Pat Martino (sünninimi Patrick Carmen Azzara; 25. august 1944 Philadelphia, Pennsylvania – 1. november 2021 Philadelphia, Pennsylvania) oli USA džässkitarrist ja helilooja.
Huvi džässi vastu sütitas temas ta isa. Džässkitarristina sai Martino tuntuks juba teismelisena. Kümnendas klassis visati välja katoliku keskkoolist. Seejärel sai temast elukutseline muusik, liitudes laulja Lloyd Price'i bigbändiga. 1962. aastal asus ta mängima koos džäss-saksofonisti Willis Jacksoniga.[1]
1967. aastal ilmus Martino debüütalbum "El Hombre", millele järgnes veel mitmed albumid. Karjäärialgusaastatel võrreldi teda sageli varasema džässkitarristi Wes Montgomeryga, kuid 1970. aastateks oli Martinol välja kujunenud täiesti oma stiil.[1] 1960. aastatel mängis ta paljudel Willis Jacksoni albumitel ning tegi karjääri jooksul koostööd veel paljude teiste džässmuusikutega, teiste seas orelimängija Jack McDuffi altsaksofonisti Charles McPhersoniga.
1970. aastate teises pooles hakkasid tema üha enam vaevama peavalud ja krambid, mida olid teda tabanud juba lapsepõlves. 1980. aastal tehti talle ajuoperatsioon, mille tagajärjel kaotas ta mälu. Sellest hoolimata õppis ta uuesti kitarri käsitlema, tema mälu taastus ja ta jätkas muusikuna tegutsemist veel kolm aastakümmet.[1]
Viited[]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 "Pat Martino, Jazz Guitarist Who Overcame Amnesia, Dies at 77". The New York Times. 2.11.2021. Vaadatud 22.11.2021
Välislingid[]
- http://www.patmartino.com/
- "Pat Martino, revered jazz guitarist who mastered his instrument twice, dies at 77". The Washington Post. 2.11.2021.