Rappija Jack

Illustratsioon ajakirjast Illustrated London News, 13. oktoober 1888. Illustratsioonil on kujutatud üles tõstetud krae ja alla tõmmatud mütsiga meest üksi tänaval kõndimas ning keda jälgivad taga grupp hästi riietatud mehi.

Rappija Jack oli tundmatu sarimõrvar, kes tegutses 1888. aastal vaesunud Whitechapeli piirkonnas Londonis. Nimi pärineb kirjast "Dear Boss", kus keegi väitis end mõrvarina ja mis laialt ajakirjanduses levis. Kirja on peetud pettuseks ja selle on ilmselt kirjutanud ajakirjanik, kes püüdis tahtlikult loosse huvi äratada, kes püüdis tahtlikult loosse huvi äratada.

Rappija Jacki hingele on pandud viis mõrva, kelleks olid naisprostituudid. Ta lõikas neil kõri läbi ja moonutas nende alakeha. Vähemalt kolmelt ohvrilt olid eemaldatud siseorganid ja oletatavasti oli teo toimepanijal anatoomilisi või kirurgilisi teadmisi. Teemat arutati laialt ajakirjanduses, millega sai Rappija Jack rahvusvaheliselt tuntud sarimõrvariks. Kuna mõrvarit ei ole kunagi tabatud, on mõrvadega seotud aruanded saanud ajalooliste uurimuste, rahvakultuuri ja pseudoajaloo kombinatsiooniks. Inglisekeelset mõistet "ripperology" kasutatakse Rappija Jacki juhtumi analüüsimise kohta. Rappija Jacki isiku kohta on üle saja teooria ja tema mõrvad on inspireerinud paljusid ilukirjanudslikke teoseid.

Taust

19. sajandi keskpaigas koges Inglismaa suurt iiri sisserändajate sissevoolu, kes suurendasid Londoni East Endi ja teiste suuremate Inglismaa linnade elanikkonda. 1882. aastal kolisid piirkonda juudi põgenikud Ida-Euroopast ja Venemaalt. Whitechapeli linnaosa Londoni East Endis oli üha rohkem ülerahvastatud. Töö- ja elamistingimused halvenesid ning see suurendas märkimisväärselt vaeste osatähtsust elanikkonnast. Vargused, vägivald ja alkoholism olid tavalised, ning pidev vaesus ajendas paljusid naisi prostitutsioonile. 1888. aasta Londoni politseiteenistuse hinnangul oli Whitechapelis 62 bordelli ja umbes 1200 prostituuti. Majanduslikud probleemid süvendasid erinevaid sotsiaalseid pingeid. Politsei pidi aastatel 1886–1889 laiali ajama mitmeid meeleavaldusi, kuid rahutused laienesid. Rassism, kuritegevus, sotsiaalsed häired ja mitmesugused puudused andsid üldsusele ettekujutuse, et Whitechapel oli kurikuulus ebamoraalsuseurgas. 1888 kinnitas neid arusaami Rappija Jackile omistatud julmad ja veidrad mõrvad, mis said ajakirjanduses enneolematut kajastust.

Mõrvad

Esimesed seitse Whitechapeli mõrva ja nende toimepanemise koht: Osborn Street (keskel paremal), George Yard (keskel vasakul), Hanbury Street (üleval), Buck's Row (paremal servas), Berner Street (parema all), Mitre Square (all vasakul) ja Dorset Street (vasakul keskel)

Sel perioodil East Endis toimunud naiste vastu suunatud paljud rünnakud jätavad ebaselgeks, kui palju ohvreid tappis sama isik. Londoni politseiteenistuse uurimise käigus 3. aprillist 1888 kuni 13. veebruarini 1891 toimunud üksteist eri mõrva tuntakse ühise nime all "Whitechapeli mõrvad". On eri arvamusi selle kohta, millised mõrvad peab siduma ühe ja sama süüdlasega, kuid üldiselt usutakse, et üheteistkümnest Whitechapeli mõrvast viis oli toime pannud Rappija Jack. Paljud uurijad osutavad kõri lõikamist, alakeha ja suguelundite moonutamist, siseorganite eemaldamist ning näomoonutusi Rappija Jacki tüüpilisteks modus operandi'deks. Kaks esimest Whitechapeli mõrvaohvrit, Emma Elizabeth Smith ja Martha Tabram, ei kuulu nende viie mõrva hulka.

Smithi rööviti ja rünnati Osborn Streetil Whitechapelis 3. aprillil 1888. Tömp ese lükati Smithi tuppe, rebestades sellega tema kõhukelme. Smithil tekkis peritoniit ja ta suri järgmisel päeval Londoni haiglas. Smith väitis, et teda ründas kaks või kolm meest, kellest üks oli teismeline. Ajakirjandus sidus selle järgmiste mõrvadega, kuid enamik uurijaid omistab selle vägivaldsele jõugule, kes ei olnud Rappija Jackiga seotud.

Tabram tapeti 7. augustil 1888. Tal oli 39 torkehaava. Politsei seostas selle mõrva Rappija Jackiga mõrvari julmusele, ilmse motiivi puudumisele ning hilisemate mõrvade toimumiskoha lähedusele ja toimepanemise ajale. See mõrv erineb siiski viiest mõrvast selle poolest, et Tabrami oli pussitatud mitte ei olnud läbi lõigatud tema kõri ja alakeha. Paljud uurijad ei pea seda mõrva Rappija Jacki teoks, kuna Tabrami vigastused olid haavamise stiililt erinevad.

Viis tõenäoliselt ohvrit

Rappija Jacki viis tõenäolist ohvrit olid Mary Ann Nichols, Annie Chapman, Elizabeth Stride, Catherine Eddowes ja Mary Jane Kelly.

Nicholsi surnukeha avastati reedel 31. augustil 1888 umbes kell 3.40 Buck's Row'il (nüüd Durward Street) Whitechapelis. Tema kõrri oli tehtud kaks sügavat sisselõiget ja alakehasse oli tehtud sügav, sakilise sisselõikega haav. Sama noaga oli alakõhus tehtud veel mitu lõiget.

Chapmani laip leiti laupäeval 8. septembril 1888 umbes kell 6.00 Spitalfieldsis Hanbury Streeti maja number 29 tagahoovis. Sarnaselt Mary Ann Nicholsile oli talle kõrri tehtud kaks sisselõiget. Alakeha oli täielikult lahti lõigatud ja hiljem avastati, et emakas oli eemaldatud. Juurdluse käigus väitis üks tunnistaja, et oli näinud umbes kell 5.30 Chapmani koos tumedajuukselise vaesust varjava mehega.

Stride ja Eddowes mõrvati pühapäeval, 30. septembri varahommikul. Stride'i laip avastati umbes kell 1.00 Whitechapelis Berner Streeti (nüüd Henriques Street) Dutfield's Yardi hoovis. Surmapõhjuseks oli üks selgepiiriline lõige kaela vasaku külje peaarterisse. Pole kindel, kas Stride'i mõrva pani toime Rappija Jack või segati teda rünnaku ajal vahele, kuna Stride'i alakõhtu polnud vigastatud. Tunnistajad, kes väitsid olevat näinud Stride'i koos mehega varem sel ööl, andsid erinevaid kirjeldusi: osad ütlesid, et mees oli heledajuukseline, teised aga et tumedapealine, ning osade sõnul oli mees näruselt riides, teiste sõnul hästi riietatud. Eddowesi laip leiti Londoni südalinnas Mitre'i väljakul kolmveerand tundi pärast Stride'i. Tema kõri oli läbi lõigatud ja alakehasse oli tehtud pikk, sügav, sakiline haav. Vasak neer ja osa emakast puudus. Kohalik mees Joseph Lawende oli koos kahe sõbraga väljakult veidi aega enne mõrva läbi kõndinud ja ütles, et oli näinud heledajuukselist räbaldunud riietes meest koos naisega, kelleks võis olla Eddowes. Lawende'i kaaslased ei suutnud kinnitada tema kirjeldust. Eddowesi ja Stride'i mõrva on hiljem nimetatud kaksikmõrvaks. Osa Eddowesi verisest põllest leiti tema üürikorteri välisukse esiselt Goulston Streetil Whitechapelis. Põlletüki kohal olnud kirjutised seinal näisid mõrvas süüdistavat juuti või juute, kuid on ebaselge, kas kirja kirjutas mõrvar või oli see lihtsalt kokkusattumus. Londoni politseiülem Charles Warren kartis, et kirjutis võib põhjustada antisemiitlikke rahutusi ja ta käskis selle enne koitu maha kustutada.

Ametlik politsei foto Mary Kelly sandistatud kehast, mis leiti Miller's Courti majast number 13

Kelly kohtuval viisil sandistatud keha leiti reedel 9. novembri hommikul kell 10.45 voodis lebamas tema ühetoalises korteris Dorset Streeti hoovis Miller's Courtis majas number 13. Tema kõri oli täielikult läbi lõigatud ja alakõhust oli eemaldatud peaaegu kõik elundid. Süda oli puudu.

Kõik viis ohvrit olid tapetud öösel, nädalavahetusel või töönädala lõpus ning kas kuu lõpus või nädal pärast seda. Mõrvaseeria edenedes oli ohvreid üha rohkem moonutatud, v.a Stride, kelle ründajat võidi katkestada. Nicholsilt ei puutunud ükski elund, Chapmanilt oli võetud emakas, Eddowesilt oli võetud emakas ja üks neer ning tema nägu oli kahjustatud, ning Kelly kehast oli eemaldatud kõik siseorganid ja tema nägu oli peaaegu täielikult äralõigutud, vaid tema süda puudus mõrvapaigast.

Veendumus, et need mõrvad pani toime sama isik, tuleneb ajalooliselt kaasaegsetest dokumentidest, mis seovad vaid need viis mõrva ja jätavad teised välja. 1894. aastal kirjutas Suur-Londoni politseiteenistuse vanemkonstaabli abiline ja kriminaaluurimise osakonna (CID) juht Sir Melville Macnaghten raporti, kus märkis: "Whitechapeli mõrvaril oli viis ohvrit—& ainult viis ohvrit." Samamoodi ühendas viis mõrva üksteisega politseiarst Thomas Bond kirjas Londoni kriminaaluurimise osakonna juhile Robert Andersonile. Mõned uurijad tõdevad, et isegi kui osa mõrvu oli kahtlemata ühe mõrvari töö, on teadmata teiste üksinda tegutsenud mõrvarite suurim arv, kes on vastutavad teiste mõrvade eest. Kriminaalajaloosed Stewart P. Evans ja Donald Rumbelow on arvamusel, et Rappija Jacki viie ohvri puhul on tegu "Rappija müüdiga" ja et, kui temaga võib kindlalt siduda kolm mõrva (Nichols, Chapman ja Eddowes), ollakse vähem kindel Stride'i kohta ja veel vähem Kelly puhul. Teised eeldavad, et kuus mõrva alates Tabramist kuni Kellyni oli ühe mõrvari kätetöö. Patoloogi George Bagster Phillipsi abiliseks juurdluses olnud Dr Percy Clark arvab, et "ainult kolm mõrva sooritas sama isik ja teised pani toime nõrga mõtlemisega isik või isikud, et võistelda [Rappija Jacki] kuritöödega". Macnaghten liitus politseiga alles aasta pärast mõrvu ja tema märgukiri sisaldab tõsiseid faktivigu võimalike kahtlusaluste kohta.

Hilisemad Whitechapeli mõrvad

Kellyt peetakse üldiselt Rappija Jacki viimaseks ohvriks ja eeldatakse, et kuritööd lõppesid süüdlase surma, vangimineku, institutsionaliseerimise või väljarände tõttu. Whitechapeli mõrvade arhiivis on aga andmeid pärast Rappija Jacki viit mõrva aset leidnud veel nelja mõrva kohta: Rose Mylett, Alice McKenzie, "Pinchin Streeti laip" ja Frances Coles.

Mylett leiti kägistatuna Poplaris High Streetil Clarke's Yardis 20. detsembril 1888. Kuna ei olnud jälgi võitlusest, uskus politsei, et ta lämbus purjuspeaga õnnetuse tagajärjel või sooritas enesetapu. Juurdlust läbiviinud olid siiski arvamusel, et tegu oli mõrvaga.

McKenzie mõrvati 17. juulil 1889 ja surma põhjuseks oli vasaku unearteri äralõikamine. Kehalt leiti veel paar väiksemat verevalumit ja lõikehaava. Üks uurimist juhtinud patolooge oli Thomas Bond, kelle arvetes oli McKenzie Rappija Jacki ohver, samas kui teine patoloog George Bagster Phillips, kes oli uurinud kolme varasema ohvri laipu, sellega ei nõustnud. Hilisemad uurijad on samuti jagunenud kaheks, kellest ühed arvavad, et mõrvar jäljendas endalt kahtluse kõrvale suunamiseks Rappija Jacki teguviisi, ja teised, kes omistavad selle mõrva Rappija Jackile.

"Pinchin Streeti laip" oli tundmatu naise peata ja jalgadeta keha, mis leiti Pinchin Streeti raudteesilla alt Whitechapelis 10. septembril 1889. Tõenäoliselt toimus mõrv mujal ja tükeldatud kehaosad hävitati mõnes muus kohas.

Coles tapeti 13. veebruaril 1891 Swallow Gardensi raudteesilla all Whitechapelis. Tema kõri oli läbi lõigatud, kuid keha ei vigastamata. Teda oli nähtud varem James Thomas Sadleriga, kelle politsei vahitas. Sadler mõisteti Colesi tapmises süüdi ja arvati olevat ka Rappija Jack. Kuid Sadler vabastati siiksi tõendite puudumise tõttu 3. märtsil 1891.

Muud väidetavad ohvrid

Üheteistkümnele Whitechapeli mõrvale lisaks on Rappija Jackiga püütud siduda ka teisi ohvreid. Üks selliseid juhtumeid oli "Fairy Fay" – ei ole selge, kas rünnak oli päriselt toimunud või oli see väljamõeldud osana Rappija Jacki pärimusest. "Fairy Fay" oli hüüdnimi, mis anti arvatavasti 26. oktoobril 1887 leitud ohvrile, keda oli alakõhtu pussitatud, kuid 1887. aasta jõuludel ei registreeritud Whitechapelis ühtegi mõrva. "Fairy Fay" võis tekkida seoses Emma Elizabeth Smithi mõrva pressiteate segadusega. Enamik uurijaid on nõus, et "Fairy Fayd" pole kunagi olemas olnudki.

Annie Millwood võeti 25. veebruaril 1888 Whitechapeli tööliste haiglasse torkehaavadega jalgades ja kehas. Ta sai haiglast koju, kuid suri 31. märtsil 1888 38-aastasena ilmselt loomulikku surma. Ta on hiljem arvatud olevat Rappija Jacki esimene ohver, kuid seda ei ole võimalik üheselt tõestada. Teiseks varasemaks ohvriks on arvatud ka Ada Wilsoni, kes väidetavalt jäi ellu olles saanud 28. märtsil 1888 kaelapiirkonda kaks torkehaava. Annie Farmer, kes elas Martha Tabramiga samas üürimajas, teatas 21. novembril 1888 rünnakust. Farmeril oli kõril pindmine haav, mille ta oli nähtavasti aga ise tekitanud.

Kolm meest, kes leiavad naise laiba, nn Whitehalli müsteerium oktoobris 1888

2. oktoobril 1888 leiti Whitehallil Londoni politseiteenistuse uue kontori keldrist peata naise laip. See sündmus sai tuntuks Whitehalli mõistatusena. Kehalt pärinev käisvars oli varem leitud Thamesi jõest ja üks jalg leiti pärastpoole peidetuna laiba avastamiskoha lähedalt. Teisi jäsemeid ja pead ei leitud kunagi ning keha ei ole kunagi tuvastatud. Kehamoonutused sarnanesid Pinchin Streeti juhtumiga, kus olid eemaldatud jalad ja pea, kuid mitte käed. Whitehalli müsteerium ja Pinchin Streeti juhtum võivad olla nn Thamesi müsteeriumite mõrvaseeria, mida teostas Torso mõrvariks kutsutud sarimõrvar. On vaieldav, kas Rappija Jack ja Torso mõrvar on üks ja sama isik või on tegu kahe eraldi sarimõrvariga, kes tegutsesid samas piirkonnas. Kuna Torso mõrvari modus operandi erineb Rappija Jacki omast, ei uskunud politsei sel ajal mõrvadel omavahelist seost. Veel üheks Torso mõrvari ohvriks peetakse prostituuti Elizabeth Jacksoni, kelle kehaosad leiti Thamesi jõest 1889. aasta juunis kolme nädala jooksul.

29. detsembril 1888 leiti Bradfordis Manninghamis mõrvatuna seitsmeaastane poiss John Gill. Tema jalad olid äralõigatud ja sisikond välja tõmmatud ning tema süda ja üks kõrv oli eemaldatud. Sarnasus Mary Kelly mõrvaga juhtis ajakirjandust spekulatsioonini, et poisi tappis Rappija Jack. Poisi tööandja, piimamees William Barrett, vahistati kaudsetel tõenditel kaks korda mõrva eest, kuid vabastati. Kedagi teist pole mõrvas kunagi süüdistatud.

24. aprillil 1891 kägistati ja vigastati noaga New Yorgis Carrie Browni, hüüdnimega "Shakespeare" (väidetavalt tsiteeris Shakespeare'i sonette). Tema laibal avastati suur rebend kubemes ning pindmisi haavu jalgadel ja seljal. Ükski sisseorgan ei olnud eemaldatud, kuigi leiti munasarjad, mis olid kas juhuslikult või tahtlikult eemaldatud. Tol ajal võrreldi seda mõrva Whitechapeli mõrvadega, kuid Londoni politsei välistas lõpuks igasugused seosed.

Juurdlus

Kriminaaluurimine

Inspektor Frederick Abberline (1888)

Tänapäevani on säilinud arhiivandmeid Whitechapeli mõrvade viktoriaanliku ajastust pärineva uurimismenetluse üksikasjaliku ülevaate kohta. Suur hulk politseinike tegi Whitechapeli piirkonnas läbiotsimisi. Koguti ja uuriti kohtumaterjali. Kahtlusaluseid tuvastati, jälgiti ja uuriti lähemalt või hoopiski kõrvaldati juurdlusest. Politsei töö järgib sama mustrit ka tänapäeval. Küsitleti üle 2000, uuriti üle 300 tausta ja vahistati 80 inimest.

Juurlust viis algselt läbi Suur-Londoni politsei H-divisjoni kriminaaluurimise osakond (Criminal Investigation Department; CID), mida juhtis detektiivinspektor Edmund Reid. Pärast Nicholsi mõrva saadeti Scotland Yardist uurimist aitama detektiivinspektorid Frederick Abberline, Henry Moore ja Walter Andrews. Eddowesi mõrv toimus City of Londoni piirkonnas, mille järel kaasati uurimisse ka City of London Police'i detektiivinspektor James McWilliami juhatamisel. Üldist vastutust uurimise juhtimises raskendas asjaolu, et äsja CID-i juhiks määratud Robert Anderson oli Šveitsis puhkusel 7. septembri ja 6. oktoobri vahelisel perioodil, mil tapeti Chapman, Stride ja Eddowes. See ajendas Suur-Londoni politseiülemat Charles Warreni määrama peainspektoriks Donald Swansoni Scotland Yardi juurdlust koordineerima.

"Blind man's buff" ("Pimesikk"). 22 IX 1888 ajakirjas Punch ilmunud karikatuur, mis kritiseeris politsei ebapädevust. Asjaolu, et politseil ei õnnestunud mõrvarit tabada, kinnitas radikaalseid arvamusi, et politsei oli saamatu ja halvasti juhitud.

East Endi elanikud lõid naabrivalvega sarnase vabatahtlike rühma Whitechapel Vigilance Committee (Whitechapeli Valvsuse Komitee), sest nad ei olnud politsei tegevusega rahul. Komitee patrullis tänaval, hoidis silma peal kahtlastel isikutel, palus valitsusel tõsta tasu mõrvari kohta käiva info eest ja palkas eradetektiive tunnistajaid küsitlema.

Ohvrite moonutamise tõttu kahtlustati tapmises lihunikke, kirurge ja arste. City of Londoni politsei asetäitja major Henry Smithi märkus osutas kohalike lihunike alibile, millega nad juurdlusest kõrvaldati. Inspektor Donald Swansoni aruanne Home Office'ile kinnitas, et politsei oli külastanud 76 lihunikku ja et uurimine hõlmas ka kõigi nende palgatöötajate kohta käivat infot viimase kuue kuu jooksul. Mõned Rappija Jacki kaasaegsed, sh kuninganna Victoria, uskusid mõrvade mustrit silmas pidades sellele, et süüdlane oli lihunik või karjaajaja laeval, mis sõitis Londoni ja mandri-Euroopa vahel. Whitechapel oli lähedal Londoni sadamale ning laevad saabusid sageli neljapäeviti või reedeti ja lahkusid laupäeval või pühapäeval. Selliseid laevu uuriti, kuid mõrvade toimepanemise kuupäevad ei ühtinud ühegi laeva saabumise ega väljumise kuupäevaga ning võimalus, et töötaja oleks liikunud ühelt laevalt teisele oli samuti välistatud.

Profileerimine

1888. aasta oktoobri lõpus palus Robert Anderson politseiarsti Thomas Bondil anda oma arvamus mõrvari kirurgiliste oskuste ja teadmiste kohta. Bondi väljapakutud Whitechapeli mõrvu sooritanud kurjategija profiil on varaseim oma valdkonnast. Bondi hinnang põhines kõige ulatuslikumalt sandistatud ohvri läbivaatusel ja nelja varasema Rappija Jacki mõrvatu lahkamisel tehtud märkmetel. Bond kirjutas:

"Kõik viis mõrva on kahtlemata sooritatud sama isiku poolt. Esimesel neljal juhul on kõri ilmselt lõigatud vasakult paremale, ja viimasel juhul on tehtud suuri moonutusi, millega ei ole võimalik öelda, mis suunas surmav lõige tehti, kuid arteriaalse veri pritsmeid leiti seina lähedal, kus naise pea oli lamanud. Kõik mõrvu ümbritsevad asjaolud on viinud mind selle järelduseni, et naised olid pikali, kui neid mõrvati, ning igal juhul lõigati esimesena kõri".

Bond on kindlalt vastu sellele, et mõrvaril oleks olnud mingeid teaduslikke või anatoomilisi teadmisi või isegi "lihuniku tehnilisi teadmisi". Tema arvates oli tapja "mees, kes oli eraklik ja kes teostas mõnikord mõrtsukalikke rünnakuid või põdes erootilist maaniat, ja moonutamine tulenes hüperseksuaalsusest". Bond märkis samuti, et "mõrtsukalik aje tekkis kättemaksuhimust, ja et algselt võis olla tal usuline maania", kuid ta ei pidanud mõlemat hüpoteesi tõenäoliseks. Kuigi puuduvad tõendid ohvrite seksuaalsest väärkohtlemisest, olevatavad psühholoogid, et ohvri noaga läbistamine ja nende jätmine seksuaalselt alandavasse positsiooni viitab asjaolule, et tapja tundis mõrvates seksuaalset naudingut. Selle arvamust on vaidlustanud teised, kelle arust ei ole sellistel hüpoteesidel mingit toetust.

Kahtlusalused

Rappija Jacki isiku kohta on palju spekulatsioone: ajakirja Pucki 1889. aasta 21. septembri numbri esikaanel on kujutatud meest, kel on käes verine nuga, kes tunneb põlgust poole tosina väidetava kahtlusaluse kohta, kes on kõik täiesti erineva välimusega.

Kuna mõrvad toimusid nädalavahetustel ja lähestikku paiknevatel tänavatel, on paljud arvanud, et Rappija Jack oli tööpäeviti tööl ja elas Whitechapelis. Teised leiavad, et mõrvar oli haritud kõrgklassist inimene, võib-olla arst, kes tuli Whitechapeli jõukamast piirkonnast. Sellised teooriad tuginesid kultuurilistel arusaamadel, näiteks hirm meditsiinilise elukutse ees, kaasaegse teaduse umbusaldus või vaese ärakasutamine rikaste poolt. Aastaid pärast mõrva kahtlustati muu hulgas kaasaegsetes toimikutes peaaegu kõiki, kes on kuidagi lähedalt või kaugelt juhtumiga seotud. Samuti oli esindatud mõned tuntud isikud, keda ei olnud politseijuurdluses kunagi kahtlusalused olnud. Kuna kõik tolleaegsed kahtlusalused on nüüd surnud, süüdistavad tänapäevased uurijad ikka kedagi, vajatamata sealhulgas toetuseks ajaloolist tõendit. Lisaks politsei pakutud kahtlusalustele nimetas Sir Melville Macnaghten 1894. aasta raportis kolm kahtlusalust, kuid süütõendid nende vastu on vaid kaudsed.

Rappija Jackina on kahlustatud üle sadat inimest.

William Henry Bury

Bury oli hiljuti kolinud Dundeest Londoni East Endi. Ta oli 4. veebruaril 1889 surnuks kägistanud oma abikaasa Elleni, endise prostituudi. Bury tekitas pärast tapmist naisi kõhtu suuri haavu ja pakkis laiba kohvrisse. 10. veebruaril läks Bury kohaliku politsei jutule ja rääkis, et tema abikaasa oli sooritanud enesetapu. Ta vahistati, mõisteti mõrva eest süüdi ja poodi. Seost Rappija Jacki juhtumitega uuris politsei, kuid Bury eitas võimalikku seost, kuigi oli teinud täieliku ülestunnistuse oma naise mõrva kohta. Timukas James Berry toetas siiski ideed, et Bury oli Rappija Jack.

George Chapman

Poola päritolu sarimõrvar, kes mürgitas Inglismaal kolm naist. Chapman oli koolitatud kirurg, kuid pärast Londoni saabumist töötas ta juuksurina. Chapmani ohvrid olid tema armukesed. Motiiv oli ebaselge ja Chapman ei olnud kunagi sõlminud mõne tapetud naisega abielu. Chapmani vahistamise järel tekkis kuulujutt, et ta oli olnud ka Rappija Jack, kuid väite kinnituseks polnud tõestusmaterjali. Teooria teeb ebatõenäoliseks ka asjaolu, et Rappija Jacki mõrvade stiilid ei sobi Chapmani omadega.

David Cohen

David Cohen on poola-juudi kingsepp, kes oli kuu pärast Rappija Jacki mõrvade lõppemist 1888. aasta detsembris Colney Hatchi vaimuhaiglas. Äärmiselt antisotsiaalne Cohen elas Whitechapelis ja tema potentsiaalset süüd on tõstatanud ripperoloog Martin Fido. Fido usub, et Coheni tegelik nimi oli Nathan Kaminski, ja politsei oli ta segi ajanud Aaron Kosminskiga. Kaminski oli üks politsei suurimaid kahtlusaluseid, mõrvarlik maniakk ja sügavalt naisi vihkav poola juut. Colney Hatchi vaimuhaigla patsientide info kohaselt oli Kaminski paranoiline skisofreenik, kes vandaliseeris tänavatel, loopis möödujaid ja rebis oma riided ribadeks. Ta põdes süüfilist ja võis selle olla saanud prostituudilt. Kaminski suri Colney Hatchi vaimuhaiglas 1889. aasta oktoobris.

Thomas Cutbush

Cutbush oli peamine kahtlusalune 11 naise mõrvas Londonis aastatel 1888–1891. Ta tunnistati 1891 vaimuhaigeks ja paigutati Broadmoori haiglasse, kus ta 1903. aastal suri. Cutbush oli Rappija Jacki mõrvade ajal sageli näha Ida-Londoni piirkonnas ning oli väidetavalt koju naasnud mudase ja verisena. Julmad naiste mõrvad lõppesid tema vaimuhaiglasse minekuga. Cutbush oli vaimselt väga haige ja ta kahtles kõigis inimestes. Ta oli ähvardanud teised õed ja patsendid tükkideks rebida.

Montague Druitt

Sir Melville Macnaghteni raport mainib Druitti ühe kahtlusalusena. Süütõendeid Druitti vastu on siiski üsna vähe. Rappija Jacki mõrvad toimusid Londonis 1888. aasta teises pooles. Druitt leiti sama aasta viimasel päeval Thamesi jõest uppununa.

Aaron Kosminski

Poola-juudi päritolu juuksur, kes oli politsei peamisi kahtlusaluseid. Teda on nimetanud ühe kahtlusalusena Sir Melville Macnaghteni raportis ja peainspektor Donald Swansoni käsitsi kirjutatud ääremärkustes abikomissar Sir Robert Andersoni mälestuste koopias. Kosminski vihkas naisi ja teda oli nimetatud tolle aja politsei juurdluses mõrvarlikuks. Teda on kirjeldatud ka skisofreenilise ja paranoilisena. Ta paigutati 1891 Colney Hatchi vaimuhaiglasse ja samal aastal jõhker naiste tappmine lõppes. Ta suri 1919. aastal. 2014. aasta septembris kirjutas Daily Mail, et DNA-testide tulemusena osutus ühelt mõrvapaigalt leitud salli veri Kosminskile. Vastavalt mõnele eksperdile ei piisa DNA-test tõendamaks, et Kosminski on selgelt süüdi, sest uuringud ei olnud eelretsenseeritud, rätik või saastuda ja salli päritolu ei ole teada. Ka asjaolu, et sallilt leiti Kosminski bioloogilist materjali, ei tee see veel teda süüaluseks.

Jacob Levy

Juudi lihunik, kes pidas Middlesex Streetil tapamaja. Tal oli tänu ametile anatoomilised teadmised ja ta oskas käsitseda loomade tapmise nuga. Lihunikud tegid tööd sageli öösiti. Vastavalt Levy abikaasale kõndis ta tihti öösiti tänavatel ning kuulis peas helisid ja nuttis hüsteeriliselt. Levy oli haigestunud süüfilisse, mille oli ilmselt saanud prostituudilt. Tunnistaja väitel nägi ta Mary Kellyt koos ilmselt juudi mehega Middlesex Streetil samal ööl, mil Kelly mõrvati. Levyl oli tunnistajate antud kirjeldustele sobiv pikkus ja välimus ning ta elas lisaks Middlesex Street, mis asub mõrvade toimumispaiga vahetus läheduses.

Michael Ostrog

Ostrog oli Vene päritolu elukutseline pettur ja varas. Ta kasutas paljusid varjunimesid ja valetiitleid. Üks tema kahtlasemaid väiteid oli see, et ta oli olnud Vene laevastiku kirurg. Teda on ühe kahtlusalusena märkinud Macnaghten. Uurijatel ei õnnestunud leida ühtegi süütõendid tema kohta peale pettuste ja varguste. Uurija Philip Sugden on leidnud, et Ostrog istus Rappija Jacki mõrvade ajal pisikuritegude eest Prantsusmaal vangis. Ostrogi on viimasena elusana mainitud 1904. aastal. Tema surma aeg on teadmata.

Walter Sickert

Saksa maalikunstnik, keda mainiti esimest korda ühe Rappija Jacki kahtlusalusena Donald McCormicki 1959. aastal ilmunud raamatus "The Identity of Jack the Ripper". Teooriat on hiljem edasi arendanud Jean Overton Fuller ja Patricia Cornwell. Seda teooriat uuris 1970. aastatel ka Stephen Knight. Mitmed ripperolougid on kritiseerinud teooriat selle kohta, et Rappija Jack oli Sickert, ja kahelnud selle väite usaldusväärsuses.

Francis Thompson

Francis Thompson, keda on kahtlusalusena nimetanud Richard Patterson, kes on uurinud luuletaja elulugu. Patterson tugineb Thompsoni luuletustel, mis kirjeldavad Rappija Jacki kätetööga sarnanevaid mõrvu. Pattersoni sõnul kirjutas Thompson prostiduudi vägivaldsest tapmisest veidi enne või kohe pärast seda, kui Rappija Jack oli oma ohvri mõrvanud. Samuti on teada, et Thompson oli õppinud meditsiini.

Francis Tumblety

Tumblety oli USA arst, kes elas Rappija Jacki mõrvade ajal Whitechapelis. Ta oli homoseksuaal, naistevihkaja ja šarlatan. Kirja "From Hell" käekirja on võrreldud Tumblety käekirjaga ja selles on leitud palju sarnasusi. Kirja autor võib-olla iirlane, sest selles on iiri kirjakeelt. Tumblety isa oli iirlane. Tumbletyl oli isikupärane välimus ja tal olid tohutud, silmatorkavad vuntsid. Tumblety ei olnud seetõttu sobiv mõrvari kirjeldustele, mille tunnistajad olid andud. Lisaks oli Tumblety mõrvade ajal 55-aastane, kuid Rappija Jacki vanuseks on arvatud 25–35 aastat.

Kirjad

Rappija Jacki mõrvade ajal sai politsei, ajalehetoimetused jt asutused juhtumi kohta sadu kirju. Mõned neist olid heatahtlikud nõuanded mõrvari tabamiseks, kuid enamik olid kasutud.

Kiri "Dear Boss"

Sajad kirjad olla väidetavalt kirjutanud mõrvar ise ning neist on tuntumad kolm: kiri "Dear Boss" ("Kallis ülemus"), postkaart "Saucy Jacky" ("Nipsakas Jacky" ja kiri "From Hell" ("Põrgust").

Kiri "Dear Boss" on dateeritud kuupäevaga 25. septembril ja tembeldatud 27. septembril 1888. Kiri saabus Londoni uudisteagentuuri Central News Agency 27. septembril, kus see edastati 29. septembril Scotland Yardi. Algul peeti seda pettuseks, kuid kui Eddowes leiti kolm päeva pärast kirja tembeldamist tapetuna ja ühest kõrvast osalist äralõigatuna, hakkas kirjas olnud lubadus "lõigata naise kõrvad küljest" tähelepanu äratama. Siiski näis, et mõrvar oli rünnaku ajal Eddowesi kõrva näpanud nagu muuseas, kuid kirja kirjutaja ähvardus saata kõrvad politseisse ei teostunud kunagi. Selle kirja allkirjas oli kasutatud esimest korda nime "Jack the Ripper" ja see sai pärast selle avaldamist ülemaailmse tuntuse. Enamik järgmisi kirju järgis esimese kirja meeleolu. Mõne allika kohaselt oli ühes teises, 17. septembril 1888 saadetud kirjas esimest korda kasutatud nime "Jack the Ripper", kuid enamik uurijaid peavad seda pettuseks, mis lisati politsei arhiividesse 20. sajandil, aastaid pärast mõrvade toimumist.

1. oktoobril 1888 tembeldatud postkaart "Saucy Jacky" saabus samal päeval Londoni uudisteagentuuri. Käekiri oli sarnane kirjas "Dear Boss" olnuga. Postkaardil on mainitud, et kaks ohvrit tapeti lähestikku, mis viitab ilmselt Stride'i ja Eddowesi mõrvale. On arvatud, et postkaart saadeti enne mõrvade avalikustamist, sel juhul on ebatõenäoline, et vembumehel oli kuritegudest selline teave, kuid postkaart tembeldati enam kui 24 tundi pärast mõrvade toimumist, mil ajakirjanikud ja elanikud teadsid juba üksiksasju mõrva kohta.

Kiri "From Hell"

Kiri "From Hell" saadeti Whitechapeli Valvsuse Komitee juhile George Luskile 16. oktoobril 1888. Kiri oli ebaselge käekirjaga ja selles oli palju vigu. Lisaks oli kirja stiil võrreldes kahe eelmisega erinev. Kiri tuli väikese kastiga, kust Lusk leidis pool neeru, mida oli säilitatud etanoolis. Mõrvar oli võtnud Eddowesi vasaku neeru. Kirja kirjutaja väitis, et ta sõi teise poole neerust ära. Kirja, millega koos saadeti neer, peavad paljud Rappija Jackilt. Kindlat väidet selle kohta, et neer kuulus Eddowesile pole aga saadud. Neeru uuris dr Thomas Openshaw Londoni haiglas. Openshaw määras kindlaks, et neer oli inimese vasakneer, kuid ta ei suutnud määrata neeru omaniku sood ja vanust. Openshaw sai pärastpoole kirja, millele oli samuti allakirjutanud Rappija Jack.

Scotland Yard avaldas 3. oktoobril kirja "Dear Boss" ja postkaardi faksiimile lootuses, et keegi tunneb käekirja ära, kuid see osuts asjatuks. Charles Warren kirjutas siseministri asekantsleri kirja, kus kirjutas: "Ma arvan, et kogu see asi on suur pettus, kuid me oleme sunnitud proovima ja kindlaks tegema, kes on kirjade autor". 7. oktoobril 1888 esitas George Robert Sims pühapäevases ajalehes Sunday Referee kaudse vihje, et kirjad oli kirjutanud ajakirjanik, kes tahtis "tõsta rohkelt ajalehtede tsirkulatsiooni". Politseiametnikud väitsid hiljem, et on tuvastanud ajakirjaniku, kes kirjutas kirja "Dear Boss" ja postkaardi. Peainspektor John Littlechild märkis kirjas George R. Simsile, et selleks ajakirjanikus oli Tom Bullen. Ajakirjanik Fred Best tunnistas 1931 väidetavalt, et tema ja tema kolleegid The Starist olid kirjutanud Rappija Jacki kirjad, et mõrvadesse huvi äratada ja ettevõtet elus hoida.

Ajakirjandus

Ajaleht viitab 1888. aasta septembris mõrvar Leather Apronile, mis oli samuti üks Whitechapeli mõrvade toimepanija kohta.

Rappija Jacki mõrvad märkisid muutust, kuidas ajakirjanikud kuritegevust arutavad. Kuigi tegemist ei olnud esimese sarimõrvariga ajaloos, oli Rappija Jacki juhtum esimene, mida maailma ajakirjandus kirglikult jälgis. 1850. aastate maksureformid võimaldasid ajalehti odavalt avaldada ja laialt levitada. Viktoriaanliku ajastu hilisemas pooles jõudsid ajalehed massidesse, kuna odavamaid maksid vaid pool penni, sh paljud populaarsed ajakirjad nagu The Illustrated Police News, mis sai tänu Rappija Jackile enneolematu tiraaži.

Pärast Nicholsi mõrva septembri alguses teatas Manchester Guardian: "Mis tahes infot politsei võib varjata, nad peavad seda vajalikuks saladuses hoida ... arvatakse, et nende tähelepanu on eriti suunatud ... kurikuulsale tegelaskujule, tuntud kui 'Leather Apron'". Ajakirjanikud oli pettunud, et politsei ei tahtnud avaldada uurimise üksikasju avalikkusele, ja nii kirjutati küsitava tõepärasusega artikleid. Ajakirjanduses ilmus loovaid kirjeldusi "Leather Apron'i" kohta, kuid konkureerivad ajakirjanikud lükkasid tagasi need "ajakirjanike fantaasialikult vapustavad väljundid". Nime all "Leather Apron" oli tuntud kohalik juut John Pizer, kes valmistas nahkkingi. Ta vahistati vaatamata süütõendite puudumisele, kuid vabastati peagi kahtlusest, kui selgus, et tal on kahele mõrvale alibi.

Pärast kirja "Dear Boss" avaldamist asendus ajakirjanduses ja üldsuses mõrvari kohta käiv nimetus "Leather Aproni" "Rappija Jackiga". Nime "Jack" oli kasutatud juba Londoni ühe teise kuulsa ründaja kohta, kelleks oli Jack Vedrutald. Ta võis oletatavasti ohvrite ründamiseks hüpata üle seinte ja kaduda kiiresti nagu ilmunud. Mõrvarite kohta käivad hüüdnimed said tuntuks tavalise tavana ajakirjanduses, mille kuulsamad näited on "Bostoni kägistaja", "New Orleansi kirvemees" ja "Beltway snaiper". Paljud nimed on võetud Rappija Jacki eeskujul, näiteks "Düsseldorfi vampiir" või "Düsseldorfi Rappija", "Yorkshire'i Rappija" ja "Rostovi lihunik" või "Rostovi rappija". Suurt tähelepanu äratas koos uudistega asjaolu, et kedagi ei ole mõrvade eest süüdi mõistetud, mis on hämmeldanud teadusuuringuid ja loonud sarimõrvarile varju heitvaid legende.

Pärand

Rappija Jacki kujutav fantoom Whitechapelis varitsemas, olles sotsiaalse hooletuse võrdkuju. Illustratsioon ajakirjast Punch (1888).

Mõrvad ja ohvrite iseloom pööras tähelepanu East Endi halbadele elutingimustele ning tugevdasid avalikku arvamust ülerahvastatud, antisanitaarsete slummide vastu. Mõrvadele järgnenud kahel aastakümnel suleti ja lammutati halvimate elutingumustega agulid, kuid tänavad ja mõned hooned on endiselt olemas ning Rappija Jacki legendi panevad liikvele ekskursioonid mõrva paikadesse. Vähemalt üks ohvritest, Mary Jane Kelly, oli korduvalt külastanud Ten Bellsi nimelist kõrtsi Commercial Streetil, millest on saanud selliste ekskursioonide keskpunkt.

Lisaks vastuoludele ja kaasaegsete aruannete ebausaldusväärsusele takistavad tegeliku mõrvari identifitseerimist säilinud kohtuekspertiisi tõendite puudus. Säilinud kirjade DNA analüüs on väheveenev ning kättesaadavat materjal on mitu korda läbitöötatud ja see on liiga saastunud, et anda märkimisväärseid tulemusi. Rappija Jacki mõrvade kohta on avaldatud üle saja teadusuurimuse, mis teeb sellest ühe enim uuritud kuriteo. Mõiste "ripperoloogia" võttis 1970. aastatel kasutusele Colin Wilson kirjeldamaks nii professionaalset kui ka amatöörlikku juhtumi uurimist.

Rappija Jacki on kujutatud sadades ilukirjanduslikes teostes ja teostes, mis jäävad tõelise ja fiktiivse vahele, sh Rappija Jacki kirjad ja nn Rappija Jacki päevikud. Rappija Jack on esinenud romaanides, novellides, luuletustes, koomiksiraamatutes, mängudes, lauludes, näidendites, ooperites, televisioonis ja filmides.

Kohe pärast mõrvu ja hiljem sai Rappija Jackist koll, kellega hirmutati lapsi. Rappija Jacki kirjeldused olid sageli jubedad või koletud. 1920. ja 1930. aastatel kujutati teda filmides tavaliselt igapäevariietuses mehena, kellel on varjatud saladused ja kes peab jahti oma pahaaimamatule ohvritele; meeleolu ja kurjust tõid esile valgustus ja varjud. 1960. aastatel sai Rappija Jackist röövelliku aristokraatia sümbol ja teda kujutati sagedamini torukübaraga härrasmehena. Kogu ülemklassist said kaabakad ja Rappija Jacki tegutsemine oli ülemklassi ekspluateerimise ilming. Rappija Jacki kuvand segunes teiste õuduslugutest laenatud elementidega, näiteks Dracula keep või Victor Frankensteinile iseloomulikuks olev elundite kogumine. Rappija Jacki narratiiv hõlmab paljusid erinevaid žanre alates Sherlock Holmesi lugudes kuni erootilise õuduseni.

Erinevalt teistest vähem kuulsatest mõrvaritest ei ole Rappija Jackil vahakuju Madame Tussauds' õuduste kambris, sest vahakujude kabineti eeskiri näeb, ette seal ei ole vahakujusid isikutest, kelle tegelik ilme on teadmata. Selle asemel on ta kujutatud varjuna. 2006. aastal valis ajakiri BBC History ja selle lugejad Rappija Jacki kõigi aegade võikamaks britiks.

Kirjandus

• Begg, Paul (2003). Jack the Ripper: The Definitive History. London: Pearson Education. ISBN 0-582-50631-X. 
• Begg, Paul (2006). Jack the Ripper: The Facts. Anova Books. ISBN 1-86105-687-7. 
• Cook, Andrew (2012). Jack the Ripper: Case Closed. Amberley Publishing Limited. ISBN 1-44561-223-2. 
• Curtis, Lewis Perry (2008). Jack the Ripper and the London Press. Yale University Press. ISBN 0-30013-369-3. 
• Eddleston, John J. (2002). Jack the Ripper: An Encyclopedia. London: Metro Books. ISBN 1-84358-046-2. 
• Evans, Stewart P.; Rumbelow, Donald (2013). Jack the Ripper: Scotland Yard Investigates. The History Press. ISBN 0-7524-9925-4. 
• Evans, Stewart P.; Skinner, Keith (2009). The Ultimate Jack the Ripper Companion: An Illustrated Encyclopedia. Skyhorse Pub.. ISBN 1-6023-9666-3. 
• Evans, Stewart P.; Skinner, Keith (2013). Jack the Ripper: Letters from Hell. The History Press. ISBN 0-7509-5381-0. 
• Marriott, Trevor (2007). Jack the Ripper: The 21st Century Investigation. John Blake Publishing. ISBN 1-8435-8242-2. 
• Meikle, Denis (2002). Jack the Ripper: The Murders and the Movies. Reynolds & Hearn. ISBN 1-9031-1132-3. 
• Rivett, Miriam; Whitehead, Mark (2006). Jack the Ripper. Pocket Essentials. ISBN 978-1-904048-69-5. 
• Rumbelow, Donald (2004). The Complete Jack the Ripper. Penguin UK. ISBN 978-0-14-017395-6. 
• Sugden, Philip (2012). The Complete History of Jack the Ripper. Little, Brown Book Group. ISBN 1-7803-3709-4. 

Välislingid

• Casebook: Jack the Ripper: ulatuslik teave mõrvade kohta
• The National Archives: pildid ja koopiad väidetavalt Rappija Jacki kirjutatud kirjade kohta