Perito Moreno liustik
Los Glaciarese rahvuspark (hispaania: Parque nacional Los Glaciares, 'Liustike rahvuspark') on rahvuspark Argentinas Patagoonia piirkonnas Santa Cruzi provintsis. Rahvuspargi pindala on 7269,27 km².
Rahvuspark rajati 1937. aastal ja 1981. aastal kanti see UNESCO maailmapärandi nimistusse.[1] Rahvuspark asetseb Andide lõunaosas ja see hõlmab umbes kümme liustikku, mis on osa suuremast Lõuna-Patagoonia jääväljast. Mägise rahvuspark kõrgeim koht on 3375 meetri kõrgune Fitz Roy, mis on populaarne mägironijate seas. Rahvuspargi taimestikuvööndidest on tähelepanuväärsemad lähispolaarsed lõunapöögi metsad ja rahvuspargi idaosas paiknev Patagoonia kõrb.
Geograafia ja kliima[]
Rahvuspark paikneb Tšiili piiri kõrval, teisel pool piiri asub Torres del Paine rahvuspark ja Bernardo O'Higginsi rahvuspark. Los Glaciaresi rahvuspark hõlmab osa Andide lõunaosas asuvast ulatuslikust Lõuna-Patagoonia jääväljast, mille 47 liustikust jääb rahvuspargi piiridesse umbes kümme.
Rahvuspargi suurimad liustikud on Perito Moreno, Upsala ja Viedma liustik, millest Perito Moreno ja Upsala laskuvad Argentino järve. Argentino järv on rahvuspargi suurim järv, mille pindala on 1466 km². Viedma järve pindala 1100 km².
Fitz Roy (3375 m)
Los Glaciarese rahvuspark on mägine, ja selle madalaim koht on Argentino järve kallas, mis paikneb merepinnast 150 meetrit kõrgemal. Rahvuspargi lääneservas kõrguvad enam kui 2000 meetri kõrgused mäed. Kõrgeimad mäed on Tšiili piiril olevad Cerro Fitz Roy (3375 m) ja Cerro Torre (3128 m).
Valitseb jahe parasvöötme kliima. Rahvuspargi kõrval asuv El Calafate linnas on aastane keskmine õhutemperatuur 7,5 °C. Andid peatavad Vaikselt ookeanilt saabuva niiskuse, mistõttu langeb rahvuspargi idaosas ainult umbes 250 mm sademeid aastas, samas kui mägedes on aastane keskmine sademete hulk kuni 900 mm. Talvel esineb sageli lumesadu.
Elustik[]
Tikatlane Xolmis pyrope rahvuspargi alal
Suure osa rahvuspargist hõlmavad liustikud ja veekogud, kuid seal leidub ka umbes 800 km² lähispolaarsesse metsavööndise kuuluvaid metsi, mis esinevad umbes 800–1200 meetri kõrgusel. Teine märkimisväärne taimestikuvöönd on rahvuspargi idaosas, umbes 400 meetri kõrgusel merepinnast asuv Patagoonia kõrb. Tavalisemad metsavööndi kuuluvad liigid on lõunapöögid (Nothofagus spp.). Kääbus-lõunapöök (Nothofagus pumilio) on kõige tavalisem puuliik, kuid sama perekonna liikidest kasvavad piirkonnas veel ka harilik lõunapöök (Nothofagus antarctica) ja kaselehine lõunapöök ( Nothofagus betuloides), mille vahetab 48. lõunalaiuskraadist lõuna pool välja Dombey lõunapöök (Nothofagus dombeyi). Põhilised kõrbelistel aladel esinevad liigid on erinevad stepirohud (Stipa spp.), nurmikad (Poa. spp.) ja aruheina perekonda kuuluv Festuca argentina. Metsapiirist kõrgemal algab mäestikuline poolkõrb.
Los Glaciarese rahvuspargi alal elavatest loomaliikidest on põhjalikumalt uuritud ainult linde, kuid teiste loomaliikide kohta leidub palju vähem teavet. Rahvuspargis on loetletud umbes sada linnuliiki. Neist erilist looduskaitseväärtust omavad väikenandu (Rhea pennata), andi kondor (Vultur gryphus), andi kosepart (Merganetta armata), valgekurk-karakaara (Phalcoboenus albogularis) ning tangaralased Melanodera xanthogramma ja Melanodera melanodera. Imetajatest on väärib märkimist rahvuspargis elava hirvlase guemali eraldatud populatsioon.
Viited[]
- ↑ Los Glaciarese rahvuspark. whc.unesco.org. Vaadatud 13.5.2017