FANDOM


Nuijalg-lehtrik
2010-10-08 Ampulloclitocybe clavipes cropped
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycetes
Selts: Lehikseened Agaricales
Sugukond: Limanutilised Hygrophoraceae
Perekond: Ampulloclitocybe
Liik: Nuijalg-lehtrik
Ladinakeelne nimetus
Ampulloclitocybe clavipes
(Pers.) Redhead, Lutzoni, Moncalvo & Vilgalys (2002)
Sünonüümid

Clitocybe clavipes

Nuijalg-lehtrik (Ampulloclitocybe clavipes) on limanutiliste sugukonda kuuluv seeneliik.

Taksonoomia Edit

Esimesena kirjeldas seda liiki teaduslikult 1801. aastal Christiaan Hendrik Persoon nime all Agaricus clavipes. Liigiepiteet tuleneb ladinakeelsetest sõnadest clava ('nui') ja pes ('jalg'). Lehtriku perekonda (Clitocybe) paigutas selle 1871. aastal saksa loodusteadlane Paul Kummer. 1965. aastal määras Ameerika mükoloog Howard E. Bigelow selle ekslikult lehtriku perekonna tüüpliigiks. 1886. aastal arvas prantsuse mükoloog Lucien Quélet selle sõliku perekonda (Omphalina).

2002. aastal paigutasid Scott Redhead ja tema kaastöölised nuijalg-lehtriku oma perekonda Ampulloclitocybe, kuna liik oli suguluses lehtriku perekonna teiste liikidega ainult kaugelt.

Kirjeldus Edit

Nuijalg-lehtriku kübara läbimõõt on 4–8 sentimeetrit, kujult kumer-kühmjas.[1] Kübar on pealt sile ja nõrgalt kleepuv ning see on hügrofaanne, mis tähendab seda, et muudab sõltuvalt niiskustingimustest värvi.[1] Kübara värv on üldiselt hallikaspruun, vahel oliivjas, kahvatut värvi äärega.

Jalg on märkimisväärselt puhetunud-nuijas ning on 3–7 sentimeetrit pikk ja 1–1,5 sentimeetrit jäme. Jalg on pealt kiuline ning kübarast mõnevõrra heledama värvusega.[1]

Seeneliha on valge, kübara keskel paks ning väga vesine.[1] Tal on kerge lõhn, mis meenutab mõrumandli, apelsiinipuu õie või kaneeli lõhna.

Eoslehekesed on lühidalt jalale laskuvad ja valkjaskollased[1], vastandused sellega värvuselt ülejäänud seenele. Eosed on ellipsoidsed, mõõtmetega 6–8 × 3–5 mikromeetrit. Eospulber on valge.[1]

Levik Edit

Nuijalg-lehtrik on laialt ja rikkalikult levinud Põhja-Euroopas ja Briti saartel, esinedes okas- ja segametsades. Põhja-Ameerikas on ta levinud peamiselt mandri idaosas männimetsades. Viljakehad esinevad Põhja-Euroopas augustist novembrini.

Söödavus Edit

Nuijalg-lehtrikut peetakse söögiseeneks, kuid selle seeneliha vesisuse tõttu on peetud seda ebameeldivaks. Koos alkoholiga tarbides on seen mürgine.[1]

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent, Lk 144, Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.