FANDOM


Kitsemampel
Cortinarius caperatus G7
Taksonoomia
Riik: Seened Fungi
Hõimkond: Kandseened Basidiomycota
Klass: Agaricomycetes
Selts: Lehikseened Agaricales
Sugukond: Vöödikulised Cortinariaceae
Perekond: Vöödik Cortinarius
Liik: Kitsemampel
Ladinakeelne nimetus
Cortinarius caperatus
(Pers.) Fr. (1838)
Sünonüümid

Rozites caperata

Kitsemampel (Cortinarius caperatus) on vöödikuliste sugukonda vöödiku perekonda kuuluv seeneliik. See on kõrgelt hinnatud söögiseen, mis on levinud Euroopa põhjaosas ja Põhja-Ameerikas.

Taksonoomia Edit

Esimesena kirjeldas seda liiki 1796. aastal mükoloog Christiaan Hendrik Persoon, kes andis liiginimeks Agaricus caperatus. Liigiepiteet caperatus tähendab ladina keeles 'kortsuline'. Perekonda Cortinarius paigutas selle 1838. aastal Rootsi mükoloog Elias Magnus Fries. Aastal 1874 paigutas prantsuse mükoloog Claude Casimir Gillet selle mampli perekonda (Pholiota).

1879. aastal moodustas Soome mükoloog Petter Adolf Karsten perekonna Rozites, kuhu ta selle liigi paigutas. Ta võttis aluseks selle, et liigil on topeltloor.

2000. aastate alguses tehtud geneetiline analüüs näitas, et perekond Rozites ei ole eraldiseisev rühm ja selle liigid paigutati perekonda Cortinarius.

Kirjeldus Edit

Reifpilz-1

Kitsemampel Albin Schmalfußi illustratsioonil

Kitsemamplil on tuhmkollane või ookerpruun kübar, mis on 5–10 cm lai. Kübar on värvuselt ookerkollane, keskel valkja või lillaka härmja kirmega ning kaetud õhukese looriga. Kübara pind on kortsulise ja vagulise struktuuriga. Jalg on 4–7 cm kõrge ja 1–1,5 cm jäme. Jalg on valkjas ja siidikiuline ning rõngaga. Eoslehekesed on kollakaspruunid ja hambaga jalale kinnitunud. [1] Eospulber on ookerpruun. Eosed on mandelja kujuga, näsalised, mõõtmetega 10–13 × 8–9 mikromeetrit. Seeneliha on valkjas ja maheda maitsega.

Kitsemampliga sarnanevad kevad-põldseen (Agrocybe praecox), mille kübara pealispind on sile ja mis kasvab haritavatel maadel, ja kuldmampel (Phaeolepiota aurea), mille kübar on teralis-jahuja kirmega. Vanemaid seeni võib segamini ajada väga mürgise punaka narmasnutiga (Inocybe erubescens) ja nooremaid seeni mittesöödava haisva vöödikuga (Cortinarius traganus), kuigi viimast on võimalik eristada ebameeldiva lõhna poolest.

Levik Edit

Kitsemampel on laialt levinud Põhja-Euroopas, eriti Skandinaavias, ja Põhja-Ameerikas. Samuti on teda kohatud parasvöötme Aasias ja Gröönimaal. Saksamaal, Hollandis ja Suurbritannias kuulub ta ohustatud liikide hulka.

Viljakehad esinevad enamasti augustist oktoobrini okas- ja pöögimetsades. Ta moodustab mükoriisat mitme puuliigiga. Ta eelista happelisi ja liivaseid pindu ning väldib lubjakiviseid pindu. Tema kasvualad võivad langeda kokku pruuni sametpuraviku (Imleria badia), tavavaheliku (Paxillus involutus) ja kukeseente leviku piirkonnaga.

Söödavus Edit

Kitsemampel on väga hea mahedamaitseline söögiseen. Kasutatakse suppides, kastmetes, küpsetistes jm. Ta sobib koos tugevama maitseliste seentega, näites kukeseente, puravike, pilvikute ja riisikatega. Kitsemamplit äilitatakse sügavkülmutatuna, marineerituna ja hapendatuna. Kuivatamisel maitse tema halveneb ja võib muutuda kibedaks. Sageli võib seen olla ussitanud. Ameerika mükoloog David Arora ei ole soovitanud tarbida seene sitket jalga.

Kitsemamplid võivad koguda saasteaineid. Kitsemampel kogub pinnasest tseesiumi radioaktiivseid isotoope enam kui ükski teine seeneliik. Tseesiumi kogused tõusid oluliselt 1986. aastal Tšornobõli katastroofi tõttu.

Viited Edit

  1. Kalamees, Kuulo; Liiv, Vello (2005). 400 Eesti seent, lk. 222, Eesti Loodusfoto. ISBN 978-9985-830-63-5.