FANDOM


Bra alt
Cedar Creek Abbey Island Ruby Beach

Olympici rahvuspargi rannik Vaikse ookeani ääres

Olympici rahvuspark (ka Olympicu rahvuspark) on rahvuspark Ameerika Ühendriikide kirdeosas Washingtoni osariigis.

Rahvuspargi pindala on 3734 km². Rahvuspark on tuntud oma vihmametsade, mägise maastiku ja rannikualade poolest. Rahvuspark asub Olympici poolsaarel ning hõlmab suure osa ulatuslikust Olympici mäeahelikust. Olympici mägede teke sai alguse laamade kokkupõrkumise tagajärjel vaid 20 miljoni aasta eest. Mäeahelik on saanud nime selle kõrgeima tipu Mount Olympuse järgi.

Inimasustus tekkis piirkonnas üle 10 000 aasta tagasi, kui sinna saabusid küttimise ja korilusega tegelenud paleoindiaanlased. Esimesed angloameeriklastest asunikud saabusid sellele alale 19. sajandi keskel ning peagi paigutati indiaanihõimud ümber reservaatidesse. Rahvuspark loodi 29. juunil 1938. Aastal 1976 sai see UNESCO biosfäärikaitsealaks ja kanti 1981. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Rahvuspargi loodus- ja kultuuririkkusi kaitseb ja säilitab Rahvuslik Pargiteenistus. Rahvusparki külastab aastas ligi kolm miljonit turisti.

Geograafia Edit

Rahvuspark asub Washingtoni osariigi mägises loodeosas ja piirneb läänes Vaikse ookeaniga. Rahvuspark paikneb osaliselt Clallami, Grays Harbori, Jeffersoni ja Masoni maakonna alal. Olympici poolsaar, kus rahvuspark asub, piirneb läänes Vaikse ookeaniga, põhjas Juan de Fuca väinaga ja idas Pugeti väinaga. See on lõunast ühendatud ülejäänud Põhja-Ameerika mandriga. Suurlinn Seattle asub rahvuspargist vaid 100 km kaugusel idas.

Rahvuspark koosneb tegelikult kahest eraldi piirkonnast. Suurim piirkond paikneb poolsaare mägises osas. Teine piirkond, mis jääb poolsaare läänetippu, on kitsas rannikuriba, mis ulatub mööda ligi 100 km Vaikse ookeani rannikut. See piirkond hõlmab lisaks mitu ranniku lähedal asuvat väikesaart ja kaljut.

Pinnamood Edit

Olympic Mountains The Brothers

Lumised Olympici mäed

Rahvuspargi suurimat piirkonda iseloomustavad peamiselt Olympici mäeaheliku mäed. Mäeaheliku kõrgeim tipp on Mount Olympus, mille kõrgus on 2432 meetrit. Teised tähtsamad mäetipud on Mount Carrie (2132 m), Mount Anderson (2231 m) ja Mount Deception (2374 m). Rannikuriba reljeef laskub meretaseme kõrguseni.

Kliima Edit

Kuna rahvuspargi madalaim osa asub meretaseme kõrgusel ja kõrgeim osa üle 2000 meetrit üle merepinna, erineb kliima suuresti sõltuvalt asukohast. Rahvuspark asub merelise kliimaga alal.

Olympici rahvuspargi asukohta mõjutab tugevalt kliima. Rahvuspargist idasse jääv Kaskaadide mäestik takistab põhjast tulevate Arktiliste õhumasside läbipääsemist. Tänu sellele on kliima pehme ja seda muudab lisaks soojemaks lähedus ookeanile. Vaikselt ookeanilt kanduvad siia väga niisked õhumassid, mis toovad mägede kohal külma õhuga kokkupuutudes palju sademeid. Seetõttu on rahvuspark üks suurima sademete hulgaga piirkondi Ameerika Ühendriikide põhiosas. Rahvuspargi parasvöötme vihmametsades langeb aastas umbes 3500 mm sademeid, samas kui Mount Olympuse tipus võib aastas maha langeda üle 15 000 mm sademeid. Suurem osa sademetest langevad seal lumena. Rahvuspargi idaosa jääb mägede teisele küljele ja seal on kuivem, sest sademed on lääne pool tuulepealsel nõlval juba maha langenud. Aastane sademetehulk ulatub idaosas 400–600 millimeetrini.

Suvi on tunduvalt kuivem kui ülejäänud aasta ning mitu nädalat võib sel ajal olla ilma sademeteta. Piirkonnas kasvavad puud, mis vajavad palju sademeid, saavad kuivaperioodil vajaliku niiskuse kätte veeauru kaudu, kui öösiti esineb udu.

Hüdrograafia Edit

Sol Duc Falls Olympic National Park

Olympici mägedes alguse saav Sol Duci jõgi

Rahvuspark kaitseb rohkem kui kümmet Vaikse ookeaniga ühenduses olevat valglat ning kokku umbes 5600 km jõgesid ja ojasid. Tähtsamad jõed on Olympici poolsaare põhjaosas Elwha ja Dungeness, idaosas Dosewallips, lõunaosas Queets ja Quinault ning lääneosas Ozette, Sol Duc ja Hoh. 2012. aastal lammutati Elwha jõel pärast seal üle sadat aastat hüdroelektrienergia tootmist kaks paisu, millega taastati jõe algne valgla, et lõhelistel oleks võimalik sinna naasta.

Rahvuspargis on samuti üle 300 mägijärve. Rahvuspargi suurim järv on ranniku lähedal asuv Ozette'i järv. Pindalaga 29,5 km² on see suuruselt kolmas järv Washingtoni osariigis.

Mount Olympusel lasub üheksa liustiku, mis on kohati 300 meetri paksused, ning rahvuspargis asub neid kokku üle 60. Liustike esineb ka näitkes Mount Carrie'l ja Mount Andersonil. Rahvuspargis paikneb samuti mitu liustikuringi, mis osutavad kunagiste liustikute olemasolule.

Geoloogia Edit

Geoloogiliselt on Ameerika Ühendriikide kirdeosa piirkond üks kõige aktiivsemaid alasid maailmas, millele näitavad ka vulkaanide ja mägede olemasolu ning maavärinate esinemine. Näiteks toimus 1949. aastal maavärin, mille tugevuseks mõõdeti 7,1 magnituuti Richteri skaalal ja mille epitsenter asus rahvuspargi alal. Maavärinaid esineb võrreldes muude aladega harvem, kuid nende intensiivsus on suurem, sest energia vabaneb korraga. Geoloogid on avastanud sisemaal mereloomade- ja taimede jäänuseid, mis annavad tõestust selle kohta, et piirkonda on tabanud suured hiidlained. Piirkonna seismiline aktiivsus tuleneb asendist laamade kokkupuutekohal.

Rahvuspargi ala on täpsemalt mõjutatud ookeanilise Juan de Fuca laama ja mandrilise Põhja-Ameerika laama üksteise suhtes liikumisest. Kohas, kus ookeaniline laam sukeldub mandrilise laama alla, asub subduktsioonivöönd, mille kohal on piki Kaskaadide mäeahelikku mitu vulkaani. Subduktsioon on tekitanud ka mäestikke, milleks on näiteks Olympici mäed. Vulkaanilisest aktiivsusest annavad märku ka kuumaveeallikad, mida rahvuspargis leidub.

Olympic-NP-TF

Arvutiga tehtud kolmemõõtmeline aerofoto rahvuspargist

Olympici mägedes on kõige levinumad kivimid basalt, liivakivi ja kildad. Basalt on vulkaanilise päritoluga ja see on moodustunud laavavoolude jahtumisel. Liivakivi on settekivim, mis on tekkinud liiva tsementeerumisel. Kildad on kildalise tekstuuriga kivimid, mis on suunatud rõhu tingimustes omandanud kihilise väljanägemise.

Aluspõhja moodustab lubjakivi, mis on tekkinud merepõhja ladestunud setete kivistumisel ja tihenemisel. Lubjakivi sisaldab rikkalikult kivistisi. Kivimitele annavad punaka värvuse neis sisalduvad raudoksiidid. Olympici poolsaare vanimate kivimite vanuseks on hinnatud 144 miljonit aastat, kuid enamus kivimid on 15–55 miljonit aastat vanad.

Kõik sette- või vulkaanilise päritoluga kivimid, millest on mäed moodustunud, sadestusid ookeani põhjas miljoneid aastaid ning kerkisid kahe laama kokkupõrkumisel. Lähedal asuva Põhja-Kaskaadide mäeaheliku orogenees algas veidi vähem kui 50 miljonit aastat tagasi, samas kui Olympici mäeaheliku kivimid hakkasid kerkima vaid 24 miljonit aastat tagasi.

Elustik Edit

Rahvuspargis asub palju elupaiku taimedele ja loomadele, näiteks ranniku- ja jõgede äärsed alad ning mäed. Tänu neile paljudele elupaikadele on rahvuspargi loomastik ja taimestik üsna mitmekesine. Ameerika Ühendriikide Keskkonnakaitseagentuuri kohaselt hõlmab rahvuspark Põhja-Ameerika loodeosa metsadega kaetud mägede ja lääneranniku mereäärsete metsade ökoregioonid.[1] Maailma Looduse Fondi (WWF) järgi kuulub ala Vaikse ookeani keskranniku metsade ja Kaskaadide mäestiku metsade ökoregiooni. Esimest regiooni iseloomustab niiske ja soe kliima, mis võimaldab puudel rannikuäärsetes metsades väga kõrgeks kasvada. Teisele regioonile on iseloomulik mägisem ilme, kus kasvavad okaspuud on madalamad.

Lähedal asuva mereelustiku hoiualaga Olympic Coast National Marine Sanctuary, mille pindala on umbes 8550 km², moodustab see tohutu maismaad ja merd hõlmava ökoregiooni, kus arvukad taime- ja loomaliigid saavad nautida tugevdatud kaitset. Rahvuspargis elab kaheksa endeemset taimeliiki ja kuusteist endeemset loomaliiki, keda ei esine kusagil mujal maailmas.

Taimestik Edit

Rahvuspargis on esindatud üle 1450 liigi soontaimi ning lisaks sadu liike lehtsammaltaimi, seeni ja samblikke. Peamised kasvukohad on rannikumetsad, madalate alade metsad, parasvöötme vihmametsad, mäestikumetsad, lähisalpiinne vööde ja alpiniidud.

Rannikumetsa kliimat iseloomustavad pehmed õhutemperatuurid ja suur aastane sademete hulk. Ookeani lähedal kasvavad taimed peavad taluma soolast meretuult. Peamised selles metsad kasvavad puuliigid on sitka kuusk (Picea sitchensis), mis võib kasvada kuni 80 meetri kõrguseks ja elada kuni 500 aastaseks, läänetsuuga (Tsuga heterophylla), hiigel-elupuu (Thuja plicata), punane lepp (Alnus rubra), põõsastaimedest on levinud harilik talihali (Gaultheria shallon), mustika perekonda kuuluv Vaccinium ovatum ning kaunis vaarikas (Rubus spectabilis). Alustaimestiku moodustavad peitõieline kuslapuu (Lonicera involucrata), tähk-roodjalg (Blechnum spicant), mõõk-astelsõnajalg (Polystichum munitum) ja tugevalõhnaline ameerika kevadvõhk (Lysichiton americanum).

Tänu ookeani lähedusele saavad madalatel aladel paiknevad metsad palju niiskust ning kasvutingumusi soodustavad lisaks pehme kliima ja hea pinnas. Lisaks juba rannikumetsades kasvavatele liikidele on siin esindatud harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) ja hiigelnulg (Abies grandis). Punane leeder (Sambucus racemosa) ja rood-mahoonia (Mahonia nervosa) on levinud põõsarinde liikide seas. Alustaimestikus kasvavad nurmenukuline Trientalis borealis, munajas kolmiklill (Trillium ovatum) ja hariliku harakkuljuse alamliik Linnaea borealis americana.

Lopsakatele parasvöötme vihmametsadele on iseloomulikud paljud sõnajalad ja sammaltaimed, mis kasvavad epifüütidena puudele kinnituna. Tänu suurele sademete hulgale on võimalik puudel väga kõrgeks kasvada. Peamised domineerivad puuliigid on sitka kuusk ja läänetsuuga, kuid seal kasvab ka lehtpuid, näiteks suurelehine vaher (Acer macrophyllum), ümaralehine vaher (Acer circinatum), punane lepp ja karvaseviljaline pappel (Populus trichocarpa). Epifüütsete taimede seas on levinud sõnajalgtaim magus imar (Polypodium glycyrrhiza) ja sammaltaim õrn hännik (Isothecium myosuroides).

500–1200 meetri kõrgusel merepinnast paiknevates metsades on kliima jahedam ning sealne pinnas sisaldab vähem toitaineid, mistõttu ei kasva puud nii kõrgeks kui madalamatel kõrgustel, kuid siiski veel üsna suureks. Puudest on esindatud nutka ebaküpress (Cupressus nootkatensis), harilik ebatsuuga, õilis nulg (Abies amabilis), läänetsuuga ja hiigel-elupuu. Õistaimedest on muu hulgas levinud suurelehine rodo (Rhododendron macrophyllum), käpaline Corallorhiza mertensiana, liilialine Clintonia uniflora ja harilik kitseenelas (Aruncus dioicus).

Umbes 1200–1800 meetri kõrgusel merepinnast kasvab lähisalpiinne mets. Seda ala mõjutab talviti tugevalt külm ja lumi, samas kui suviti on seal kliima kuivem. Kõrguste suurenemisel jääb puid vähemaks ja samuti väheneb puude suurus. Puudest kasvab seal nutka ebaküpress, harilik ebatsuuga, Mertensi tsuuga (Tsuga mertensiana), õilis nulg, roheline lepp (Alnus viridis), mäginulg (Abies lasiocarpa) ja harilik kadakas (Juniperus communis). Muudest taimedest on esindatud valgeõieline rodo (Rhododendron albiflorum), mägi-koerahammas (Erythronium montanum), harilik karuhein (Xerophyllum tenax) ja kukemarjalaadne kivikanarbik (Phyllodoce empetriformis).

Alpiniidud algavad metsapiirist kõrgemal. Neil kõrgustel esinevad madalad õhutemperatuurid ja lumi ei võimalda seal puudel ja põõsastel kasvada. Sealsetel väheviljakatel pinnastel kasvavad ainult madala kasvuga rohttaimed. Taimedest on levinud kannikeseline Viola flettii, täkiline lauk (Allium crenulatum) ja siniladvaline Phlox diffusa.

Loomastik Edit

Rahvuspargis elab umbes 60 liiki maismaaimetajaid. Suurtest taimtoidulistest loomadest võib kohta Roosevelti vapitit, kes on vapiti alamliik (Cervus canadensis roosevelti), mustsaba-hirve (Odocoileus hemionus) ja lumekitse (Oreamnos americanus). Suurtest kiskjatest elutseva rahvuspargis baribal (Ursus americanus), puuma (Puma concolor), punailves (Lynx rufus), rebane (Vulpes vulpes) ja koiott (Canis latrans). Väikeimetajatest on esindatud lendorav Glaucomys sabrinus, urson (Erethizon dorsatum), pesukaru (Procyon lotor), kanada saarmas (Lontra canadensis) ja mägikobras (Aplodontia rufa). Rahvuspargis kohtab tosin liiki nahkhiiri, muu hulgas leetlendlast (Myotis lucifugus), kaelus-karusnahkhiirt (Lasiurus cinereus) ja liiki Myotis yumanensis. Endeemsete liikide hulka kuuluvad mutlane Scapanus townsendii ning oravlased Tamias amoenus ja Marmota olympus.

Rahvuspargi rannikualad koosnevad liivastest või kivistest randadest, mis on ühendatud suure mereelusiku hoiualaga. Selle toitainerikastes vetes elab 29 liiki mereimetajaid, kellest võib rahvuspargi rannikult näha kalaani (Enhydra lutris), randali (Phoca vitulina), hallvaala (Eschrichtius robustus), mõõkvaala (Orcinus orca), pringeli (Phocoena phocoena) ja vööt-nosudelfiini (Lagenorhynchus obliquidens).

Rahvuspargis pesitseb umbes 300 liiki linde, kes elavad rannikualadel, metsades või mägistel aladel. Lindudest on esindatud faasanlane Dendragapus fuliginosus, tõrutuvi (Patagioenas fasciata), lääne-kammsaba (Chaetura vauxi), rebaskoolibri (Selasphorus rufus), sekvoia-salutikat (Empidonax difficilis), ameerika laanenäär (Perisoreus canadensis), ruskselg-tihane (Poecile rufescens), käblik (Troglodytes troglodytes), tsuuga-pöialpoiss (Regulus satrapa), erakrästas (Catharus guttatus), punarind-rästas (Turdus migratorius), leetkiur (Anthus rubescens), välusidrik (Junco hyemalis), kuuse-käbilind (Loxia curvirostra), ameerika suurnokk-vint (Hesperiphona vespertina) ja kanakull (Accipiter gentilis). Ohustatud lindude hulka kuuluvad tähnikkaku alamliik Strix occidentalis caurina ja mets-kirjuörd (Brachyramphus marmoratus).

Niiske kliima võimaldab rahvuspargis paljude kahepaiksete olemasolu. Kokku elab rahvuspargis 13 liiki kahepaikseid, keda kohtab nii tasastel kui ka ka mägistel aladel. Kuigi kahepaiksete üldarvukus on maailmas langemas, on nende populatsioon rahvuspargis üsna stabiilne. Rahvuspargis elavad kahepaiksed on tömpsuulased Ambystoma gracile ja Ambystoma macrodactylum, Dicamptodon copei, salamanderlane Taricha granulosa, ojaliklased Ensatina eschscholtzii, Plethodon vehiculum ja Plethodon vandykei, kärnkonlane Anaxyrus boreas, sabakonlane Ascaphus truei, konlased Rana aurora ja Rana cascadae ning lehekonlane Pseudacris regilla. Salamander Rhyacotriton olympicus on ainus endeemne kahepaikse liik.

Jahe ja niiske kliima ei ole aga soodne roomajatele, kellest on esindatud ainult vaskuslane Elgaria coerulea, kummiboa (Charina bottae), harilik tripimadu (Thamnophis sirtalis) ja Thamnophis ordinoides. Ükski neist madudest ei ole mürgine.

Rahvuspargi paljudes jõgedes ja järvedes elab kokku 37 liiki kalu. Lõhelastest on esindatud gorbuuša (Oncorhynchus gorbuscha), keta (Oncorchynchus keta), kisutš (Oncorhynchus kisutch), nerka (Oncorhynchus nerka), kuninglõhe ehk tšavõõtša (Oncorhynchus tshawytscha), Salvelinus confluentus ja vikerforell (Oncorhynchus mykiss). Nad on anadroomsed, mis tähendab seda, et nad tulevad ookeanist jõgedesse kudema. Nad moodustavad olulise osa paljude loomade, näiteks karude, saarmaste ja röövlindude toidusedelist. Uuskoerkala (Novumbra hubbsi) on rahvuspargi ainus endeemne kalaliik.

Ajalugu Edit

Põlisameeriklaste aeg Edit

The King of the Seas in the Hands of the Makahs - 1910

Makahi indiaanlased vaala lahti lõikamas (1910)

Praeguse Olympici rahvuspargi alal lõppes viimane jääaeg umbes 12 000 aastat tagasi. Liustikud taganesid ning madalad alad vabanesid jääst. Esialgu puudusid tihedad metsad ning neil aladel elasid piisonid, hirved, hundid ja elevanditaolised loomad mastodonid. Sellest ajast pärinevad ka esimesed jäljed inimasustusest piirkonnas. Arheoloogid on avastanud oda teraviku, mis leiti mastodoni luustiku juurest. See osutab sellele, et esimesed inimesed sel alal olid kütid. Samuti on leitud kivist tööriistu, mis annab tõestust selle kohta, et tegeldi ka korilusega.

Küttimiseks kasutati pikka aega odasid. Umbes 2000 aastat tagasi hakati kasutama vibu ja nooli. Umbes 1000 aastat tagasi parandati viskerelvade otsade omadusi, tänu millele muutus radikaalselt toidu hankimise viis. Uued relvad olid õhemad ja võimaldasid küttida uusi jahiloomi. Sel ajal tuli peamine osa toidust kalapüügist. Samuti suurenes indiaanihõimude eluviisis puidu kasutamise tähtsus. Nõnda hakati hiigel-elupuu tüvedest ehitama pikkmaju, mille pikkus võis ulatuda üle 20 meetri. Vanimad jäänused neist pikkmajadest on umbes 800 aastat vanad. Hiigel-elupuud kasutati ka merel küttimiseks tarvitatud kanuude ehitamiseks. Hõimud olid jaotatud erinevate külade vahel, mis asusid kogu piirkonnas hajali.

Selline eluviis püsis kuni esimeste eurooplased saabumiseni piirkonda veidi üle 200 aasta tagasi. Sel ajal elas rahvuspargi alal kaheksa indiaanihõimu: hoh'id, klallamid (Jamestowni, alam-Elwha ja Port Gamble'i hõim), makahid, kvileutid, kvinoltid ning tvanad. Eurooplased tõid endaga kaasa nakkushaigused, näiteks rõuged, millesse paljud indiaanlased surid. Eurooplased hakkasid küttimises ja kalapüügis indiaanlastega konkureerima. Samuti alustati metsalangetust. Kõikidel neil muutustel oli sügav mõju indiaanlaste eluviisile.

Kui piirkonda hakkas saabuma eurooplastest sisserändajaid, sõlmiti 19. sajandi teisel poolel mitme kohaliku hõimuga mitu lepingut. Uusasunikud asustasid suure osa piirkonnast ning neli hõimu (makahid, kvileutid, hoh'id ja kvinoltid) sunniti reservaatidesse elama asuma, kus neil oli võimalik oma traditsioonilist eluviisi jätkata. Makahide hõimule jäi õigus tegeleda vaalapüügiga, ülejäänud hõimudel oli võimalik iga-aastase lõhede rände puhul tseremooniaid pidada.

Eurooplaste aeg Edit

Gvancouver

George Vancouver, kes oli üks paljudest maadeuurijatest, kes seda ala enne eurooplaste asustuse tekkimist uuris

Piirkonda külastanud esimesed maadeuurijad liikusid meritsi ja ei käinud kaugel sisemaal. Kreeka päritolu meresõitja Juan de Fuca, kes sõitis Hispaania lipu all, oli esimene eurooplane, kes selles piirkonnas käis. Ta uuris rannikut ja avastas 1592. aastal Juan de Fuca väina, mille peaaegu kaks sajandit hiljem inglise laevakapten ja karusnahakütt Charles William Barkley tema järgi nimetas. Hispaania maadeuurija Juan José Pérez Hernández sõitis mööda rannikut 1774. aastal. Kapten James Cook uuris 1778. aastal rannikut lootuses leida teed Loodeväila. Talle järgnes 1787. aastal Charles William Barkley. 1788. aastal uuris piirkonda kapten John Meares ja andis nime Mount Olympusele vanakreeka mütoloogia jumalate legendaarse elukoha Olümpose mäe järgi. 1792. aastal uuris Pugeti väina kapten George Vancouver ja andis nime Rainieri vulkaanile.

Kui mõni Hudsoni Lahe Kompanii karusnahakütt välja arvata, oli poolsaare siseosa pikka aega uurimata, kuid ülejäänud lähipiirkond tõusis samal ajal ameeriklaste ja brittide huviorbiiti. Umbes 1845. aastal saabusid paljud Ameerika asunikud mööda Oregon Traili praeguse Washingtoni osariigi alale (sel ajal Oregon Country). Aastal 1846 sõlmiti Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide vahel Oregoni leping, mis määras Oregon Country alal piiri Kanada ja USA vahel. Riigipiir kulgeb praegusest rahvuspargist veidi maad põhjas Juan de Fuca väinas. Järgmistel aastatel saabus piirkonda üha rohkem asunikke ja rajati mitu tänapäeva suurlinna, sh Seattle ja Olympia.

Esimesed Euroopa asunikud asustasid esmalt rannikuäärsed alad. Talu- ja karjamaade saamiseks tuli sageli langetada suurelt maa-alalt palju puid. 1890. aastatel puhkes piirkonnas kullapalavik, mis meelitas omakorda kaevureid, kuid enamik neist lahkus tühjade kätega.

Esimesed märkimisväärsed uurismisretked kaugele sisemaale leidsid aset alles 19. sajandi lõpus. Sellised retked kestsid sageli mitu kuud, samas kui tänapäeval võtab nende vahemaade läbimine tänu teede olemasolule aega kõigest paar tundi. Uurimisretkede käigus avastatud looduskaunid maastikud tekitasid paljudes rahvuspargi loomise mõtteid, sest esimesed Ameerika Ühendriikide rahvuspargid olid loodud juba paar kümnendit tagasi.

Metsade kaitsmise idee tõusis neil aastatel esile ka tänu oskamatule metsamajanduse juhtimisele, mille tõttu vähenes piirkonna metsade pindala väga kiiresti. 1897. aastal moodustas USA president Grover Cleveland metsa hoiuala (Olympic Forest Reserve). Kaitseala ei pakkunud aga kaitset sellel elavatele loomadele ning vapitite arvukus langes kiiresti. 2. märtsil 1909 kuulutas president Theodore Roosevelt metsakaitseala rahvusmonumendiks (Mount Olympus National Monument). Kaitse alla võetud tootlikes metsades ei võidud tegeleda enam metsaraiega, tänu millele kutsus see metsalangejate seas esile proteste. Seetõttu vähendati järgmisel kümnendil rahvusmonumendi pindala kaks korda.

Pärast seda, kui president Franklin Delano Roosevelt piirkonda külastas, avaldas ta toetust rahvusmonumendi asemel rahvuspargi loomist. Rahvuspark rajati 29. juunil 1938 ning sellega tugevnes piirkonna kaitse ulatus ja iseäranis toetas see vapitikarjade kaitset. 1953. aastal liideti rahvuspargiga rannikuäärne riba. 1976. aastal arvati rahvuspark UNESCO biosfäärikaitseala koosseisu ja 1981. aastal kanti see UNESCO maailmapärandi nimistusse. 1988. aastal määrati 95% rahvuspargi alast Olympici ürgloodusalaks (Olympic Wilderness).

Haldus Edit

US-NationalParkService-ShadedLogo

Rahvusliku Pargiteenistuse logo

Rahvusparki haldab Rahvuslik Pargiteenistus (National Park Service), mis allub Ameerika Ühendriikide Siseministeeriumile. Rahvusliku Pargiteenistuse iga-aastane eelarve on 2,924 miljardit dollarit (2009. aasta seisuga) ja see haldab rahvuslikke kaitsealasid, mille kogupindala on umbes 340 000 km².

2005. aastal töötas rahvuspargis umbes 130 inimest, seejuures arvestamata hooajalisi töötajaid. Rahvuspargi iga-aastane eelarve on üle 10 miljoni dollari. Eelarve kulub peamiselt töötajatele palga maksmiseks ja teede korrashoiuks või teatud hoonete restaureerimiseks. Rahvuspargi töötajad hoolitsevad külaliste vastuvõtu eest ja vajadusel informeerivad rahvuspargi külastajaid. Personal tegeleb samuti invasiivsete liikide leviku pidurdamisega ja jälgib ohustatud liikide populatsioone. Infrastruktuuri korrashoiu eest kantakse hoolt ning ajaloolisi hooneid säilitatakse või vajadusel restaureeritakse.

Rahvusliku Pargiteenistuse ülesanne on säilitada ja kaitsta loodus- ja kultuuririkkusi. 25. augustil 1916 kinnitas USA Kongress seaduse National Park Service Organic Act, mis näeb Rahvuslikule Pargiteenistusele ette edendada ja reguleerida rahvusparkide kasutamist, kaitstes maastikku, elustikku ja ajaloolisi paiku, et need jääks kahjustamata kujul ka tulevastele põlvkondale. Rahvuspargis on jahipidamine, metsaraie ning looduslike ja kultuuriliste ressursside kasutamine seadusega keelatud. Samuti on ebaseaduslik nafta ja maagaasi ammutamine.

Turism Edit

Rahvuspark on tuntud oma kaljuse rannajoone, lopsakate metsade ja mägise maastiku poolest, mis meelitavad aastas ligi kolm miljonit turisti, osaliselt tänu lähedusele suurlinnadele, näiteks Seattle'ile. Olympici rahvuspark on osariigi kõige külastatum rahvuspark Mount Rainieri rahvuspargi ja Põhja-Kaskaadide rahvuspargi ees.

Ligipääsetavus Edit

Olympic National Park hiking

Matkamine rahvuspargi rannikul

Lähim rahvusvaheline lennujaam asub idas, Seattle'i eeslinnades linnulennult umbes 100 km kaugusel. Rahvusparki on võimalik jõuda ainult maanteede kaudu. Maantee U.S. Route 101 teeb tiiru ümber rahvuspargi. Sellelt maanteelt lähevad rahvusparki mitu kõrvalteed. Maantee Route 101 on ise ühendatud kiirteega Interstate 5, mis viib Seattle'i, Tacoma, Olympia, Portlandi ja Vancouveri suurlinnadesse. Suurem osa rahvuspargist on aga ligipääsetav ainult jalgsi.

Infrastruktuur Edit

Rahvuspargis on olemas majutusvõimalused ja toitlustus, kuid mitu hotelli asub ka lähedal paiknevates linnades. Rahvuspargi alal majutusteenuseid pakkuvad eraasutused on selleks kohustatud hankima kontsessiooni. Rahvuspargis on samuti mitu laagriplatsi. Kokku on seal üle 980 km matkaradu ja 270 km teid. Lisaks matkamisele on võimalik rahvuspargis tegeleda loodusvaatluste, mägironimise, mäesuusatamise, raftingu ja kalapüügiga.

Ümberkaudused vaatamisväärsused Edit

Olympici rahvuspark asub Seattle'i, Vancouveri ja Portlandi linnu ühendava kiirtee lähedal. Põhja-Kaskaadide rahvuspark, mis on tuntud oma looduskauni mägise maastiku poolest, asub Kanada piiri juures umbes 200 km kaugusel kirdes. Mount Rainieri rahvuspark ning kuulsad Saint Helensi ja Mount Adamsi vulkaanid jäävad omakorda ligi 200 km kaugusele kagusse Kaskaadide mäeaheliku mägisesse piirkonda. Kaugemal põhjas on Kanada, sh Juan de Fuca väina vastaskaldal asuv Vancouveri saar, kuhu on võimalik sõita parvlaevaga.

Populaarkultuuris Edit

Põnevussarja "Salatoimikud" ("The X-Files") esimese hooaja 20. episood "Darkness Falls" leiab aset rahvuspargi alal ja Vancouveri saarel. Selles episoodis vabastavad metsaraiujad iidseid puid langetades nende seest välja tundmatud putukad, mis hakkavad öö saabudes inimesi ründama.

Walt Disney loodusdokumentaalfilmide sarja "True-Life Adventures" osa "The Olympic Elk" (1952) filmiti rahvuspargis. Dokumentaalfilm jutustab Olympici poolsaarel elavate vapitite elust.

Ruby Beach, Olympic National Park, on a Late September Afternoon

Olympici rahvuspargi rannikuäärse ala panoraam

Kirjandus Edit

Viited Edit

Välislingid Edit