Raamaturott Viki
Register
Advertisement
Rome Colosseum inscription 2

Ladinakeelne raidkiri Roomas Colosseumis

Ladina keel (lingua latīna) on klassikaline keel, mis kuulub indoeuroopa keelkonda itali keelterühma.

Ladina keelt kõneldi alguses Rooma linna läheduses piirkonnas Latium. Rooma Vabariigi tugevnemisega sai sellest domineeriv keel, mida kõneldi esmalt kogu Itaalia ulatuses, kust see levis ülejäänud Rooma riigi osadesse. Rahvaladina keel arenes romaani keelteks, mille hulka kuuluvad näiteks itaalia, portugali, hispaania, prantsuse ja rumeenia.

Tänapäeval on ladina keel surnud keel, kuid seda kasutatakse suures ulatuses edasi teaduskeelena.

Tähestik[]

Ladina tähestikus on 24 tähte:

A a, B b, C c, D d, E e, F f, G g, H h, I i, K k, L l, M m, N n, O o, P p, Q q, R r, S s, T t, U u, V v, X x, Y y, Z z.

Y ja z esinevaid ainult võõrsõnades, k vaid mõnedes üksikutes sõnades, näiteks Kalendae (lühend Kal.) ja Kaeso (lühend K.).

Ladina tähekujud on idamaise päritoluga. Foiniiklaste vahendusel jõudsid need Kreekasse ja sealt kaudu Lõuna-Itaalia Kreeka kolooniate kaudu roomlasteni. Roomlased kasutasid raidkirjades ja raamatutes esialgu ainult suuri tähti. Praegu kirjutatakse suure algustähega pärisnimed ning nendest tuletatud omadussõnad ja määrsõnad. Näited: 'lingua Latina ('ladina keel'), loquor Latinae ('ma räägin ladina keelt'), Roma, forum Romanum, Alexander Magnus ('Aleksander Suur').

Morfoloogia[]

Käändsõnad[]

Ladina keeles on kolm sugu (genus):

  • meessugu – genus masculīnum (lühend m),
  • naissugu – genus fēminīnum (lühend f),
  • kesksugu – genus neutrum (lühend n).

Sõnade sugu määratakse tavaliselt nimisõna ainsusvormi lõpu järgi, mõnikord ka sõnade tähenduse järgi, mille kohta on järgmised reeglid:

  • Meessoost on meeste, rahvaste, kuude ja jõgede nimed: agricola ('põllumees'), rēx ('kuningas'), Galli, Celtae, Iānuārius, Aprīlis, Tigris, Tiberis.
  • Naissoost on naiste ja puude nime: soror ('õde'), māter ('ema'), quercus ('tamm'), mālus ('õunapuu').
  • Kesksoost on kõik käändumatud substantiivid (substantīva indēclīnābilia): māne ('hommik'), fās ('loomulik õigus, lubatu'), nefās ('ülekohus, patt'). Ka on kesksoost iga sõna või terve lause, mida kasutatakse substantiivina: ut fīnāle, ultimātum valē.
  • Mõned isiku kohta käivad substantiivid võivad olla nii mees- kui ka naissoost, olenevalt sellest, kas nad tähendavad mees- või naisisikut; selliseid substantiive nimetatakse substantīva commūnia ehk commūnis generis – ühissugu (lühend c): cīvis ('kodanik'), dux ('juht'), comes ('kaaslane').

Käänded[]

Ladina käändsõnadel on kuus käänet (cāsus):

  • nōminātīvusnominatiiv, vastab eesti nimetavale (kes? mis?)
  • genitīvusgenitiiv, vastab eesti omastavale (kelle? mille?)
  • datīvusdaativ, vastab eesti alaleütlevale (kellele? millele?)
  • accūsātīvusakusatiiv, vastab eesti osastavale, omastavale või nimetavale (keda? mida? ka: kelle? mille? või: kes? mis?)
  • ablātīvusablatiiv, vastab üldjuhul eesti kaasütlevale (kellega? millega?)
  • vocātīvusvokatiiv, kasutatakse ainult ütte käändena (kes? mis?).

Deklinatsioonid[]

Käänamistüüpide järgi jaotatakse käändsõnad viide deklinatsiooni ehk käändkonda, mille tunnusteks on ainsuse genitiivi lõpud.

Kõigis deklinatsioonides on:

  1. vokatiiv nominatiiviga sarnane, välja arvatud teise deklinatsiooni us-lõpuliste sõnade ainsuse vokatiiv;
  2. mitmuse daativ ja ablatiiv sarnased;
  3. kesksoost sõnade nimetav, akusatiiv ja vokatiiv sarnased.

Vanemal ajal oli ladina keeles ainult deklinatsioon, millest on aja jooksul käändelõppude ja tüve lõppvokaali kokkusulamise tagajärjel tekkinud viis deklinatsiooni. Sõna põhitüvi on kergesti leitav, kui eraldada mitmuse genitiivi lõpp.

Esimene deklinatsioon

Tuntud ka kui a-deklinatsioon.

Tüüpsõna on silva, silvae, f. ('mets').

Kääne Ainsus Mitmus
nominatiiv silva silvae
genitiiv silvae silvārum
daativ silvae silvīs
akusatiiv silvam silvās
ablatiiv silvā silvīs
vokatiiv silva silvae
Advertisement