FANDOM


Miklukho-Maklai

Nikolai Mikluhho-Maklai (17 VII 1846 Jazõkovo-Roždestvenskoje, Novgorodi kubermang – 14 IV 1888 Peterburi) oli Vene maadeuurija, etnoloog, antropoloog ja bioloog. Ta reisis suurema osa oma elust Uus-Guineas, Melaneesias, Polüneesias, Lähis-Idas ja Austraalias ning uuris sealseid põlisrahvaid ja loodust.

Austraalia ajalehtedes ilmunud artiklites väljendas Mikluhho-Maklai oma vastuseisu orjakaubandusele Austraalias ja Vaikse ookeani saartel, samuti Briti ja Saksa koloniaalvalduste laiendamisele Uus-Guineasse. Austraaliast sai praktiliselt tema teine kodumaa. Ta rajas sinna lõunapoolkera esimese teadusjaama, ta valiti Uus-Lõuna-Walesi Linné Ühingu liikmeks ning tal oli oluline roll Austraalia Bioloogia Seltsi asutamises.

Charles Darwini õpetuse järgijana on Mikluhho-Maklai läinud ajalukku humanistliku teadlasena, kes oma võrdlevate anatoomiliste uurimuste alusel oli üks esimesi antropolooge, kes kummutas valitseva seisukoha, et eri rassidest inimesed kuuluvad eri liikidesse.

Päritolu ja haridustee Edit

Ernst Haeckel and von Miclucho-Maclay 1866

Ernst Haeckel koos oma assistendi Nikolai Mikluhho-Maklaiga Kanaari saartel (1866)

Mikluhho-Maklai sündis Jazõkovo-Roždestvenskoje külas (praeguse Okulovka rajooni alal) Borovitši linna lähedal. Tema isa oli ukrainlane, kes põlvnes Zaporižžja kasakatest. Sõjaliste teenete eest Viiendas Vene-Türgi sõjas (1787–1792) tõstis Katariina II tema esiisa Stepan Mõkluhha aadliseisusesse. Mikluhho-Maklai isa oli ehitusinsener, kes töötas Moskva-Peterburi raudtee juures. Isa suri, kui Nikolai oli 11-aastane. Sellest ajast alates pidas viit last ülal Nikolai saksa ja poola päritolu ema Jekaterina Semjonovna.[1]

Nikolai käis Saksa luteri koolis, seejärel Peterburi 2. gümnaasiumis, kuid heideti sealt välja, põhjuseks "mitteedasijõudmine". 17-aastasena astus ta Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonna vabakuulajaks, kuid ka sealt heideti ta "reeglite rikkumise" pärast välja, kusjuures tal keelati astuda teistesse Venemaa ülikoolidesse. Seetõttu jätkas ta õpinguid Saksamaa ülikoolides, mis andsid talle võimaluse õppida ja töötada koos Euroopa juhtivate teadlastega. Ta õppis humanitaaraineid Heidelbergi ülikoolis, arstiteadust Leipzigis ja zooloogiat Jena ülikoolis, kus tutvus suure Saksa teadlase Ernst Haeckeliga.[1]

Mikluhho-Maklai jäi Haeckelile silma tänu oma suurepärastele õpitulemustele ning 1866. aastal kutsus saksa teadlane ta kaasa ekspeditsioonile Kanaari saartele. Seal huvitus Mikluhho-Maklai haidest ja käsnadest ning avastas uue käsnaliigi, mille nimetas Guancha blanca'ks Kanaari saarte kunagiste põliselanike guantšide järgi. Ta sõbrunes ka bioloog Anton Dohrniga, kellega koos tegeles Itaalias Messina teadusjaama põhimõtete välja töötamisega.[2] 1867. aastal sõitis ta Sitsiiliasse, kus tegeles anatoomiliste uuringutega, ja 1869. aastal Punase mere rannikule, kus pidi ohtlike olude tõttu maskeeruma araabia arstiks ja esinema muslimina.[1]

Antropoloogiline tegevus Uus-Guineal ja Okeaanias Edit

1869. aastal esitas 23-aastane Mikluhho-Maklai taotluse Vene Geograafiaseltsile, et saada toetust reisiks Vaikse ookeani saartele. Ta lubas seal uurida loomi, kliimat, pinnase omadusi ja saartel elavaid ürgsuguharusid. 8. novembril 1870 lahkuski Mikluhho-Maklai korveti "Vitjaz" pardal Venemaalt ning, külastanud teel Kopenhaagenit, Madeirat, Lihavõttesaart, Tahitit, Samoa saari ja Uus-Iirimaad, jõudis 19. septembril 1871 Astrolaabi lahte Uus-Guinea kirderannikul. Ta asus elama selle lahe kaldale, mis hiljem nimetati Maklai rannikuks, ning viibis paapuate juures kuni 22. detsembrini 1872. Selle aja jooksul sõbrunes ta rannikul elavate paapuatega, mis andis talle võimaluse tutvuda põhjalikult nende tavade ja eluviisiga. Järgmistel aastatel rändas ta ringi Filipiinidel, Indoneesias, Malaisias ja paljudel Vaikse ookeani väikesaartel. Ta naasis ka mitmel korral Maklai rannikule oma tuttavate paapuate juurde.[1]

Austraalia Edit

Nicholai Miklukho-Maklai-1880

Mikluhho-Maklai umbes 1880. aastal Queenslandis, Austraalias

Mikluhho-Maklai saabus Sydneysse 18. juulil 1878. Seal võttis ta kohe ühendust Linné Ühinguga, et tutvustada oma zooloogiakeskuse loomise ideed. 1878. aasta septembris kiideti ta ettepanek heaks. Merebioloogiajaamana tuntud keskuse projekteeris mainekas Sydney arhitekt John Kirkpatrick ja Watson Bays asuvast jaamast sai Austraalia esimene merebioloogia uurimise instituut. 1883. aastal lõpetas Mikluhho-Maklai reisimise. Ta abiellus Uus-Lõuna-Walesi peaministri tütre Margaret-Emma Robertsoniga ja jäi elama Sydneysse, kus tegeles kogutud materjali läbitöötamisega.[1]

Haigus ja surm Venemaal Edit

1887. aastal lahkus Mikluhho-Maklai koos oma perega Austraaliast ja asus elama Peterburi, et tutvustada oma tööd Vene Geograafiaseltsile. Tema tervis oli halvas seisus ja tagasi Austraaliasse ta ei jõudnudki. Mikluhho-Maklai suri diagnoosimata ajukasvaja tõttu 41-aastaselt Peterburis. Ta on maetud Volkovo kalmistule. Oma kogud annetas ta 1886. aastal Teaduste Akadeemiale.[1] Ta naine koos lastega naasis Sydneysse.

Humanistlikud vaated Edit

1850.–1860. aastatel arutleti teadus- ja antropoloogiaringkondades palju rasside ja rassiliste iseärasuste tõlgendamise üle. Osa antropolooge, näiteks Samuel Morton, üritasid tõestada, et mitte kõik rassid pole võrdsed ja "valged inimesed" on "loodusliku valiku" tõttu määratud valitsema "musta" rassi üle. Sellist teooriat kasutati orjanduse ja kolonialismi õigustamiseks.

Noore Mikluhho-Maklai õpetaja Ernst Haeckel pidas kultuuriliselt "alaarenenud" rahvaid, näiteks paapuad ja bušmanid, vaheastmeks eurooplaste ja nende ahvist eellaste vahel. Mikluhho-Maklai kui Darwini evolutsiooniteooria pooldaja arvamused läksid sellistest rassistlikest seisukohtadest lahku ning just see küsimus ajendaski teda koguma teaduslikke tõendeid ja uurima tumedanahalisi Uus-Guinea elanikke. Tema antropoloogiliste uuringute keskmes oli inimeste ühtse põlvnemise teooria. Tolle aja teadlastest pooldas seda teooriat ka Karl Ernst von Baer, kellega Mikluhho-Maklai oli kirjavahetuses.[1] Tuginedes oma võrdlevatele anatoomilistele uuringutele, oli Mikluhho-Maklai esimesi antropolooge, kes kummutas polügenismi, seisukoha, et eri rassidest inimesed kuuluvad eri liikidesse ja et osa rasse on teistest alamad.

Teie tegevuses liigutab ja tekitab vaimustust see, et Teie, niipalju kui mulle teada, esimesena tõendasite kaheldamatu katsega, et inimene on kõikjal inimene, s.o hea seltsiv olevus, kellega suhtlemisse võib ja peab astuma ainult headuse ning tõega, aga mitte suurtükkide ja viinaga, ja et Teie tõendasite seda tõelise mehisuse kangelastegudega...
Lev Tolstoi kiri N. N. Mikluhho-Maklaile, september 1886[1]

Põlisrahvaste kaitsja Edit

Humanistlikest vaadetest ajendatuna astus Mikluhho-Maklai aktiivselt välja Melaneesia saartel, Queenslandi istandustes, Fidžil, Samoa saartel ja Uus-Kaledoonias levinud orjanduse vastu. Rohkearvulistes pöördumistes Hollandi ja Inglise kõrgemate ametnike poole nõudis ta orjakaubanduse, inimvarguste ja röövimise peatamist Vaikse ookeani saartel.[1] Novembris 1878 teatas Hollandi valitsus, et lähtuvalt Mikluhho-Maklai soovitusest kontrollitakse orjakaubandust Ternate saarel ja Tidore saarel. Alates 1879. aastast avaldas ta Austraalia ajalehtedes mitu kirja põlisrahvaste kaitseks. Kuuldes, et Austraalia Ühendus kavatseb anastada Uus-Guinea idaranniku, pöördus ta kirjaga Tema Briti Majesteedi Kõrge Komissari Sir Arthur Gordoni poole, paludes võtta tarvitusele abinõud, et kaitsta pärismaalaste õigusi nendele kuuluvale maale ning keelata alkohoolsete jookide ja relvade sisseveo.[3] Kui tekkis oht, et Maklai ranniku okupeerib Saksamaa, saatis ta Otto von Bismarckile protestiavalduse. Ta tegi ettepaneku asutada Vaikse ookeani saartele Vene koloonia, mille eesmärk oleks pärismaalasi kaitsta ja abistada, mitte rõhuda.[1]

Mälestuse jäädvustamine Edit

Памятник Маклаю

Mikluhho-Maklai monument Uus-Guineas

Mikluhho-Maklai järgi on teadusliku nimetuse saanud tema avastatud Uus-Guinea puuliik Pouteria maclayana,[4] banaan Musa maclayi[5] ja tigu Canefriula maclayiana[6].

Tema nime kannab 1978. aastal avastatud asteroid 3196 Maklaj.[7]

Austraalias asub Sydney Ülikooli juures Maklai muuseum, mille ees avati teadlase 150. surma-aastapäeval tema büst. Sydney Ülikool annab igal aastal välja Mikluhho-Maklai stipendiumi.

Mikluhho-Maklai Selts nimetas Sydneys Snails Bay piirkonnas asuva pargi tema järgi.

3. märtsil 2011 avati Mikluhho-Maklai auks monument Indoneesias Jakartas.

Paapua Uus-Guinea kirderannikul kannab Mikluhho-Maklai nimetatud rannik endiselt nime Maklai rannik.[8] Madangis, mitte kaugel kohast, kus teadlane 1870. aastatel elas, on temanimeline tänav. 2000. aastal püstitati Uus-Guineasse ka Mikluhho-Maklai monument.

Venemaal on tema järgi nimetatud etnoloogia- ja antropoloogiainstituut ning Moskvas asub temanimeline tänav.[9]

Ukrainas on Mikluhho-Maklai auks püstitatud monument Malõni linna, kus asus tema perekonna suvekodu. Kuulsa teadlase büst on rajatud ka Sevastopolisse.

Viited Edit

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Tšukovskaja, L. (toim.) (1955). Mikluhho-Maklai. Reisid. Tallinn, Eesti Riiklik Kirjastus
  2. Webster, E. M. (1984). The Moon Man: A Biography of Nikolai Miklouho-Maclay. University of California Press, Berkeley. 421 lk. ISBN 0-520-05435-0
  3. Baron Maclay and the New Guinea Natives The Brisbane Courier, 27. november 1883 (Austraalia Rahvusraamatukogu arhiiv)
  4. Miklucho-Maclay, Nikolaj Nikolajewitsch National Herbarium, Netherlands
  5. Ploetz, R. et al "Banana and plantain—an overview with emphasis on Pacific island cultivars" Species Profiles for Pacific Island Agroforestry (www.traditionaltree.org), veebruar 2007, ver 1, lk 3
  6. J. Brazier, 'New species of land and freshwater mollusca from Maclay-Coast and Triton Bay, New Guinea, collected by Baron Maclay' The Proceedings of the Linnean Society of New South Wales, Vol X, 1885, lk 842
  7. Lutz Schmadel (toim.), Dictionary of Minor Planet Names (lehel www.springerreference.com)
  8. Maclay Coast, Papua New Guinea Google Maps
  9. Miklouho-Maclay street, Moscow Google Maps

Välislingid Edit