Lõunasaarte lipp
Lõunasaarte asukoht (all punasega) Prantsuse Polüneesias
Lõunasaared (prantsuse keeles Îles Australes) on saarestik Vaikses ookeanis, Prantsuse Polüneesia lõunapoolseim saarestik. Saarestiku pindala on 148 km². Elanike arv on 2012. aastas seisuga 6820.
Lõunasaared jagunevad Tubuai ja Bassi saarte vahel. Kokku kuulub saarestikku seitse saart.
Tubuai saarte hulka kuuluvad (läänest ida poole):
- Maria (1,3 km²)
- Rimatara (8 km²)
- Rurutu (36 km²)
- Tubuai (45 km²)
- Raivavae (16 km²)
Bassi saarte hulka kuuluvad:
- Rapa Iti (40 km²)
- Marotiri (0,04 km²)
Maria atoll ja Marotiri on asustamata.
Saarestik koosneb viiest kommuunist:
- Rurutu (2325 elanikku, 2012. aasta andmetel)
- Tubuai (2050 elanikku)
- Raivavae (905 elanikku)
- Rimatara (785 elanikku)
- Rapa (482 elanikku)
Nii majanduslikus kui ka geograagilises vaates on Lõunasaared Prantsuse Polüneesia viiest suurimast saarestikust kõige väiksemad.
Saaresikku läbib Kaljukitse pöörijoon.
Lõunasaared paiknevad troopilise ja lähistroopiline kliimavöötme piiril, kuid kliima on võrreldes põhjapoolesemate Prantsuse Polüneesia saartega külmem. Aastaajad ei ole selgesti eristuvad. Õhutemperatuuri kõikumine aasta lõikes on väike ja sademeid langeb kuude lõikes võrdlemisi ühtlaselt. Õhutemperatuur tõuseb üle 30 °C harva. Lõunapoolsetel saartel võib õhutemperatuur langeda öösel alla 15 °C.
Ajalugu[]
Lõunasaared asustati võrdlemisi hilja, tõenäoliselt saabusid selle esmaasukad Seltsisaartelt, võib-olla ka Mangarevalt ja Cooki saartelt.
Eurooplastele avastas esimese Lõunasaarte saarena Rurutu 17. augustil 1769 James Cook oma esimese ümbermaailmareisi ajal. Ta andis saarele nimeks Ohetiroa, kuid sellel ei maabunud.
5. veebruaril 1775 avastas Hispaania meresõitja Tomás Gayangos Raivavae saare. Järgmisel päeval läheneti saare rannikule, kuid saarel maabuda ei õnnestunud.
Cook avastas oma kolmanda ümbermaailmareisi ajal 1777. aasta märtsis Tubuai saare, kuid saarel ei maabunud. 1789. aastal saabusid saarele laeva Bounty mässulised, kes jäid saarele kümneks päevaks ja jätkasid siis teekonda Tahiti suunas. Tubuaile maabumisel toimus mässuliste ja põliselanike vahel kokkupõrge, milles hukkus üle kümne põliselanikust sõdalase.
Rapa Iti avastas 1791. aastal George Vancouver, Marotiri 1800. aastal George Bass, Rimatara 1811. aastal Briti kaupmees Samuel Pinder Henry ning viimasena Maria atolli 1824. aastal ameeriklasest vaalapüügilaeva kapten George Washington Gardner.
Majandus[]
Saarestiku elanikud elatuvad peamiselt naturaalmajandusest. Kasvatatakse köögivilju (tarot ja jamssi) ning puuvilju. Saadused tarbitakse peaaegu täielikult ise, väike osa eksporditakse Tahitile. Lisaks tegeldakse kalapüügiga ning kasvatakes kanu ja sigu. Eksporditakse koprat ning vähesemal määral kohvi ja vanilli.
Turistid külastavad saarestikku harva, sest turistide jaoks on infrastktuur veel välja arendamata. Saartele sõidab Tahitilt regulaarselt laev. Rurutul, Tubuail, Raivavael ja Rimataral asuvad lennuväljad.
Kultuur[]
Saartel kõneldakse polüneesia keelte hulka kuuluvat tubuai keelt, igal asustatud saarel on oma murre. Rapa Itil kõneldakse rapa keelt, mida peetakse mõnikord tubuai keele murdeks.
Erinevalt Prantsuse Polüneesia teistest saarestikest on Lõunasaarte elanikkond alates 1990. aastate keskpaigast vähenenud. Kuna saarestik on eraldatud, suunduvad paljud noored paremate töökohtade otsingul teistele Prantsuse Polüneesia saartele ja Prantsusmaale.
Välislingid[]
| Lõunasaared |
|---|
Bassi saared: Marotiri • Rapa Iti |