Bouvet' saare kagurannik päikesetõusu ajal 8 meremiili kauguselt. Koloreeritud mustvalge foto 1898. aastast
Bouvet' saar (norra keeles Bouvetøya) on Norrale kuuluv umbes 49 km² suurune asustamata vulkaaniline saar Atlandi ookeani lõunaosas Lõuna-Aafrika Vabariigi Hea Lootuse neemest 2600 km edelas. Seda peetakse üheks maailma kõige kõrvalisemaks ja üksildasemaks paigaks. Bouvet' saare ja seda ümbritsevate pisisaarte kaugus lähimast muust maismaast (Goughi saarest Atlandi ookeanis) on üle 1600 km. Saar on umbes 93% ulatuses kaetud liustikuliste jääväljadega ja taimestik kasvab vaid üksikutel jäävabadel kaljudel. Taimestik koosneb peamiselt sammaldest, samblikest ja vetikatest. Saarel elab arvukalt hülgeid ja merelinde.
Bouvet' saare avastas 1739. aastal Jean-Baptiste Bouvet de Lozier. Briti hülgelaeva kapten George Norris kuulutas saare 1825. aastal Briti kroonile, kuigi arvati olevat saabutud teisele saarele, kuna saare pikkuskraad oli määratud valesti. Suurbritannia ei olnud saarest huvitatud ja Harald Horntvedt kuulutas selle 1927. aastal Norra omaks. Norra ja Suurbritannia jõudsid varsti pärast seda üksmeelele saare staatuse kohta. 1971. aastal kuulutati saar looduskaitsealaks ja Norra Polaarinstituut ehitas sinna 1977. aastal ilmajaama.
Geograafia[]
Asukoht ja pinnamood[]
Bouvet' saare asukoht
Bouvet' saar kaart
Bouvet' saar asub Atlandi ookeani lõunaosas umbes 2200 km kaugusel Lõuna-Aafrika Vabariigist edelas ja 1600 km kaugusel Antarktisest põhjas. Saar on umbes 9,5 km pikk ja 7 km lai. Saare pindala on umbes 49 km². Bouvet' saar on kõige eraldatum saar maailmas. Lähim maismaa on Kuninganna Maudi maa Antarktikas 1700 km kaugusel lõunas ja Goughi saar Atlandi ookeanis 1600 km kaugusel põhjas. Lähim asustatud koht on Nõelaneem Lõuna-Aafrika Vabariigis 2200 km kaugusel kirdes.
Jääväljad hõlmavad Bouvet' saarest umbes 93%, mistõttu on saar kupli kujuga. Suurim jäävaba ala on Nyrøysa, mis tekkis arvatavasti aastatel 1955–1958 toimunud maalihkme tulemusena. Saare moodustab aktiivne vulkaan. Suur osa sellest on kulunud mere abradeeriva tegevus tõttu. Maad on kadunud eriti põhja-, lääne- ja idarannikul, mistõttu ei ole kraater keset maamassiivi.
Bouvet' saare kõrgeim koht Olavtoppen on 780 meetrit üle merepinna. See asub kraatri edelaservas. Saare vulkaan on üpris unikaalne, kuna selle kraatris asub pidevalt hõõguv laavajärv. Vulkaani järsud kaljud laskuvad merre. Idakaldal laskuvad need 60 meetri kõrgusel ja lõunakaldal 300 meetri kõrgusel merepinnast. Lääne- ja põhjaranniku nõlv lõpeb 400–500 meetri kõrguse kaljuga. Rannajoone pikkus on 29,6 km. Rannikuriba on väga kitsas ja järsk ning seda uhuvad lained, mistõttu juurdepääs saarele on väga raske. Talviti on saar ümbritsetud ajujääga.
Saare rannikul on paar olulist poolsaart ja neeme. Idas, Lollo neeme juures on 80 meetri kõrgused kaljud. Põhjaranniku keskosas on taimestikust peaaegu lage Valdivia neem. Saare loodenurgas on Circincisioni neem, mis on kuni 200 meetri kõrguseni lumevaba. Sellest lõunas on umbes 1,5 km pikk Nyrøysa, mis tõuseb 51 meetri kõrguseni põhjaosas. Saare lõunaosas on 280–300 meetri kõrgusel Rustadkolleni platoo.
Geoloogia[]
Valdivia neem
Bouvet' saar asub Kesk-Atlandi mäestiku lõunapoolsemas osas. Maakoor saare all on umbes 4,5–5 miljonit aastat vana ja saare aluskorra vanim osa üle merepinna on umbes 1,4 miljonit aastat vana. Aluskorra moodustavad kahed kivimid. Vanemad ja madalamal paiknevad on püroklastid, mis on ilmselt moodustunud merepõhja hüaloklastiidist. Nooremad kivimid on peamiselt vulkaanilised kivimid, milleks on peamiselt basalt. Nooremates kivimitest esineb ka rüoliiti.
Saar on vulkaaniline ja sellel on fumaroole, mida leidub eriti põhja- ja lõunarannikul. Vulkaanipurskeid ei ole ajaloolistel perioodidel tähendatud.
Kliima[]
Bouvet' saarel valitseb külm mereline kliima. Selle eripäraks on väiksed temperatuurikõikumised. Saare keskmine õhutemperatuur merepinnal on aastaringi –2,7...1,6 °C. Saar on sageli kaetud pilvede või tiheda uduga. Kõrgeim mõõdetud õhutemperatuur Bouvet' saarel on 14 °C, mis mõõdeti 1980. aasta märtsis ja selle põhjustas tugev päikesekiirgus. Saarel puhub enamjaolt nõrk läänetuul.
Loodus[]
Taimestik ja seenestik[]
Samblikuliik Usnea antarctica domineerib lagedatel mäeharjadel Nyrøysast põhja pool
Bouvet' saarel ei kasva roht- ega õistaimi, kuid saarel kasvab umbes 70 eostaime- ja seeneliiki. Liigiline koosseis on tüüpiline Antarktika mereäärsetele piirkondadele ning seal esineb sarnasusi kaugemal läänes paiknevate Lõuna-Sandwichi ja Lõuna-Shetlandi saarte taimegeograafiaga. Jääkatte tõttu on taimestik Bouvet' saarel koondunud rannakaljudele ja kivinukkidele ning paarile jäävabale nunataki seljakule ja tasandikulisele mäetipule.
Botaanik Torstein Engelskjøn on jaganud Bouvet' saare 20 koosluseks, mille ta liigitas kuueks peakategooriaks. Esimesse rühma kuuluvad peaaegu elutu alad. Lume ja jääga kaetud aladel kasvavad mõned külmaga kohastunud mikroorganismid. Osad jäävabad alad on aga täiesti elutud. Sellised alad on Nyrøysa laviinidele avatud nõlvad ja kraatri sisemus.
Teise rühma moodustavad merelainetusest kuni 400 meetri kõrgusel kaljudel kasvav taimestik. Kuival ja mitte vähem kui mõõdukalt lindude mõjus olevad kaljudel kasvavad liigid on kas kuldsamblik üksikult või koos sambliku Lecania gerlachei'ga kasvav. Kaljudel, kus leidub palju lindude väljaheiteid, katab samblike rohevetikas Prasiola crispa.
Rannataimestiku võib kasvukõrguse põhjal jagada kolmeks tsooniks. Otse veepiiri kõrval on levinud peamiselt Palmaria decipiens ja Palmaria georgica. Neid asendab 1–3 meetri kõrgusel Pyropia columbina. Neist üleval pool kasvab kirmesamblik ja on levinud perekonna vesijuus (Ulothrix spp.) vetikad. Linnud ja hülged mõjutavad rannaäärset kasvu sarnaselt, kuid oluliselt suurema kulutava tegevusega.
Harilik sanioonia (Sanionia uncinata) on tavaline Valdivia neemel
Bouvet' saare põhja- ja läänerannikul on 400 meetrist kõrgemal kliimakstaimestik. Valdivia neemel domineerivad punaharjakud ja harilik sanioonia. Teine kliimakstsoon on samblaga kaetud alad, kus liikidest kasvavad Brachythecium austro-salebrosum ja Tortula filaris, kelle kasvupaigad esinevad rohelise taimestikuga aladest eemal. Lagedatel mäenõlvadel Nyrøysast põhjapool domineerib samblik Usnea antarctica. See kasvab samuti läänerannikul 410 meetri kõrgusel kõrgendikul, kuid mäetipus domineerivad eriti Mastodia tesselata ja Tortula princeps.
Saare lõunarannikul 250–380 meetri kõrgusel oleval basalditasandikul kasvab veidi erinev taimestik. Selle taimestiku on Engelskjøn jaganud nelja rühma. Esimesse, domineerivate liikide rühma kuuluvad niiskes kasvukohas, kaitstud lohus, kasvavad Brachythecium austro-salebrosum, harilik sanioonia ja Pachyglossa dissitifolia. Samblakatte vahel on omakorda rändrahnud, millel kasvab eriti samblikuliik Usnea aurantiaco-atra. Rändrahnude alal voolab vesi kiiremini ära ning seal kasvab veidi erinevaid samblaid ja samblikke kui niisketes nõgudes. Neljandal alal on veidi enam varjulisem samblakate, kus on vähem nähtavama pinnas ja kuni 15 cm paksune turbakiht.
Nyrøysa taimestik erineb ülejäänud Bouvet' saare taimestikust selle poolest, et sealsel noorel pinnasel kasvab paljud pioneerliike. Eelkõige Nyrøysa lõunaosa on kaetud tumeda vulkaanilise räbu ja tuffiga. Selles piirkonnas domineerivad samblad Tortula filaris ja Brachythecium austro-salebrosum ning pungsamblad. Lahtise pinnase tõttu saavad samblikud seal vaevu kasvada. Osa Nyrøysa aladel on kihiline ränihappeline tugev laava, mis lõhestab pinnase, ja nii on seal samblikel seal parem kasvuala. Piirkonnas domineerivad Brachythecium austro-salebrosum, pungsamblad ja Usnea antartica. Fumaroolide soojendavatel aladel on omakorda lopsakam kasvuala lühikupardel ja keerikutel. Lisaks kasvavad fumaroolide ümbruses mõned liigid, mida ei leidu saare teistes osades.
Loomastik[]
.jpg){kind=link}
Bouvet' saarel on suuruselt teine antarktika merikarude koloonia maailmas
Bouvet' saarel on suuruselt teine antarktika merikarude koloonia maailmas. Nende arvukus on hinnatud 2002. aasta seisuga 66 000 isendit. See on aga vaid väike osa tema kogu populatsioonist, sest 95% neist elab Lõuna-Georgia saarel. Antarktika merikarude populatsioon on Bouvet' saarel püsinud stabiilsena alates 1996. aastast; enne seda kasvas nende arvukus seitsme aasta jooksul umbes 30,6% aastas. Antarktika merikarude küttimine viis nad 20. sajandil peaaegu väljasuremise äärele, aastal 1928 elas neid saarel umbes 1200, kuid 1964. aastal vaid 500. Lõuna-lonthülge poegi täheldati aastatel 1998–1999 esimest korda pärast mitmeid aastaid. Lisaks on saare vetes regulaarselt täheldatud küür- ja mõõkvaala.
Bouvet' saarel on loetletud 12 pesitsevat linnuliiki. Neist valjaspingviini, tuttpingviini, hõbe-tormilindu, kirju-tormilindu, kaelus-vaalalindu, lõuna-tormipääsut, mustkõht-tormipääsut ja lõunaänni on uuritud 20. sajandi lõpus. Sarel on varem pesitsemas kohatud ka adeelia pingviini, hiid-tormilindu, lumi-tormilindu ja lõunatiiru. Bouvet' saare linde uuritakse harva ja viimastena mainitud liigid võivad samuti saarel pesitseda ka praegu. Lisaks eelmainitud 12 liigile võivad saarel pesitseda mask-vaalalind ja lõunakajakas. Suvekülalistena on saarel nähtud veel 19 teist linnuliiki.
Lindudest on kõige arvukam hõbe-tormilind. Neid pesitseb saare kaljudel hinnanguliselt 100 000 isendit. Hõbe-tormilind esineb eriti Valdivia neemel, Circoncisioni neemel, Nyrøysas ja saare edelaosas. Circoncisioni neemel on Bouvet' saare suurim pingviinikoloonia, kus aastatel 1989–1990 oli hinnanguliselt 25 000 isendit. Kogu saarel oli aastatel 1978–1979 117 000 ja 1989–1990 62 125 pingviini. Kõige arvukamad pingviiniliigid on tuttpingviin ja valjaspingviin. Pingviinide arvukus langes 1980. aastatel umbes 4,8% aastas ja 1990. aastate keskel kahanes see lennuloenduse põhjal tehtud uuringul veelgi kiiremini. Peamine põhjus pingviinide vähenemisel on antarktika merikarude arvukuse suurenemine. Merikarud häirivad pesitsevaid pingviine või peavad neile jahti. Kuid pingviinide arv on vähenenud ka mujal saarel, kus antarktika merikarusid ei ole. Vähenemise taga tunduvad olema ilmselt muud tegurid.
Bouvet' saare ümbruse kalastik ei ole väga mitmekesine. Põhjakaladest tuntakse mandrilava ja mandrinõlvade ülaosa piirkonnas vaid 17 liiki, kuid Lõuna-Georgia saare vetes 42 liiki. Selgelt kõige arvukamad põhjakalad on nototeenialaste sugukonda kuuluv Lepidonotothen larseni. Järgnevad samuti nototeenialaste hulka kuuluvad liigid kiilas mudilnototeenia (Lepidonotothen nudifrons) ja roheline rüntnototeenia (Gobionotothen gibberifrons).
Selgrootuid on Bouvet' saarel leitud vaid seitse: neli lestalist ja kolm hooghännalist. Kõige tavalisemad selgrootud on sarvlestade hulka kuuluv Alaskozetes antarcticus ja hooghännaliste hulka kuuluv Cryptopygus antarcticus.
Ajalugu[]
Avastamine[]
Jean-Baptiste Bouvet de Lozier' avastusretke kaart, mis tehti peaaegu kohe pärast Prantsusmaale tagasi saabumist. Ta nimetas saare Ümberlõikamise neemeks, sest uskus, et on leidnud toona tundmatu lõunamandri tipu.
Bouvet' saare avastas 1. jaanuaril 1739 prantsuse meresõitja Jean-Baptiste Bouvet de Lozier, ja saar nimetati tema järgi. Bouvet ei suutnud küll saarel randuda, kuid määras selle koordinaadid. Nagu hiljem selgus, oli saare pikkuskraad määratud valesti; seetõttu ei suudetud saart kaua aega uuesti leida (James Cook, James Clark Ross ja Thomas Moore ei leidnud seda), ning vahepeal isegi arvati, et seda pole tegelikult olemas (fantoomsaar). Ross käis 1843. aastal umbes 29 km Bouvet' saarest põhja pool ja Moore 1854. aastal sellest umbes 24 km idal pool.
Briti hülgekütid James Lindsay ja Thomas Hopper leidsid saare uuesti 6. oktoobril 1808. Nad arvasid, et olid avastanud uue saare, sest nad paiknesid Bouvet' saare teadaolevatest koordinaatidest liiga kaugel. Nad nimetasid saare Lindsay saareks. USA hülgepüüdja Benjamin Morrell maabus saarel 7. detsembril 1822. Morrelli aruande järgi leidis ta saare raskusteta ja küttis siis saarel ligi 200 hüljest. Tema järgnevas kirjelduses ei maini Morrell saare kõige silmnähtavamat tunnust – selle püsivat jääkatet. Selle põhjal on oletatud, et ta tegelikult saarel ei käinudki.
Briti hülgelaeva kapten George Norris avastas 10. detsembril 1825 kaks saart. Esimese saare nimetas ta Liverpooli saareks ja teise Thompsoni saareks. Ta maabus Liverpooli saarele, milleks oli ilmselt Bouvet' saar, ja kuulutas selle Briti kroonile. Briti valitsus ei kuulutanud seda siiski kunagi Briti valduseks ja saart ei märgitud kaartidele Briti valdusena. Thompsoni saar hävines ilmselt aastatel 1895–1896 toimunud vulkaanipurske tagajärjel, sest Carl Chun ei suutnud seda 25. novembril 1898 leida. Chuni ekspeditsioon oli esimene, kes Bouvet' saare kaardistas ja määras õigesti selle koordinaadid.
Norrale[]
Norra ekspeditsiooni esimene maabumine Bouvet' saarel 1927. aastal
Norra ettevõtja Lars Christensen otsustas 1920. aastatel, et Bouvet oleks sobiv koht vaalapüügijaamaks. Tema eesmärgiks oli Antarktise maade Norra valdusse saamine. Ta sai 31. augustil 1927 Norra valitsuselt õiguse võtta kõik maad Norra valdusse, mis ei kuulu veel ühelegi riigile. Nii keskendus Christensen Peeter I saare ja Bouvet' saarele. Ta saatis uurimislaeva Norvegia piirkonda uurima. Laeva kapten Harald Horntvedt astus saarele 1. detsembril 1927 ja heiskas sellel Norra lippu ning kuulutas selle Norra valdusse. Ta ehitas sinna väikese hüti, mis aga hävis peagi tormituules. Hütt pidi kaitsma tõenäoliselt saarele jäätud meremehi. Hüti ehitamine oli samuti traditsiooniline norra viis kuulutada ala nende omandisse. Norvegia meeskond uuris saart kuu aega.
Foto Bouvet' saarest (1898)
Christenseni plaanid Bouvet' saarega põrkasid kokku teise Norra vaalapüügi ettevõttega, kes küsis Suurbritannialt luba Bouvet' ja Thompsoni saare vetes hüljeste ja vaalade küttimiseks. Suurbritannia andis ekspeditsioonile loa, kuid pärast seda teatas Norra, et saar oldi juba endale nõutud ja oli alustatud küttimisega. Suurbritannia oli vastu Norra nõudele Bouvet' saare pärast, kuna Norris oli kuulutanud saare juba Suurbritannia omaks. Riigid jõudsid kiiresti üksmeelele. Suurbritannia tunnistas 1928. aasta novembris Norra staatust Bouvet' saare üle ja vastukaaluks tunnistas Norra Suurbritannia nõudeid Antarktikas.
Norralased Circoncisioni neemel hüti esisel 1929. aastal
Norvegia naasis Bouvet' saarele 1928. aastal. Retke eesmärk oli luua saarele ilmajaam, kuid selleks ei leitud saarel sobivat kohta. Eelmisel ekspeditsioonil püstitatud hütt ja lipuvarras olid merre pühitud. Norvegia sõitis Bouvet' saarele uuesti 1929. aasta novembris, kui saarest tehti esimene aerofoto ja väiksele naabersaarele Larsøya ehitati väike hütt. Mõlemad varjualused Bouvet' ja Larsøya saarel olid hävinud, kui Nils Larsen 1931. aasta märtsis Norvegia pardal Bouvet' saart külastas. 1929. aasta ekspeditsioon võttis saarelt ka esimesed kivimid, mis võimaldasid geoloogil Olaf Holtedahlil määratleda saare geoloogilised tunnused.
Uurimisjaama ja kaitseala rajamine[]
Norralastel ei õnnestunud 20. sajandi esimesel poolel saarele püsivat uurimisjaama ehitada. Lisaks Norrale uurisid sel ajal saart Suurbritannia (1939 ja 1964) ja Lõuna-Aafrika Vabariik (1955 ja 1966).
Bouvet' saar ja ümbritsevad merealad kuulutati 1971. aastal looduskaitsealaks. Deklaratsioon kaitseb samuti ka teede ja hoonete ehitamist saarele ja paljud edasised kasutamised, sh maastiku muutmise.
Saare ümbruse klimaatilised tingimused on väga ebasõbralikud. Seetõttu on saart alates 1970. aastatest külastatud väga harva. Norra Polaarinstituut (NPI) ehitas 1977. aastal saarele automaatse ilmajaama. Kahel kuul aastatel 1978–1979 töötas saarel mehitatud uurimisjaam ning saarel tehti bioloogilisi ja geoloogilisi uuringuid. NPI uuris saart uuesti 1985. aasta märtsis, mil piisavalt selge ilm võimaldas saart terves ulatudes õhust pildistada, mille põhjal tehti saarest esimene täpne kaart. Saart on aeg-ajalt külastanud raadioamatöörid. 1996. aastal ehitati Nyrøysale veokonteineritest uurimisjaam. NPI 1996.–1997. aastate uuringud keskendusid Antarktise mereelustiku kaitsmiseks loodud CCAMLR-i paktile. NPI teadlased naasid saarel tagasi 2007. aasta sügisel, kui avastati, et uurimisjaam oli merre paiskunud. Uus ja paremini varustatud jaam valmis 2014. aasta jaanuaris. Jaamas on kaamera ja mõõteriistad, mis on võimelised edestama andmeid satelliidi kaudu aastaringselt. Seadmete toiteallikaks on tuuleenergia.
Õiguslik staatus[]
Bouvet' saar koos ümbritsevate pisisaartega on Norra sõltlasala (biland), mis ei ole Norra Kuningriigi osa ja mida pole silmas peetud Norra põhiseaduse 1. paragrahvis, mis ütleb: "Norra Kuningriik on vaba, sõltumatu ja jagamatu riik." See tähendab, et tema loovutamine teistele riikidele ei ole põhiseadusevastane. Bouvet' saar asub Antarktika lepingu määratletud piirkonnast väljaspool, mistõttu ei saa Norra omandiõigust kahtluse alla seada, samas kui Norra nõudleb Peeter I saart ja Kuninganna Maudi maad.
Kuigi saar on asustamata, on sellel interneti tippdomeen (.bv), mida küll ei kasutata. Seda haldab Norid, mis ei ole selle aga avanud registreerimiseks.
Bouvet' saare ümbrus kuulub Norra majandusvööndisse, mille pindala on 757 814 km². Majandusvööndi alal tegeldakse mõnevõrra kalapüügiga. Kalapüük algas piirkonnas umbes 1970. aastate keskel. Ametlikud andmed Bouvet' saare vetes tehtud kalapüügi kohta on väiksed, ja CCAMLR-i andmestik tegeleb suurema Antarktise merealaga. CCAMLR-i püügiandmete kohaselt ei püüta Bouvet' saare vetes üldse traaliga, kuid Sea Around Us Projecti teadlased kahtlustavad, et seal toimub üldise järelevalve puudumise tõttu üsna palju ebaseaduslikku kalapüüki. Teadlaste hinnangul oli aastatel 1977–2010 Bouvet' saare majandusvööndi kogusaagiks umbes 2400 tonni. Tegevus algas väikese ulatusega 1977. aastal, kuid püügimäärad suurenesid järk-järgult kuni aastateni 2005–2010. Õngejadaga peamiselt püütavad liigid olid patagoonia kihvkala ja antarktika kihvkala.
Kasutatud kirjandus[]
Artikli kirjutamisel on kasutatud soome Vikipeedia artiklit wikipedia:fi:Bouvet’nsaari ja inglise Vikipeedia artiklit wikipedia:en:Bouvet Island seisuga 04.08.2015