Martinique

Département d’Outre-Mer de la Martinique (prantsuse)
Location of Martinique
Pealinn		Fort-de-France
Ametlikud keeled		prantsuse
Pindala
-	Kogupindala	1128 km2
Rahvaarv
-	Rahvaarv	392 291 (2011)

Martinique on Prantsuse ülemeredepartemang ja ülemerepiirkond (département d'outre-mer) Lääne-Indias Kariibi meres. See on üks Väikesetest Antillidest. Martinique pindala on umbes 1128 km² ja rahvaarv 392 291. Rannajoone pikkus on 350 km. Pealinn on Fort-de-France. Kuna Martinique kuulub Prantsusmaale on see osa Euroopa Liidust ja Euroalast.

Martinique'ilt on pärit mitu kuulsat kirjaniku ja 1980. aastate arendati seal välja zoukmuusika. Ekspordiartiklite hulka kuuluvad rumm, suhkur ja ananass.

Geograafia

Martinique'i satelliidipilt

Martinique pindala on 1128 km². Saar on umbes 80 km pikk ja umbes 35 km lai. Martinique on Prantsuse ülemereterritooriumitest väikseim. Pinnakujult koosneb saar kolmest massiivist. Saare kõrgeim mägi on Pelée vulkaan, mis on 1397 meetri kõrgune. Saare keskel paiknevad vulkaanilise päritoluga Carbet'i mäed, mille kõrgeim koht on 1195 meetri kõrgune Piton Lacroix. Saare lõunaosas on 504 meetri kõrgune Mont Vauclin. Saare jõgedest saavad lõunas Mont Vauclinist alguse Salée ja Pilote, keskosast Carbet'i mägedes Lorrain, Galion, Capot ja Lézarde. Saare põhjaosas on samuti jõgesid, kuid need on väga väikesed. Saare põhjarannik on järsem, samas kui lõunas tasasem. Saare kaks suurimat lahte on Fort-de-France ja Marin.

Martinique'i kliima erineb aastaajati väga vähe. Keskmine temperatuur on 26 ° C, keskmine minimaalne temperatuur on 20–22 °C ja kõrgeima temperatuur 30–32 °C. Keskmiselt 300 päeval aastas loodest puhuvad passaattuuled jahutavad ilmastikku mõnevõrra. Lõunast saabuvad soojemad ja niiskemad tuuled toovad aeg-ajalt kaasa orkaane. Sademeid langeb sõltuvalt piirkonna kõrgusele 1000–10 000 mm.

Loodus

Martinique'i mets

Martinique'i võib jagada neljaks taimestikutsooniks: ranniku-, madalike-, metsa- ja mägedevöönd. Rannikul on suuri mangroovimetsi, millest suurim asub Fort-de-France'i lahes. Madalike taimestikutsoon ulatub rannikust 460 km kõrguseni. Seal kasvavad mitmesugused orhideed, sõnajalad ja puud, nt päris-mahagonipuu. Madaladest aladest kõrgemal on endine metsavöönd, kus kasvavad kohati suured puud. 900 meetrist kõrgemal on taimestik hõre. Metsad katavad saare pindalast kokku umbes veerandi. Loomi leidub saarel vähe. 19. sajandil toodi saarele manguste lootuses, et nad hävitavad mürgimaod, kuid plaan ebaõnnestus. Madude asemel hävitasid nad kohalikke linnuliike, kellest osad kadusid täielikult.

Ajalugu

Fort-de-France 18. sajandil

Enne eurooplaste saabumist elasid Martinique'l aravakid. Hiljem saabusid saarele kariibid, kes nimetasid saart Madinina'ks. Esimese eurooplasena nägi saart Christoph Kolumbus. Ta avastas saare 1493, kuid saabus saarele alles aastal 1502. Kolumbus andis saarele nime Martinique. Esimesed saarele saabunud asunikud olid Pierre Belain d'Esnambuci juhitud prantslased, kes tulid saarele 1635. Kolonistid rajasid saare loodeossa väikse kindluse ja asula, millest arenes hiljem pealinn Saint-Pierre. Järgmisel aastal legaliseeris Prantsuse kuningas Louis XIII Prantsuse Lääne-Indias orjuse. Orjatöö abil tugevdas Prantsusmaa oma võimu saarel ja 1649 rajati saare lõunaossa Fort-de-France'i kindlus. Peagi tõrjusid kolonistid kohalikud kariibid oma elualadelt, kui mets langeti maha, et rajada sinna suhkrurooistandusi ning kokkupõrgetes kolonistidega hukkus palju põliselanikke ja alles jäänud saadeti 1660 saarelt välja. Saare vastu hakkasid huvi näitama britid ja nad hõivasid saare Napoleoni sõdade käigus aastatel 1794–1815. Briti võimul olekuajal õitses saare majandus, kui suhkrut müüdi pigem prantslastele kui Briti turule. Võõrvõim päästis saare Prantsuse revolutsiooni põhjustatud hävitustööst. Kui britid 1815 saare prantslaste loovutasid, oli olukord rahunenud.

St. Pierre pärast Pelée vulkaanipurset 1902. aastal

19. sajandil hakkas suhkru hind langema selle liigtootmise ja turule tulnud suhkrupeedi tõttu, mille tulemusena saare poliitilist elu domineerinud suurmaaomanikud kaotasid poliitilise võimu ja enam võimu sai orjusevastase Victor Schœlcheri juhitud tegevus. Paljuski tänu Schœlcheri orjusevastasele tegevusele lõpetati 1848 Prantsuse Lääne-India, ja teda peetakse kohalikuks rahvuskangelaseks. 1902 toimus Martinique'il Kariibi mere halvim looduskatastroof, kui Pelée vulkaanipurskes hävis St. Pierre'i linn. Hukkus umbes 30 000 inimest ja uueks pealinnaks sai Fort-de-France. 1946 sai Martinique Prantsuse ülemeredepartemanguks ja 1974 sai see teise Prantsuse departemangudega samasuguse juhtimise. 1970. aastatel hakkasid paljud inimesed töönappuses Prantsusmaale suunduma. 2007 tabas saart orkaan Dean, mis hävitas saare baananisaagi peaaegu täielikult. Majanduslikkahju oli umbes 240 miljonit USA dollarit. Martinique'il ja teistel Prantsuse Kariibi mere saartel toimusid kõrge töötusemäära tõttu meeleavaldused, mille järel lepiti kokku suurema majandusabi saamises.

Poltiika

Martinique'i praegune perfekt on Fabrice Rigoulet Roze, kes astus ametisse 2014. aastal. Perfekti nimetab ametisse Prantsuse president viieks aastaks, ja valikut nõustab siseministeerium. Saare juhtorganid on ühekojalised üldkogu ja piirkondlik nõukogu. Üldkogus on 45 liiget ja piirkondlikuks nõukogus 41 liiget. Mõlemasse valitakse liikmed üldvalmistega kuue aasta järel. Prantsuse Senatisse valitakse Martinique'ilt kaks liiget ja Prantsuse Rahvusassambleesse neli liiget. Piirkondliku nõukogu esimees on Serge Letchimy ja üldkogu esimees Josette Manin. Halduslikult jaguneb Martinique neljaks ringkonnaks, 45 kantoniks ja 34 vallaks. Martinique'il on toimunud rahvuslikku liikumist, kuid Prantsusmaa rahalise toetuse kadumise kartuses ei ole natsionaliste tegevus olnud kuigi suur. Saare suurema autonoomsuse suurendamiseks korraldatud referendumis 2010. aastal hääletas 80% hääletanuist selle vastu.

Majandus

Martinique'i majandus tugineb teiste Kariibi mere piirkondade majandusel. Saar on ka suuresti sõltuv Prantsusmaalt saadavast toetusest. Martinique'i elatustase kuulub siiski Kariibi mere kõrgemate hulka. Põllumajanduse osakaal SKP-s oli 1997 hinnanguliselt 6%, tööstuse osakaal 11% ja teeninduse osakaal 83%. 2003. aastal oli prognoositud Martinique'i 6,117 miljardit USA dollarit, mis tegi elaniku kohta 14 000 USA dollarit.