| Kurrel | ||||||||||||||
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
 | ||||||||||||||
| Taksonoomia | ||||||||||||||
| ||||||||||||||
| Ladinakeelne nimetus | ||||||||||||||
| Verpa bohemica (Krombh.) J.Schröt. (1893) |
Kurrel, ka böömi sõrmkübarseen (Verpa bohemica), on mürkliliste sugukonda sõrmkübarseene perekonda kuuluv kottseen.
Esmakordselt kirjeldas seda seent teaduslikult 1828 nime all Morchella bohemica Tšehhi füüsik ja mükoloog Julius Vincenz von Krombholz. 1893 paigutas Saksa loodusteadlane Joseph Schröter ta perekonda Verpa. Euroopa mükoloogid kasutavad seene kohta ka sünonüümi Ptychoverpa bohemica, mida kasutas esimene 1907 Prantsuse mükoloog Jean Louis Émile Boudier oma Euroopa kottseente uurimuses.
Kurrel on levinud Põhja-Ameerika põhjaosas, Euroopas ja Aasias. Ta kasvab üksikult või hajali, tihti jõekallastel papli, haava või paju lähedal, sageli peitunud metsakõdusse. Seen eelistab niiskust ja rohkesti valgust. Kurrel hakkab kasvama kevade alguses lumesulades enne mürklit.
Kübar on kahvatu kollane või pruunikas sõrmkübarakujuline, 2–4 cm lai ja 2–5 cm pikk. Kübara pind on kortsuline ja sooniline. Jalg on heleda värviline, rabe, kuni 12 cm pikk ja 1–2,5 cm jäme. Jalg on ülaltpoolt kitsenev. Seenele on iseloomulikud suured eosed, tavaliselt 60–80 × 15–18 µm. Iga eoskoti kohta on vaid kaks eost. Eospulber on kollane ja seeneliha valge.
Kurrelit saab eristada mürklist kübara kinnituvuse järgi: kurreli kübar ripub täielikult jalast vabalt. Sarnane liik on ka harilik sõrmkübarseen (V. conica).
Kuigi seent on peetud söödavaks, võib selle tarbimine tundlikul inimesel põhjustada mürgistust.