Australaasia Antarktika ekspeditsioon

Ekspeditsiooni jaam

Australaasia Antarktika ekspeditsioon toimus aastatel 1911–1914 Austraalia geoloogi Douglas Mawsoni juhtimisel. Ekspeditsioon uuris Antarktika idaosa.

Mawson alustas ekspeditsiooni kavandamist 1910. aastal. Tema esialgseks eesmärgiks oli Austraaliast lõunasse jääva Antarktika üle 3000 km pikkuse rannajoone kaardistamine. Ekspeditsiooni toetas rahaliselt Australasian Association for the Advancement of Science. Ekspeditsioon koosnes peamiselt Austraalia ja Uus-Meremaa ülikooli teadlastest. Sellest võttis osa 22 austraallast, neli uusmeremaalast, kolm britti ja üks šveitslane.

Commonwealthi lahes tuli meestel pidevalt võidelda äärmiselt tugeva tuulega

Ekspeditsioon lahkus Hobartist 2. detsembril 1911 hülgepüügilaeval Aurora, mille kapten oli John King Davis. 8. jaanuaril 1912 maabuti Denisoni neemel Adélie maal, kuhu rajati baaslaager. Laager paiknes palju kaugemal läänes, kui algselt plaaniti, kuna tihke paakjää takistas laeval Adare neemele lähemale maabuda. Lisaks ehitati mitu varujaama. Adélie maa osutuks üheks tuulisemaks paigaks maailmas. Antarktika platoolt laskuv mäetuul puhkus pidevalt keskmiselt 80 km/h, kuid tugevamad tuuleiilid ulatusid kuni km/h-ni. Tuulele lisandus tuisk ja nähtavus ei küündinud üle 20 meetri. Tuule ja lumega võideldes ehitati valmis onn ja alustati ettevalmistusi järgmisel suvel toimuvateks uurimisretkedeks kelkudel. Mehed seadsid iga uurimisrühma jaoks valmis riided, kelgud, telgid ja toiduained. Põhitoiduks oli peamiselt pemmikan ja plasmoni küpsised, mis võidi veega segada ja seejärel keedeta. Lisanditeks olid veel või, šokolaad ja tee. Päevane toidunorm mehe kohta oli umbes 900 grammi.

Archibald Lang McLeani tehtud viimane foto Mawsoni juhitud rühmast 17. novembril 1912

27. oktoobril 1912 kavandas Mawson kelguretkedeks kuus kolmeliikmelist rühma, kellest kolm suundus itta. Iga rühm teostas erinevaid teadusuuringuid. Muu hulgas jõuti 150 km kaugusel asuvasse lõuna-magnetpoolusele. Cecil Madigani juhitud esimene ida poole suunduv rühm uuris Mertzi liustikukeele ümbrust. Hiljem pidi neile toeks asuma Frank Leslie Stillwelli juhitud rühm, kes kaardistaksid seejärel põhilaagri ja Mertzi liustiku vahelist ala. Mawsoni juhitud rühm suundus Victoria maale, kavatsedes liikuda 800 km ida poole, koguda geoloogilist teavet ja proove ning kaardistada rannik. Mawsoni rühma kuulusid veel jalaväekompanii leitnant Belgrave Edward Sutton Ninnis ja šveitsi suusaekspert Xavier Mertz. Nende käsutuses olid kelgukoerad, kellest olenes, kas rühm suudab läbida teekonna Mawsoni ette nähtud kiirusel.

Mawsoni rühm suundus retkele 10. novembril 1912. Kuu aega hiljem, 14. detsembril 1912, kui rühm ületas Ninnise liustikku, kukkus Ninnis liustikulõhesse. Ninnisist hüüti mitu tundi, kuid vastust ei saadud. Ta oli kukkunud sügavale ja ilmselt surnud, mistõttu tema päästmisest loobuti. Lisaks kadusid lõhesse mitu koera, suur osa toidust, telk ja teised vajalikud tarvikud. Mawson ja Mertz paiknesid sel hetkel baaslaagrist 480 km kaugusel idas ning otsustasid kohe tagasiteele pöörduda. Toidupuuduse tõttu olid nad sunnitud ära sööma ülejäänud koerad, mis aga halvendasid meeste tervist. Ühe hilisema uuringu käigus selgus, et koera maksa süües tekkis neil hüpervitaminoos, mille põhjuseks oli koera maksas leidunud ebatavaliselt suur A-vitamiini kogus. Mertz muutuks esimese liustiku ületamisel jõuetuks, mis tegi edasiliikumise ühe raskemaks. Nädala pärast ta suri ja Mawson jätkas teekonda üksi.

Mawsoni kelk, mida ta kasutas retke viimase osas

Peaaegu kuu aega vedas ta üksinda oma kelku ning ületas teise liustiku vaatamata haigusele, mis teda nõrgemaks tegi. Mawson jõudis pärast lugematuid valusaid ja tõsiseid jõupingutusi 1. veebruaril 1913 põhilaagrist umbes 9 km kaugusel paiknevasse varulaagrisse, kuhu jäi lumetormi tõttu nädalaks lõksu. Seetõttu jäi ta maha Austraaliasse naasvast laevast; Aurora lahkus pärast kolme nädalat ootamist 8. veebruaril, vaid paar tundi enne Mawson jõudmist Denisoni neemele. Laev ei saanud tormi tõttu tagasi pöörduda. Mahajäänud meeskonnaga jäi ta sinna kuni laeva naasmiseni järgmisel suvel, 1913. aasta detsembris.

Esimene lennumasin Antarktikas

Mawsoni lennumasin

Mawson soovis sooritada uurimistööd õhus ja tõi Antarktikasse esimese lennumasina, ühepropellerilise Vickersi lennuki, mis sai aga Austraalias enne ekspeditsiooni väljumist katselennul kahjustada. Sellesest hoolimata läks lennumasin ekspeditsiooniga kaasa. Lennumasinale paigaldati alla suusad ja kasutati seejärel kelguna. Lennuk ei pidanud ekstreemsetele temperatuuridele vastu ja see hüljati. Lennuki osad avastati 2009. aastal.

Kirjandus

• Jacka, Eleanor; Jacka, Fred (2008). Mawson's Antarctic Diaries. Allen & Unwin. ISBN 978-1-743-43814-5. 
• Riffenburgh, Beau (2013). Racing With Death: Douglas Mawson - Antarctic Explorer. Bloomsbury Publishing. ISBN 978-1-408-84268-3.