FANDOM


Saint Alban's cross

Mercia lipp

Mercian Supremacy x 4 alt

Mercia kuningriik (peenjoon) ja Merica ulatus oma ülemvõimu tipul

Mercia (vanainglise keeles Miercna rīce) oli Anglosaksi Inglismaa üks mõjuvõimsamaid riike. Selle mõjuvõimu kõrgaeg oli 7. sajandi keskpaigast 9. sajandi alguseni vaatamata võimuvõitlusele valitsevas dünastias.

Mercia koosnes alguses piirialadest (tänapäeva Staffordshire, Derbyshire, Nottinghamshire ning West Midlandsi ja Warwickshire'i põhjaosa), mis asetsesid anglosakside valduste ja läände tõrjud keldi hõimude vahel. Hiljem võttis see enda alla Hwicce'i territooriumi (ülejäänud West Midlands ja Warwickshire, Herefordshire ja Worcestershire'i idaosa ning Gloucestershire) ning laienes hilisema Cheshire'i ja Shropshire'i ning Herefordi ja Worcestershire'i lääneossa. Lõpuks kujunes Mercia välja alaks, mida piirasid Wales, Humberi jõgi, East Anglia kuningriik ja Thamesi jõgi.[1]

Esimene silmapaistev Mercia kuningas oli Penda (suri 655), kelle valitsusajal hõlmas Mercia Inglismaa lõunaosa. Tema pojad Wulfhere ja Æthelred jätkasid sõjakaid vallutusi, kuid Æthelbaldi (valitses 716–757), kes vallutas enda kätte Londoni, ja tema nõo Offa ajal saavutas kuningriik oma haripunkti. Talle allusid mitmed väiksemad kuningad. Tema valitsusaeg märkis suurimat liikumist Inglismaa poliitilise ühendamise poole ning see peegeldus tema suhetes Mandri-Euroopa valitsejatega, kõige märkimisväärselt Karl Suurega. Pärast Offa surma hakkas Mercia mõjuvõim järk-järguliselt langema. Riik sai kõige tugevamal kannatada daanide rünnakute ajal 9. sajandi lõpus ning 877. aastal jagati riik inglaste ja daanide vahel kaheks. Pärast seda, kui Edward Vanem oli 10. sajandi alguses daanidelt alad tagasi vallutanud, valitesid Merciat Wessexi kuningale alluvad ealdorman'id.[1]

ViitedEdit

  1. 1,0 1,1 Mercia. Encyclopædia Britannica. Vaadatud 8.3.2019
Community content is available under CC-BY-SA unless otherwise noted.