Maailmakaart on kaart, mis kujutab Maa pinda terves ulatuses.
Ajalugu[]
Babüloonia maailmakaart (600 eKr) on vanim teadaolev maailmakaart. See põhineb arvatavasti kaks tuhat aastat vanemal kaardil.
Hekataiose Kreeka maailmakaart (500 eKr) koosnes vanakreeklastele teada olevast maailmast Gibraltarist Kaspia mereni.
Rooma maailmakaart (12 eKr) hõlmas Vahemere piirkonnale lisaks ka Britannia ja Germaania, Ida-India, Sri Lanka ja Hiina, samuti Lõuna-Sahara kõrb ja Etioopia.
Ptolemaiose 150. aasta maailmakaart oli esimene, mis kasutas täisnurkseid pikkuseid ja laiuseid. Kaart hõlmas Põhja-ja Kesk-Vahemere, ülejäänud Euroopa, Põhja-Aafrika, Lääne- ja Kesk-Aasia. Ptolemaiose kaarti kasutati 17. sajandini.
Muḩammad al-Idrīsī maailmakaardil Tabula Rogeriana (1154) oli lõuna üleval ja Aafrika täielikult merega ümbritsetud. Põhjas oli kujutatud väikseid saari.[1]
Herefordi mappa mundi (1300) kujutas Maad keskaegsest kristlikust vaatepunktist ja maailma keskpunktiks oli Jeruusalemm. Tundmatutes piirkondades, nagu Aafrika siseosas, kujutati hirmutavaid koletisi. Paljud teisedki varajased kartograafid täitsid kaardistamata piirkondi sageli piltega ebatavalistest loomadest või inimsööjatest. Keskaja kaartidel oli ida (Orient) tavaliselt üleval, millest tuleb ka mõiste kaardi orientatsioon.
Katalaani atlas (1375) sisaldas katalaanide kogutud maailmakaarte ja navigatsiooni juhiseid. Kaardil kujutatud Hiina põhines Marco Polo kirjeldustel, kuid India oli täielikult puudu. Paradiis oli viidud Aasiast Etioopiasse.
Martin Waldseemülleri kaart Universalis Cosmographia (1507) oli esimene, millel oli kujutatud Ameerika mandrit ja kus oli maailm jagatud 360 pikkuskraadiks. Waldseemüller nimetas uue mandri ise "Ameerikaks", kuid puudis seda hiljem asjatult Atlantis'eks ja Columbiana'ks muuta. Lõuna-Ameerikas kujutas Waldseemüller inimsööjaid ja hiiglasi. Esmakordselt oli Euroopa kaardil kujutatud Jaapani ja Vaikset ookeani. Esmakordselt oli Aafrika rannik kujutatud tervikuna.
16. ja 17. sajandi Hiina maailmakaardid kujutasid maailma ruuduna, ning Hiinat ümbritseisesid eri ilmasuunades neli barbaarset rahvast. 1645. aasta Jaapani maailmakaardil oli Jaapan keskel ja ida üleval.
Diego Ribeiro maailmakaardile (1529) oli kantud Hispaania ja Portugali kolooniavaidlusi.
Hollandi kartograaf Gerardus Mercator joonistas 1569 Mercatori maailmakaardi. Ta leitus projektsiooni, kus meridiaanid ja paralleelid on kirjeldatud matemaatilise täpsusega sirge. Mercatori maailmakaart oli enim kasutatav maailmakaart kuni 19. sajandini. Antarktis oli kaardilt välja jäetud, aga kaart rõhutas Euroopa positsiooni. Ameerika Ühendriikide tekkel sai keskseks kohaks Ameerika ja 20. sajandil Nõukogude Liidu tekkel Venemaa, ning Põhja-Ameerikat kujutati kaardi mõlemal küljel.
Abraham Orteliuse kaardikoguTheatrum Orbis Terrarum'i, mida peetakse esimeseks kaasaegseks atlaseks, ilmus 1570. aastal.
Henricus Hondiuse maailmakaart (1633) oli esimene, millel oli kujutatud Austraalia mannert. Kaardil olevad mandrid olid selgsesti eraldatud, ning Euroopa ja Aasia piiriks oli loetud Obi jõge. Selle aja kaartidel erinesid sageli Euroopa ja Aasia piir.
Joan Blaeu atlas Atlas Maior (1662) jagas Maa kaheks poolkeraks, ida ja lääs.
Sakslane Arno Peters koostas 1973. aastal James Galli 1855. aastal valminud projektsioonil põhineva projektsiooni, mille mõnede mandrite pindalad ei olnud tõepärased. Projektsiooni peamiseks puuduseks oli mandrite moonutus. Galli-Petersi projektsioon sai populaarseks tänu mittediskrimineerimisele, eelkõige ÜRO.
Nüüdisaja levinum maailmakaart on elektriline ja vaba kaarditeenus Google Maps. Google Earth (2005-) on virtuaalne maakera.
Vaata ka[]
- Cantino maailmakaart