
Konstantin Päts
Konstantin Päts (23. veebruar 1874 Tahkuranna vald, Pärnumaa – 18. jaanuar 1956 Buraševo, Kalinini oblast) oli Eesti riigitegelane.
Ta sündis õigeusklikus peres Pärnumaal Tahkuranna vallas. 1898. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna. Ülikooli ajal oli ta vastuolus Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvusliku suunaga. Aastatel 1901–1905 andis ta Tallinnas välja ajalehte Teataja.
1904. aastal sai Tallinna linnavalitsuse valimistel võidu Pätsi juhtimisel Eesti-Vene valimisliit. Ta osales aktiiviselt 1905. aasta revolutsioonis, kuid surmamõistetva otsuse tõttu põgenes ta 1906. aastal Šveitsi, sealt Soome. 1909. aastal suundus ta tagasi Eestisse, kuid pidi siin kandma mõni aasta vanglakaristust.
Aastatel 1911–1916 oli ajalehe Tallinna Teataja toimetaja. Aastal 1917 osales ta Eesti rahvusväeosade loomises ning juhtis seejärel Eesti Maavalitsust. Pärast seda, kui enamlased olid võimu haaranud, kandis Päts kuu aega vanglakaristust. 1918. aastal määrati ta Eestimaa Päästekomitee esimeheks. Saksa okupatsioonivõimude saabudes ta taas vangistati. Pärast Saksa okupatsiooni lõppu ta vabastati vanglast, asudes pärast seda Ajutise Valitsuse eesotsas korraldama kaitset riiki tungiva Punaarmee vastu.
1919. aastal kaotas Pätsi juhitud Maarahva Liit Asutava Kogu valimistel, kuid Riigikogu I koosseisu valimistel saavutas ta võidu erakonna Põllumeeste Kogud eesotsas. Kuigi ta oli alustanud karjääri radikaalse poliitikuna, oli Päts hiljem hoopis konservatismi üks peamisi eestvedajaid.
Aastatel 1922–1923 oli ta Riigikogu esimees. Vahemikus 1921–1934 oli ta viiel ametiajal riigivanem. Viimasel ametiajal korraldas ta riigipöörde, et neutraliseerida vapside tegevust. Sellele järgnenud autoritaarse režiimiga ajastul (tuntud kui vaikiv ajastu) viidi läbi reforme ja riigi majandus kasvas. Aastatel 1934–1937 peaminister riigivanema ülesannetes ja 1937–1938 Riigihoidja. 1938. aastal vastu võetud uue põhiseadusega sai Päts Eesti esimeseks presidendiks. 1940. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti, mille järel tagandati Päts sama aasta 23. juulil ametist ja küüditati 30. juulil koos perekonnaga Nõukogude Liitu.