Merineitsi, John William Waterhouse, 1901
Merineitsi ehk näkk on naise ülakeha ja kala sabaga legendaarne veeolend.
Merineitsid esinevad paljude maade folklooris. Esimene merineitside kohta käiv lugu pärineb iidsest Assüüriast, kus viljakusjumalanna Atargatis moondus häbist, et oli tapnud oma inimesest armukse, ümber merineitsiks. Neid seostatakse vahel üleujutuste, tormide, laevahukkude ja uppumisega. Mõnedes pärimustes on merineitsid heatahtlikud või heategijad, andes õnnistusi või armudes inimestesse.
Merineitsid on seotud mütoloogiliste Kreeka sireenidega ja meriveislaste ehk sireenilastega. Mõned meremehed võisid meriveislasi kohates neid valesti määratleda. Näiteks Christopher Columbus teatas, et ta nägi Kariibi meres merineitsisid. Teateid merineitsite kohta on tulnud ka hiljem, isegi 20. ja 21. sajandil.
Merineitsid on olnud teemaks kirjanduses ja kunstis. Neist kõige tuntum on ilmselt Hans Christian Anderseni muinasjutt "Väike merineitsi".