Max von Sydow 2016. aastal Cannes'i filmifestivalil
Max von Sydow (sündinud Carl Adolf von Sydow; 10. aprill 1929 Lund – 8. märts 2020 Seillans, Prantsusmaa) oli Rootsi näitleja. Ta mängis enam kui 70 aastat kestnud näitlejakarjääri jooksul Ameerika ja Euroopa filmides, televisioonis ja teatris.
Tema rollid ulatusid vankumatutest, mõtisklevatest peategelastest sardooniliste kunstnike ja kurjakuulutavate, sageli lustlike pahategelasteni. Tema kuulsaim roll oli Ingmar Bergmani lavastatud filmides "Seitsmes pitser" ("Det sjunde inseglet"; 1957), kus ta kehastas 14. sajandi rüütlit Antonius Blocki. Filmis "Seitsmes pitser" esineb ikooniline stseen, kus Block astub malemängus vastamisi Surmaga. Von Sydow mängis kokku üheteistkümnes Bergmani lavastatud filmis, milleks olid muuhulgas veel "Neitsiallikas" ("Jungfrukällan"; 1960) ja "Nagu peeglis" ("Såsom i en spegel"; 1960), mis mõlemad võitsid parima võõrkeelse filmi Oscari. 1987. aastal mängis ta peaosa Bille Augusti lavastatud filmis "Vallutaja Pelle" ("Pelle Erobreren"), mis võitis samuti parima võõrkeelse filmi Oscari.
Hollywoodis debüteeris von Sydow George Stevensi lavastatud eepilises filmis "The Greatest Story Ever Told", kus ta kehastas Jeesus Kristust. Hiljem mängis ta muuhulgas sellistes filmides nagu "Vaimude väljaajaja" ("The Exorcist"; 1973), "Flash Gordon" (1980), "Düün" ("Dun"; 1984), "Minority Report – kolmas otsus" ("Minority Report"; 2002), "Suletud saar" ("Shutter Island"; 2010), "Robin Hood" (2010) ja "Star Wars: Jõud tärkab" ("Star Wars: The Force Awakens"; 2015). Tal oli kõrvalosa telesarjas "Troonide mäng" ("Game of Thrones") ning see roll tõi talle Primetime Emmy nominatsiooni.
Von Sydow pälvis karjääri jooksul kaks Oscari nominatsiooni, esimene parima meespeaosatäitja kategoorias rolli eest filmis "Vallutaja Pelle" ja teise parima meeskõrvalosatäitja kategoorias rolli eest filmis "Erakordselt vali ja uskumatult lähedal" ("Extremely Loud & Incredibly Close"; 2012). Kuldgloobuse nominatsiooni sai ta rollide eest filmides "Hawaii" (1966) ja "Vaimude väljaajaja".
2002. aastal sai ta Prantsusmaa kodakondsuse ja elas elu lõpuni Prantsusmaal. 2012. aastal sai ta Auleegioni ordeni rüütlikraadi.