| Crna Gora (montenegro) | |||||
|---|---|---|---|---|---|
|
|||||
| Hümn: "Oj svijetla majska zoro" | |||||
 |
|||||
| Pealinn | Podgorica | ||||
| Rahvaarv | 609 859 (2020)[1] | ||||
| Pindala | 13 812 km² | ||||
| Ajavöönd | UTC+1 (CET) | ||||
| Ametlikud keeled | montenegro | ||||
| Rahvuspüha | 13. juuli | ||||
| Rahaühik | euro (EUR) | ||||
| Liiklus | parempoolne | ||||
| Tippdomeen | .me | ||||
| Suunakood | 382 | ||||
Montenegro on riik Kagu-Euroopas Aadria mere rannikul. See piirneb läänes Horvaatiaga, loodes Bosnia ja Hertsegoviinaga, kirdes Serbiaga, idas Kosovo ja kagus Albaaniaga.
Etümoloogia[]
Riigi montenegrokeelne nimetus Crna Gora tähendab tõlkes 'must mägi', seda kasutati esmakordselt 15. sajandil. Riigi nimetus Lääne-Euroopa maades "Montenegro" on itaalia-veneetsia tõlkelaen sõnast monte negro ja tähendab 'must mägi.
Geograafia[]
Montenegro kõrgeim mägi on Albaania piiril Põhja-Albaania Alpides asuv Zla Kolata (2534 m).
Kliima[]
Kaitsealad[]
Montenegros asub viis rahvusparki, millest kolm esimest rajati 1952. aastal. Durmitori rahvuspark võeti 1980. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse.
Ajalugu[]
1878. aastal toimunud Berliini kongress tunnustas seni Osmanite riigi valdusse kuulunud Montenegrot iseseisva riigina. 1910. aastal sai Montenegrost kuningriik. Montenegro ainus kuningas oli Nikola I Petrović, kes oli alates 1860. aastast valitsenud Montenegro vürstina. 1918. aastal sai Montenegrost Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi (hilisema Jugoslaavia Kuningriigi) osa ja pärast Teist maailmasõda sotsialistliku Jugoslaavia osa. Pärast Jugoslaavia lagunemist moodustas Montenegro 1992. aastal koos Serbiaga Jugoslaavia Föderaalvabariigi, mis kandis alates 2003. aastast nimetust Serbia ja Montenegro. 2006. aastal Montenegro iseseisvus, referendumil toetas Serbiast lahku löömist 55,5% hääletanutest. 2017. aastal liitus Montenegro NATO-ga.
Riik[]
Milo Đukanović
Montenegro on parlamentaarne vabariik. Riigipea on president. Presidendi valib rahvas otsestel valimistel. Valimiste tulemus otsustakse absoluutse häälteenamusega. Kui ükski kandidaat ei saa esimeses voorus absoluutset enamust, korraldatakse teine voor. Presidendi ametiaeg kestab viis aastat ja presidendi võib olla ametis kokku kaks ametiaega. Alates 2018. aastast on Montenegro president Milo Đukanović, kes oli president ka aastatel 1998–2002. Valitsusjuht on peaminister. Peaministri kandidaadi nimetab president ning kinnitab parlament. 2020. aasta detsembrist on riigi peaminister Zdravko Krivokapić.[1]
Parlament on ühekojaline ja kannab nimetust Skupština. Parlamendis on 81 liiget, kes valitakse võrdelise valimissüsteemi alusel nelja-aastaseks ametiajaks.[1]
Haldusjaotus[]
Montenegro jaguneb 23 vallaks (opština).
Rahvastik[]
Etniliste rahvusrühmade paiknemine Montenegros 2011. aasta rahvaloenduse kohaselt
2011. aasta rahvaloenduse kohaselt elas Montenegros 620 029 inimest. 2020. aasta juuli seisuga oli elanike arv hinnanguliselt 609 859. 2011. aasta seisuga moodustasid 45% rahvastikust montenegrolased, 28,7% serblased, 8,7% bosnialased, 4,9% albaanlased, 3,3% moslemid, 1% mustlased ja 1% horvaatlased.[1]
42,9% rahvastikust kõneleb emakeelena serbia keelt. Montenegro keelt, millele on ametliku keele staatus, kõneleb 37% rahvastikust.[1]
72,1% rahvastikust on õigeusklikud, 19% moslemid ja 3,4% katoliiklased.[1]
Rahvastikutihedus on 45/km². Kõige tihedamalt on asustatud riigi lõunaosa ja kõige hõredamalt riigi kõige idapoolsemad alad. Linnades elab 67,5% rahvastikust.[1]
Keskmine eluiga on 77,3 aastat (meestel 74,8 ja naistel 79,8).[1]
Suurimad linnad[]
Montenegro pealinn ja suurim linn Podgorica
| Koht | Linn | Vald | Elanikke (2011) |
|---|---|---|---|
| 1. | Podgorica (Подгорица) | Podgorica | 150 977 |
| 2. | Nikšić (Никшић) | Nikšić | 56 970 |
| 3. | Pljevlja (Пљевља) | Pljevlja | 19 136 |
| 4. | Cetinje (Цетиње) | Cetinje | 13 918 |
| 5. | Bar (Бар) | Bar | 13 503 |
Majandus[]
Valuuta[]
Montenegro rahaühik on euro. Aastatel 1996–2002 oli käibel saksa mark.
Kultuur[]
Sport[]
Populaarsemad spordialad on meeskonnaspordialad jalgpall, korvpall, veepall, võrkpall ja käsipall.
Sümboolika[]
Lipp[]
Võeti kasutusele 13. juulil 2004. Lipu kujunduse eeskujuks on 19. sajandil kasutusel olnud lipp. Lipp on punane plagu, mille keskel on kujutatud Montenegro riigivappi. Lippu raamib 1/20 kõrguse laiune kuldne äär.
Vapp[]
Võeti kasutusele 12. juulil 2004. Vapil on kujutatud Petrovići dünastia lendavat kahepeaga kotkast, kes hoiab jalgadega kuningavõimu sümboleid: skeptrit vasakul ja riigiõuna paremal pool. Kotkas sümboliseerib kiriku ja riigi ühtsust. Kotka kohal on kroon. Krooni ja skeptri tipus on rist. Riigiõun on helesinine, kuldses hoidikus ja samuti kuldse ristiga. Kotka rinnakilbil on kujutatud rohelisel pinnal sinisel taustal sammuvat kuldset lõvi, kellel on üks esikäpp kõrgel õhus. Lõvi sümboliseerib piiskopi võimu, samuti Juuda lõvi ja selle kaudu ülestõusmist ja Kristust kõige valitsejana (Christos Pantokrator).
Hümn[]
Riigihümn on "Oj svijetla majska zoro". Hümni meloodia on rahvaviis, mida lauldi erinevate sõnadega. Montenegro riigihümnina 2004. aastast.