel esmakordselt Bahama, Hiina, Kullarannik (praegune Ghana), Guatemala, Hollandi Antillid, Hongkong, Iisrael, Indoneesia, Nigeeria, Saarimaa, Tai ja Vietnam.

Algselt polnud teada kas Briti kolooniamaad võivad kasutada oma lippu või võistlevad Suurbritannia lipu all. Kui Suurbritannia välisministeerium teatas, et kolooniamaad võivad kasutada oma lippu, oli probleeme täpsete lipukoopiate saamisega. Hollandi Antillid esinesid Hollandi lipu all. Puerto Rico soovis alguses kasutada USA lippu, kuid võistlesid siiski oma lipu all, sest Puerto Rico sai 25. juulil uue autonoomia.

1952. aasta suveolümpiamängudel osalenud riigid koos sportlaste arvuga.

Ameerika Ühendriigid (286) Argentina (123) Austraalia (87) Austria (112) Bahama (7) Belgia (135) Bermuda (6) Birma (5) Brasiilia (97) Briti Guajaana (1) Bulgaaria (63) Egiptus (106) Filipiinid (25) Guatemala (21) Hiina (1) Hispaania (30) Holland (104) Hollandi Antillid (11) Hongkong (4) India (69) Indoneesia (3) Iirimaa (19) Iisrael (26)

Iraan (22) Island (9) Itaalia (231) Jaapan (69) Jamaica (8) Jugoslaavia (96) Kanada (107) Kreeka (53) Kullarannik (7) Kuuba (29) Liechtenstein (2) Liibanon (9) Luksemburg (44) Lõuna-Aafrika Vabariik (64) Lõuna-Korea (19) Mehhiko (64) Monaco (8) Nigeeria (9) Norra (102) Nõukogude Liit (295) Pakistan (38) Panama (1) Poola (125)

Portugal (71) Prantsusmaa (245) Puerto Rico (21) Rootsi (206) Rumeenia (114) Saarimaa (36) Saksamaa (205) Singapur (5) Soome (258) Suurbritannia (257) Šveits (157) Taani (129) Tai (8) Trinidad ja Tobago (2) Tseilon (5) Tšehhoslovakkia (99) Tšiili (59) Türgi (51) Ungari (189) Uruguay (32) Uus-Meremaa (15) Venezuela (38) Vietnam (8)

Medalitabel

 Pikemalt artiklis 1952. aasta suveolümpiamängud/Medalitabel

Medalitabelis oli esikohal Ameerika Ühendriigid, kes edestas esimest korda olümpiamängudel osalenud Nõukogude Liitu.

Olümpiamedalid olid kujundanud itaallane Giuseppe Cassioli juba 1928. aasta olümpiamängudeks.

Tabelis on toodud 1952. aasta suveolümpiamängude 12 edukamat medaliriiki.

Koht	Riik	Kuld	Hõbe	Pronks	Kokku
1.	Ameerika Ühendriigid	40	19	17	76
2.	Nõukogude Liit	22	30	19	71
3	Ungari	16	10	16	42
4.	Rootsi	12	13	10	35
5.	Itaalia	8	9	4	21
6.	Tšehhoslovakkia	7	3	3	13
7.	Prantsusmaa	6	6	6	18
8.	Soome	6	3	13	22
9.	Austraalia	6	2	3	11
10.	Norra	3	2	0	5
11.	Šveits	2	6	6	14
12.	Lõuna-Aafrika Vabariik	2	4	4	10

Võistluspaigad

Helsingi Olümpiastaadion 1952. aasta postmargil

Helsingi velodroom 2006. aastal

Suurem osa võistluspaikadest asus Helsingis ja selle lähiümbruses. Moodne maavõistlus ja osa maahokimängudest toimusid Hämeenlinnas ning osa jalgpallimängudest Tamperes, Lahtis, Kotkas ja Turus.

Peaareen oli Helsingi Olümpiastaadion (arhitektid Yrjö Lindegren ja Toivo Jäntti). Olümpiastaadioni torni kõrgus 72 meetrit ja 71 sentimeerit ühtis soome sportlase Matti Järvineni odavisketulemusega, millega ta võitis 1932. aastal Los Angelese olümpiamängud ja mis püsis ikka veel olümpiarekordina. Staadionil toimusid ava- ja lõputseremoonia, kergejõustikuvõistlused, jalgpalli poolfinaalid ja finaal, demonstratsioonvõistlused käsi- ja pesapallis ning ratsutamise takistussõidu võistlus "Prix des Nations". Staadion oli ehitatud 1940. aasta olümpiamängudeks ja avati juba 1938. aastal, kuid see sai Teise maailmasõja ajal kannatada. Staadionil tuli seejärel teha laiendus- ja renoveerimistöid. Laiendati betoonist tribüünide osa ning lõuna- ja põhjakaarde ning idaküljele ehitati uued ajutised puidust tribüünid, mis suurendasid staadioni mahutavust 70 000-ni.

Ujumisvõistlused peeti Helsingi ujumisstaadionil, mis asub vaid mõnesaja meetri kaugusel Olümpiastaadionist idas ja millel on kolm basseini: ujumis-, vettehüpete- ja veepallibassein. Ujumisstaadion mahutas umbes 9500 pealtvaatajat, kuid mängude jaoks ehitatud puidust idatribüün ja seisutribüün mahutas ühtekokku veel 6000 pealtvaatajat. Staadioni läheduses asuvates kahes Messuhalli näitusehallis (praegune Töölö spordihall) toimusid paljud sisealad. Suuremas hallis võisteldi meeste võimlemises, maadluses ja poksis. Väiksemas hallis toimusid naiste võimlemine, vabamaadluse eelringid, tõstmisvõistlused ja korvpalli finaalmäng. Umbes kahe kilomeetri kaugusel Olümpiastaadionist põhjas asub Helsingi velodroom, kus toimus trekisõit ja mille keskel oleval muruväljakul mängiti maahokimängud. Korvpalli valikturniir mängiti Tennispalatsis ja lõppturniir toimus Espoos Westendi tennisekeskuses.

Laskmisvõistlused, väljaarvatud jahilaskmine, toimusid Malmi lasketiirus 11 kilomeetri kaugusel Helsingi keskusest. Jahilaskmine toimus Soome Jahimeeste Seltsi tiirus Huopalahtis. Ruskeasuos võisteldi ratsutamise koolisõidus ning Talis ja Laaksos kolmevõistluses.

Staadionist kilomeetri kaugusele Taivallahele ehitati sõudmise- ja aerutamisstaadion. Seda staadioni ei peetud aga sõudmiseks sobilikuks, kuna see oli avatud meretuulele. Sõudmine toimus hoopis Meilahel, mis asus Olümpiastaadionist umbes kolme kilomeetri kaugusel. Meilaht oli meretuulele vähem avatud kui Taivallaht. Paari kilomeetri kaugusel Helsingi rannikust asuva Harmaja majakasaare lähedal toimusid enamik purjetamisvõistlusi. Finn-klassi võistlus toimus Liuskasaari lähedal oleval rannikul.

Maratonirada kulges Olümpiastaadionilt Käpylässe ja sealt tagasi Olümpiastaadionile. Raja pöördepunkti äärde on hiljem püstitatud mälestuskivi.

Hämeenlinnaa Ahvenistosse ehitati moodsa viievõistluse jaoks ujumisstaadion. Teised neli moodsa viievõistluse ala toimusid Ahvenisto lähedal.

Piletid

Rootsi ja Saksamaa vahelise jalgpalli pronksimängu pilet

Helsingi mängudeks trükiti kokku 2 394 099 piletit. Neist umbes kaks miljonit trükiti Soome Panga trükikojas. Selleks, et vältida piletite võltsimist, trükiti piletitele vesimärk. Pileteid hakati trükkima 1951. aasta juulis.

1952. aasta alguses avasid mängude korraldajad piletite müügi nii Soomes kui ka välismaal. Välismaal olid piletid müügil kokku 52 riigis. Kahest miljonist piletist pooled suunati müüki välismaale. Pileteid müüdi siiski seal vaid umbes 250 000. Mängude välismaalastest külastajad ostsid palju pileteid ka Soomest. Erinevatele võistlusaladele müüdi kokku 1 376 512 piletit. Piletitel oli neli eri hinnakategooriat. Hinnad ulatusid 3000 kuni 1200 margani (tänapäeva väärtuses umbes 9–65 eurot). Kokku oli piletitulu umbes 965 miljonit marka (29,7 miljoni eurot).

Pileteid trükiti kümnes erinevas värvitoonis. Värvitoon sõltus võistluspaigast ja tribüüniosast. Kõik piletid olid ühesuguse kujundusega. Piletitele olid trükitud tekst soome, rootsi, inglise ja prantsuse keeles ning lisaks oli neil vasakus nurgas vastava spordiala sümbol. Pileti tagaküljele oli trükitud staadioni kaart. Soomes müüdud piletitele oli märgitud vaid oma hinnaklass, välismaal müüdud piletitele oli märgitud ka hind USA dollarites.

Eestlased olümpiamängudel

Johannes Kotkas

Need olid ka esimesed suveolümpiamängud pärast 1936. aastat, millest said eestlased osa võtta, kuid nüüd Nõukogude Liidu koondises võisteldes.

Kuldmedali võitis Johannes Kotkas Kreeka-Rooma maadluse raskekaalus, hõbemedali Heino Kruus, Ilmar Kullam ja Joann Lõssov korvpallis, pronksmedali Bruno Junk 10 kilomeetri käimises.

August Englas oli vabamaadluse poolraskekaalus neljas. Nõukogude Liidu koondises osalesid eestlastest veel kergejõustiklane Mihhail Velsvebel, kes sai 1500 meetris oma poolfinaalis ajaga 3.52,6 üheteistkümnenda koha, ujujad Endel Edasi, kes jäi 100 meetri vabaltujumises ajaga 59,8 jagama 18.–19. kohta, ja Endel Press, kes sai 1500 meetri vabaltujumsises 27. koha ajaga 20.11,7, ning jalgrattur Nikolai Matvejev, kes osales meeskondlikus 4000 meetri jälitussõidus. Varumeestena olid Helsingis kaasas purjetajad Aare Aavik ja Hans Kaasik.

Nagu ka 1948. aastal ei lubatud teiste seas 1952. aasta olümpiamängudele Heino Lippu.

Mõju ja pärand

Helsingi olümpiaängude auks vermiti esimest korda ajaloos meenemünt

Olümpiamängude mõju soomlastele on raske määratleda. Soomlaste enesekindlusele tegi kindlasti head see, et suudeti läbi viia õnnestunud suursündmus ja samal ajal kogeda uuelaadilist rahvaste vahelisest koostoimet. Paljud soomlased nägid mängude ajal esimest korda mõne teise nahatooniga välismaalasi peale valge. Lisaks saabus Soome ühe enam palju uusi välismaiseid tooteid. Kõige kuulsaim neist oli Coca-Cola (tegelikult jõudis Soome läbi Rootsi juba 1930. aastatel). Peale selle tuli esimest korda müügile närimiskumm.

Olümpiamängude ajal paranesid märgatavalt Soome ja Suurbritannia vahelised suhted. See oli eriti mõjutatud asjaolust, et mänge külastanud Prints Philip sai sooja vastuvõtu osaliseks. Pärast Teist maailmasõda oli Suurbritannia suhtunud Soomesse karmilt, kuid olümpiamängud näitasid, et Soome kuulus läänemaailma.

Esimest korda lasti olümpiamängude puhul käibele meenemündid. Kokku vermiti 605 000 viiesajamargast münti, mis kaalusid 12 grammi ja mille läbimõõt oli 32 millimeetrit.

"Viimased tõelised olümpiamängud"

Helsingi olümpiamänge on mõnikord nimetatud viimasteks tõelisteks olümpiamängudeks, kuna mängudega püüti eelkõige rõhutada mängulisusele, sportlikkusele ja mittekommertslikkusele. Lausung on pärit Soome kirjanikult Antero Raevuorilt. Just Helsingi olümpiamänge võib pidada üheteks viimasteks tõelisteks olümpiamängudeks seepärast, et järgmistel aastakümnetel hakkas spordis laialt levima dopingutarvitamine, 1972. aasta suveolümpiamänge varjutas veresaun ning 1976., 1980. ja 1984. aasta suveolümpiamänge boikoteerisid paljud riigid.

Kirjandus

• Kuningas, Tiit; Lääne, Tiit (2006). Olümpiamängude ajalugu. Kolmas raamat. 1948–1964. Suvemängud. Maalehe Raamat. ISBN 9789-985-642962. 
• Teemägi, Erlend (1997). Helsingi 1952. XV olümpiamängud. Olympia. ISBN 9985-818-21-0. 

Välislingid

• Helsingi 1952. aasta suveolümpiamängud ROK-i kodulehel
• Helsingi 1952. aasta suveolümpiamängude ametlik aruanne