Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vändra – 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti luuletaja.
Ta sündis Vändra köstrimajas 24. detsembril 1843 Johann Voldemar Jannseni tütrena.
Proosadebüüdi tegi ta 18-aastaselt Pärnu Postimehes jutukesega "Kivirist". Luuledebüüdi tegi ta 1865. aastal Eesti Postimehes luuletusega "Kodu".
Aastatel 1843–1850 elas ta Vändras, 1850–1863 Pärnus, 1863–1873 Tartus ja 1873–1886 Kroonilinnas.
Saksastunud läti arstitudeng Eduard Michelson tegi talle abieluettepaneku reisil Tartust Riiga. Laulatus toimus Jannseni pere kodus Tiigi tänaval Tartus 1873. aastal. Poeg Hans Voldemar sündis 1874. aastal Tartus, tütar Hedvig 1876. aastal Tallinnas, tütar Anna 1878. aastal Viinis, poeg Max sündis surnul 1884. aastal Kroonilinnas.
Kroonilinn asub Peterburist 30 km kaugusel Kotlini saarel
Koidula suri Kroonilinnas 11. augustil 1886 42-aastaselt. Ta maeti sealse luterliku koguduse kalmistule. 1946. aastal toodi tema põrm Tallinnasse ja sängitati ümber Metsakalmistule.
Koidula oli oma aja luule suurkuju, romantiline isamaalaulik. Ta pani oma näidenditega "Saaremaa onupoeg" ja "Säärane mulk", mida lavastati Vanemuise seltsis, aluse eesti teatrile.
Lydia Koidula portreede maalimisel kasutati modellina Debora Vaarandit.