FANDOM


Bra alt

"Päev, mil muusika suri" (The Day the Music Died) on 1959. aasta 3. veebruarile antud nimetus, mil Iowas Clear Lake'i lähedal toimunud lennuõnnetuses hukkusid rock'n'rolli muusikud Buddy Holly, Ritchie Valens ja J. P. Richardson ehk The Big Bopper. Lennuõnnetus sai hiljem nime Don McLeani laulu "American Pie" põhjal.

Sel ajal oli Holly koos oma ansambliga, kuhu kuulusid Waylon Jennings, Tommy Allsup ja Carl Bunch, esinemas Kesk-Läänes. Kontserttuuriga olid liitunud ka noored, lootustandvad muusikud Ritchie Valens ja Big Bopper. Linnade vahel sõidetud pikad teekonnad külmades ja ebamugavates bussides mõjusid esinejatele ebasoodsalt, kuna mitu esinejat jäi seetõttu haigeks. Enne Clear Lake'is esinemist otsustas Holly tingimuste parandamiseks sõita järgmisesse esinemiskohta Moorheadi Minnesotas lennukiga. Jennings andis oma koha lennukis Richardsonile, kes oli haigestunud, ning Allsup kaotas oma koha pärast kulli ja kirja viskamist Valensile. Varsti pärast hilisõhtul ja halva ilmaga õhku tõusmist kaotas piloot Roger Peterson lennumasina Beechcraft Bonanza üle kontrolli ja kukkus maisipõllule. Õnnetuses hukkusid kõik pardal olijad.

Eellugu Edit

Buddy Holly lõpetas The Cricketsiga esinemise 1958. aasta novembris. Seejärel pani ta paika kolm nädalat kestva talvise kontserttuuri "Winter Dance Party" 24 Kesk-Lääne linnas. Ta kaasas sinna muusikud Waylon Jenningsi (bass), Tommy Allsupi (kitarr) ja Carl Bunchi (trummid). Lisaks liitusid kontserttuuriga noored, populaarsust koguvad muusikud Ritchie Valens, J. P. Richardson ehk The Big Bopper ja Dion DiMucci, kes soovisid oma salvestisi reklaamida ja lisakasumit teenida.

Kontserttuur algas 23. jaanuaril 1959 Milwaukees Wisconsinis. Peagi tekkisid logistilised probleemid, kuna esinemispaikade vahelistele sõitudele ei olnud pööratud esinemiste plaanimise juures algselt erilist tähelepanu. Transpordiks kasutatud buss ei vastanud ilmale. Bussi küttesüsteem läks varsti pärast tuuri algust katki. Trummari Carl Bunchi jalg sai sõidu ajal külma tõttu tõsiselt kannatada ja ta viidi haiglasse. Muusikud vahetasid selle bussi välja koolibussi vastu ja jätkasid esinemisi. Ansambliliikmed Holly, Valens ja DiMucci asendasid esinemistel kordamööda Bunchi.

Algselt polnud plaanitud Clear Lake'is esinemist anda, kuid kontserttuuri korraldajad lootsid täita esinemiste vahel oleva vaba päeva. 2. veebruari õhtul esineti Clear Lake'is asuvas Surf Ballroomis. Seal andsid Holly, Valensi ja Richardsoni oma viimase kontserdi. Veidi enne esinemisele minekut otsustas Holly transpordi tingimuste parandamiseks sõita järgmisena lennukiga Fargosse Põhja-Dakotas, mis asus nende järgmiseks esinemiskohaks plaanitud Minnesotas paikneva Moorheadi kõrval.

Ansambli mänedžer Carroll Anderson helistas lennuettevõtte Dwyer Flying Service'i omanikule Hubert Dwyerile, et üürida Fargosse sõiduks lennuk. Fargosse lendamiseks määrati 1947. aasta ühemootoriline Beechcraft 35 Bonanza registeerimisnumbriga N3794N. Lennusõiduks tehti kokkulepe 21-aastase kohaliku piloodi Roger Petersoniga. Lisaks piloodile oli lennukis koht veel kolmele reisiljale. Lennusõiduks tuli tasuda iga reisja kohta 36 dollarit.

Richardson oli kontserttuuri ajal külmetada saanud ja palus Waylon Jenningsil, kellele oli Holly lennukis koha määranud, enda koht talle loovutada, millega Jennings nõustus. Kui Holly sai teada, et Jennings ei lähe lennukiga, ütles ta naljaviluks: "Ma loodan, et teie vana buss ära külmub", mille peale Jennings vastas: "Ma loodan, et teie vana lennuk kukub alla". See halva saatusega vastus jäi Jenningst kummitama kuni elu lõpuni.

Ritchie Valens, kes oli kunagi lendamist kartnud, palus Tommy Allsupil enda koht talle anda. Nad leppisid kokku, et viskavad selle peale kulli ja kirja. Veidi aega enne, kui muusikud asusid lennujaama poole teele, viskas kohaliku raadiojaama saatejuht Bob Hale, kes oli sellel õhtul kontserdi ajal muusikasaalis tööl, mündi üles ja Valens võitis. On teada, et ka Dion DiMucci oli soovinud lennukiga minna, kuid lennukipileti hinda kuuldes sellest mõttest loobus.

Õhkutõus ja allakukkumine Edit

USA Iowa location map.png
Red pog.png
Lennuõnnetuse toimumise asukoht Iowas

Pärast kontserdi andmist sõidutas Anderson Holly, Valensi ja Richardsoni Mason City lennujaama. Lennuki õhkutõusmise ajal sadas kerget lund, nähtavus ulatus 6 miilini (9,7 km) ja tuulekiirus oli 9–13 m/s. Kuigi teadete kohaselt pidi ilm halvenema, ei jõudnud see teave piloodile Petersonile.

Lennuk tõusis õhku kohaliku aja järgi kell 00.55 teisipäeval 3. veebruaril. Lennuettevõtte omanik Dwyer jälgis õhkutõusmist lennujuhtimistorni väliplatvormilt. Ta võis selgelt näha peaaegu kogu lühikese lennu jooksul lennuki tulesid, mis liikusid loode poole ja jõudsid 800 jala (244 meetrit) kõrgusele. Seejärel oli näha, et tuled hakkasid vähehaaval langema, kuni kadusid vaateväljast. Umbes kell 1.00, kui Petersoniga polnud õnnestunud eeldatud ühendust raadio teel luua, püüdis radist Dwyeri nõudmisel korduvalt lennukiga ühendust saada, kuid edutult.

Samal hommikul, kui Dwyer polnud saanud pärast lennuki õhkutõusmist sellelt ühtegi teadet, tõusis ta õhku ühel teisel lennukil, mis suundus samas suunas kui Petersoni lennuk. Paar minutit hiljem, umbes kell 9.35, märkas ta lennujaamast vähem kui kuue miili (9,7 km) kaugusel loodes lennuki rususid. Dwyeri teatel sõitis õnnetuskohale šerifiabi Bill McGill. Õnnetuskoht asus maisipõllul, mis kuulus Albert Juhlile.

Lennuk oli järsult paremale kaldudes maapinnaga kokku põrganud suurel kiirusel, hinnanguliselt umbes 270 km/h juures. Esimesena puutus maapinda parempoolse tiiva ots, misjärel rullus lennuk külmunud põllul umbes 160 meetrit, enne kui Juhli maa piiril vastu traataeda pidama jäi.

Holly ja Valensi surnukehad olid lennanud rebenenud lennukikerest välja ja asetsesid rusude lähedal. Richardsoni surnukeha oli lennanud üle aia naaberpõllule, mis kuulus Oscar Moffettile. Petersoni laip oli kiilunud lennuki rusudesse. McGill helistas Carroll Andersonile, kes tuvastas lennuohvrite surnukehad. Maakonna koroner Ralph Smiley kinnitas, et kõik neli ohvrit hukkusid silmapilkselt.

Järgnenud sündmused Edit

Holly lapseootel abikaasa María Elena Holly sai Buddy surmast teada televisiooni vahendusel. Varsti pärast õnnetust oli tal nurisünnitus, teadete kohaselt psühhotrauma tagajärjel. Holly ema kuulis uudist raadiost oma kodus Lubbockis Texases ja minestas seejärel. María Elena Holly, kes oli jäänud leseks ainult kuus kuud pärast abiellumist, ei osalenud matustel ja ei ole kunagi külastunud matmispaika. Hiljem on ta ühes intervjuus öelnud: "Mingil moel süüdistan ma iseennast. Ma ei tundnud ennast hästi, kui ta lahkus. Ma olin teist nädalat rase ja ma tahtsin, et Buddy jääks minuga, kuid ta oli selle tuuri juba planeerinud. See oli ainus kord, kui ma ei olnud koos temaga. Ja ma süüdistan iseennast, sest ma tean, et juhul, kui ma oleksin kaasa läinud, poleks Buddy ealeski sattunud sellele lennukile."

Kontserttuur pooleli ei jäänud: Waylon Jennings ja Tommy Allsup jätkasid esinemist veel kaks nädalat ning Jennings võttis Holly koha esilauljana. 7. veebruaril 1959 toimusid Lubbockis Holly matused. Richardson maeti samuti Texases, Valens Californias ja piloot Peterson Iowas.

Ametlik uurimine Edit

The Day the Music Died

Lennukivrakk avastati õnnetusele järgnenud hommikul

Ametliku uurimise viis läbi praeguse USA Liiklusturvalisuse Ameti eelkäija Civil Aeronautics Board (CAB). Uurimise käigus tuli ilmsiks, et piloot Roger Peterson, kel oli sel ajal instrumentaallennupädevus, oli läbinud kirjaliku lennueksami, kuid ei olnud veel võimeline tegutsema ilmastikutingimustes, mil on vajalik lennata ainult instrumentaallennureeglite alusel. Tema ja Dwyer Flying Service ise võisid tegutseda ainult visuaallennureeglite alusel, mille oluline nõue on, et piloot peab olema võimeline nägema, kuhu ta teel on. Kuid õnnetuse ajal, öösel, varjasid madalad pilved tähed ning puudusid nähtav horistont ja hõredalt asustatud piirkonnas nähtavad olevad tuled, mis võisid teha visuaallennu peaaegu võimatuks.

Peale selle, et Peterson, kes oli üheksa kuud enne õnnetust läbi kukkunud instrumentaalkontrollsõidu, oli saanud instrumentaalõpetuse lennukitel, mis oli varustatud konventsionaalse tehishorisondiga, millega määratakse lennuki asend. Samas oli aga N3794N varustatud vanemat tüüpi güroskoobiga Sperry F3. Tähelepanuväärne on see, et mõlemad seadmed kuvavad lennuki kalduvuse kohta teavet graafiliselt vastupidistes suundades.

CAB järeldas, et õnnetus oli tingitud piloodi ebamõistlikule otsusele alustada lendu, mis nõudnuks instrumentaallennuoskusi, mida ta ei olnud veel omandanud. Õnnetusele aitas kaasa ka piloodi asjatundmatus lennuki asendi määramiseks kasutatud vanat tüüpi güroskoobiga, mille põhjal võis ta arvata, et lennuk tõusis üles, kuid tegelikult samal ajal langes (näide ruumilisest segasusseisundist). Veel üks oluline asjaolu oli see, et piloodile polnud saabunud teavet halveneva ilma kohta.

Hilisem uurimine Edit

2007. aasta märtsis kaevati Beaumontis Texases Richardsoni surnukeha üles, et matta see ümber kohalikul kalmistul sobivamasse kohta. Tema surnukeha eksamineeriti uuesti, et kontrollida algseid uurimise tulemusi. Muu hulgas kontrolliti ühte kuuldust, mille kohaselt võis tulirelv lennukil sõidu ajal lahti minna ja õnnetuse põhjustada, kuna kaks kuud pärast õnnetust avastas farmer õnnetuskohalt revolvri, mis olevat kuulunud Buddy Hollyle. Ühe teise kuulduse kohaselt olevat Richardson pärast õnnetust ellujäänud ja abi otsides lennukist välja roomanud, mida toetab ka asjaolu, et tema surnukeha avastati palju kaugemal lennukivrakist, kui teiste omad. Kuid uuesti läbiviidud lahang näitas, et Richardson oli hukkunud silmapilkselt, mis kinnitas varasemat aruannet.[1]

Mälestuse jäädvustused Edit

Mälestusmärgid Edit

GlassesSign

Tähis õnnetuskoha lähedal

1988. aastal püstitas Ken Paquette roostevabast terasest mälestusmärgi, mis kujutab kitarri, millele on kirjutatud kolme õnnetuses hukkunud muusiku nimed, ja kolme vinüülplaati, millele on kirjutatud iga musiku üks tuntud laul. Mälestusmärk asub eramaal, põllul, maanteelt Interstate 35 umbes 400 meetrit läänes ja umbes 8 km kaugusel Clear Lake'ist põhjas. Õnnetuspaiga juurde viitab Holly prillidega sarnanevaid Wayfareri-stiilis prille kujutav tähis.

Paquette on loonud sarnase roostevabast terasest mälestusmärgi Wisconsinis Green Bays asuva Riverside Ballroomi kõrvale, kus Holly, Big Bopper ja Valens andsid 1. veebruaril 1959 oma eelviimase kontserdi. Mälestusmärk avati 2003. aasta juulis. 2009. aasta veebruaris rajas Paquette õnnetuspaiga juurde ka mälestusmärgi piloodi Roger Petersoni auks.

Mälestuskontserdid Edit

Alates 1979. aastast on Holly, Valensi ja Richardsoni toetajad igal aastal kogunenud Clear Lake'i Surf Ballroomis toimuvale mälestuskontserdile. Õnnetuse 50. aastapäevaks pühendatud kontsert toimus 2. veebruaril 2009, millest võtsid teiste seas osa Delbert McClinton, Joe Ely, Wanda Jackson, Los Lobos, Los Lonely Boys, Chris Montez, Bobby Vee, Graham Nash, Peter and Gordon ja Tommy Allsup. Seal osales ka Big Bopperi poeg Jay P. Richardson. Kontserdi juhiks oli Bob Hale, kes oli selleks olnud ka 1959. aasta kontserdil, mil muusikud viimast korda esinesid.

Laulud Edit

Esimene muusikute mälestuseks kirjutatud laul oli Eddie Cochrani "Three Stars" (1959). Aastal 1971 kirjutas Don McLean õnnetuse põhjal laulu "American Pie". Laulust pärineb ka fraas "the Day the Music Died" ("Päev, mil muusika suri"), mille järgi 1959. aasta 3. veebruari nimeta hakati. McLeani kohaselt sümboliseerib "Päev, mil muusika suri" varase rock'n'rolli põlvkonna "süütuse kaotust". Õnnetust on maininud ka Waylon Jennings laulus "A Long Time Ago" (1978).

Filmid Edit

Lennuõnnetust on mainitud Holly eluloofilmis "The Buddy Holly Story" (1978) ja Valensi eluloofilmis "La Bamba" (1987).

Viited Edit

Kirjandus Edit

Välislingid Edit